2025. aasta sügisel möödub 90 aastat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) raamatukogu asutamisest. Heade annetajate toel alguse saanud kogus on tänasel päeval umbes 200 000 teavikut – nende hulgas raamatud, noodid, heli- ja videosalvestised ning arvukalt käsikirjalisi teadustöid ja perioodikaväljaandeid, muutes EMTA raamatukogu Eesti hinnatuimaks ja väärtuslikumaks muusika- ja teatrikunsti raamatukoguks. Lisaks füüsilisel kujul kogutud teavikutele sisaldab raamatukogu ka ulatuslikke digitaalseid andmebaase ja elektroonilisi materjale.
Ajakirjale andis intervjuu EMTA raamatukogu juhataja Ilvi Rauna, kes on selles ametis olnud üle 20 aasta – ajal, mil on toimunud nii suured hüpped infotehnoloogilises arengus kui ka olulised rahvusvahelised koostöövõrgustike kujunemised. Käesolev intervjuu on pilguheit raamatukogu minevikku ja olevikku ning on sissejuhatus juubeliaastale, mida kroonib raamatukogu 90. sünnipäevale pühendatud raamatu ilmumine.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu asutati 1935. aastal. Algusaastail jõudsid noodid raamatukokku heade annetajate toel. Kuidas raamatukogu töö algusaastatel käivitus ja arenema hakkas ning kes olid toonased suurimad annetajad?
Raamatukogu loomine on seotud Konservatooriumi Seltsi riigistamisega. 1935. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi Tallinna Konservatooriumi seaduses on esimest korda mainitud õppevahendite hankimist: „Konservatooriumil on õigus saada ilma tollita ja lihtsustatud korras välismaalt muusikariistu, noote, raamatuid ja teisi õppevahendeid.“ Raamatukogu tööd hakkas korraldama aktiivne üliõpilane Leho Võrk, kes pärast konservatooriumi oreli- (1938) ja koolimuusika klassi (1939) lõpetamist jätkas töötamist samas nii raamatukoguhoidja kui ka muusikateoreetiliste ainete õpetajana. Raamatukogu ise asus konservatooriumi esimesel korrusel (Vabaduse väljak 4). Seinte äärde paigutatud riiulitel oli nootide-raamatute hulk alguses tagasihoidlik, uusi materjale hangiti juurde võimaluste piires – õppejõud annetasid oma isiklikke trükiseid, välismaal käies toodi sealt noote kaasa, osteti nii noodiäridest, raamatuantikvariaatidest kui ka eraisikutelt. Varasematest allikatest on teada, et näiteks viiuli professor Johannes Paulsen annetas raamatukogule oma noodikogu ja Hugo Lepnurm tõi oma välissõitudelt kaasa palju muusikateoreetilist kirjandust ja noote. Igal juhul võeti esimese viie aastaga raamatukogus arvele umbes 1000 eksemplari. On teada, et sõja ajal tegeles nõukogude tagalasse mobiliseeritud Vladimir Alumäe aktiivselt raamatukogu arendamisega, ostes Moskva ja blokaadirõngast vabastatud Leningradi antikvariaatidest noote ja raamatuid.
1944. aasta märtsipommitamises hävis suur osa noodikogust ning raamatukogu kolis seniselt aadressilt Vabaduse väljak 4 ajutiselt Lahmuse mõisa Viljandimaal. Kuidas mõjutas see traagiline sündmus raamatukogu edasist tegevust ja kuidas hakati kogu pärast sõda taastama?
Kahjuks tuli pärast pommitamist raamatukogu tööga otsast peale alustada. Alles jäid vaid need materjalid, mis sõja puhkedes olid üliõpilastele ja õppejõududele kätte jäänud (u 500 eksemplari). Lahmusel sai konservatooriumi varahoidjaks Tartu Ülikooli juristina lõpetanud Hendrik Tooming ning kuna Leho Võrk oli Soome põgenenud, sai Toomingast sõja lõppedes ka raamatukogu juhataja. Raamatukogu taasavati 6. oktoobril 1944 Suvorovi puiestee (Kaarli pst) õppehoone viiendal korrusel. Lisaks Toomingale oli raamatukogus nüüd veel kaks töötajat, kellest üks oli Jaan Roots (dirigent ja pianist Olav Rootsi isa). Raamatukogu hakati intensiivselt üles ehitama – käidi täienduskursustel, palgati ajutist lisatööjõudu ning kogud kasvasid hoogsa tempoga: aasta jooksul lisandunud 21 000 uut teavikut võimaldasid 1946. aasta lõpuks loendada fondi suuruseks juba 24 359 eksemplari.
90 aasta sisse on mahtunud mitmeid kolimisi: pärast Lahmuse mõisa tegutseti ligi 30 aastat aadressil Suvorovi pst 3 (Kaarli pst 3), 1971–1999 Vabaduse pst. 130 ning alates 1999. aastast tegutseb raamatukogu akadeemia õppehoones aadressil Tatari 13. Kui tuua välja olulisim, siis mis iseloomustab igat ajastut?
See on väga pikk aeg. Sügavat nõukogude aega iseloomustab suletud süsteem nii vormilt kui ka sisult – teavikute hoidmine kinniste uste taga, propagandanäitused, plaanimajandus, trü-kiste hulgi kokkuostmine – kuna fondi suurusest sõltus ametikohtade arv jne. Samas toimus 1970. aastatel Kivimäele kolides suur arenguhüpe, kujunes välja raamatukogu struktuur, helikabinet hakkas võimsalt tööle, avati lugemissaal. Eesti taasiseseisvumise järel algasid raamatukogus – nagu paljudes eluvaldkondades – tormilised ajad. 1990. aastate teise poole olulisemateks tegevusteks olid arvutipõhine kataloogimine, liitumine Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumiga, kogude arendamine ja rahvusvahelistumine. Sel muutusterohkel perioodil juhtis raamatukogu Reet Marttila. Väga oluline oli raamatukogu osalemine rahvusvahelistes koostööprojektides, mis olid suunatud raamatukogutöö moderniseerimisele. Euroopa Liidu abiprojektide TEMPUS (Trans-European Mobility for University Studies) koordinaator akadeemias oli tollane välissuhete prorektor Marje Lohuaru ning tänu neile projektidele oli raamatukogu töötajatel võimalik käia väljaõppel Helsingis, Londonis, Oxfordis ja Utrechtis, lisaks täienes raamatukogu fond tuhandete uute nootide, plaatide ja raamatutega. Aastail 1998–1999 Avatud Eesti Fondi ja Budapesti Avatud Ühiskonna Instituudi toetusel läbi viidud projekt võimaldas hankida integreeritud raamatukogusüsteemi Innopac litsentsid ning teha ettevalmistusi elektrooniliseks laenutamise käivitamiseks. 1999. aastal, nüüd juba meie uues armsas kodus, pai-gutati peaaegu kogu fond lugejasõbralikult avariiulitele, mindi täielikult üle e-kataloogi ESTER kasutamisele ning võeti kasutusele uus raamatute liigitussüsteem. Käesolevasse sajandisse on jäänud üleminek elektroonilisele laenutamisele, kolimisjärgsed korrastustööd, EMTA lavakunsti osakonna raamatukogu ülesehitamine, raamatukogu dokumentatsiooni korrastamine ja liigituspõhimõtete ühtlustamine, kaastöö Eesti artiklite andmebaasile ISE (Index Scriptorum Estoniae) ja rahvusvahelisele muusikakirjanduse bibliograafiale RILM (Répertoire International de Littérature Musicale).
1955. aastal mainiti esmakordselt konservatooriumi helikabinetti, mille eestvedajaks oli muusikateadlane ja folklorist Herbert Tampere. Kuidas sündis fonoteek ning milline roll on sel olnud toonase ja tänase kasutaja jaoks?
Helikabinet, hilisema nimega fonoteek on läbi aegade olnud meie kooli üks edumeelsemaid üksusi. Juba 1945. aasta tegevusaruandest on lugeda, et konservatooriumisse osteti esimene heliplaat ning on teada, et järgmisel õppeaastal hankis professor Herbert Tampere seoses muusikateaduse kabineti loomisega magnetofoni helilintide salvestamiseks ning ühtlasi tegi eeltöid helisalvestiste muretsemiseks. Seega juba 80 aastat tagasi said meie maja tudengid salvestatud muusikat kuulata (mõistagi tolleaegse helikvaliteediga). 1955. aastal vormistati helikabinetti tööle esimene töötaja ja sellest ajast peale hakati helisalvestisi – esialgu vene, nõukogude rahvaste, eesti ja veidi Viini klassikute muusikat – süsteemaatiliselt komplekteerima. Paljud teosed kopeeriti Eesti Raadio fonoteegi stuudiolintidelt, materjale hangiti Moskva ja Leningradi konservatooriumide fonoteekidest, mõnikord lindistati muusikat lausa raadiost ning aasta-aastalt tehti üha rohkem ka ümbervõtteid õppejõudude isiklikelt vinüülplaatidelt. Kivimäel edastati muusikat klassidesse helikabinetist ja sidet klassiruumidega peeti sisetelefonidega – mäletan seda ka oma õpinguteajast.
Vanadest inventariraamatutest on näha, et 1960. aastate esimesel poolel oli fonoteegis olemas juba nüüdismuusika festivali „Varssavi sügis“ avangardistide – Penderecki, Serocki, Kilar, Bacewicz – teosed. Samasse perioodi jäävad ka esimesed ümbervõtted Schönbergi, Weberni, Stockhauseni ja Cage`i loomingust. Helikabineti kaks põhitegevust – helisalvestusteenus ja muusika kuulamise võimaldamine – kasvasid aastatega kaheks eraldi tegevusharuks. Muusika salvestamisega hakkas tegelema elektronmuusika stuudio ning kõik kuulamisega seonduv jäi fonoteegi pärusmaaks. Helikabineti suurimad uuendajad olid juhatajatena Rauno Remme (1989–1992) ja Tonio Tamra (1993–1994), kellest esimene liikuski edasi elektronmuusika stuudiosse ning teisest sai peagi akadee-mia haldusprorektor. 1995. aastal nimetati helikabinet ümber fonoteegiks ja juba järgmisel aastal ühendati fonoteek ja raamatukogu üheks sisuliseks tervikuks.
1991. aastal loodi Tallinna Konservatooriumi (praeguse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) eestvedamisel Eesti Muusikakogude Ühendus (EMKÜ) ning 1994. aastal sai raamatukogust rahvusvahelise muusikaraamatukogude ühenduse IAML Eesti sektsioon. Kuidas on rahvusvahelised koostööd mõjutanud EMTA raamatukogu tööd ja nähtavust laiemas muusika- ja kultuuriväljas?
EMTA raamatukogu on EMKÜ liikmena kuulunud üle 30 aasta ühendusse IAML (International Association of Music Libraries, Archives and Documentation Centres), mis on maailma suurim muusikakogusid koondav liit (u 2000 liiget 45 riigist). Alates 1997. aastast on meie esindajatel olnud võimalus pea igal aastal osaleda IAML-i aastakonverentsidel, luua seal uusi kontakte ning saada värskeid teadmisi. Tõelise suursündmusena on meelde jäänud enam kui 300 osalejaga aastakonverents Tallinnas 2003. aastal, mille korraldamisel oli ka akadeemia panus märkimisväärne.
Meie raamatukogu on ka atraktiivne sihtkoht Euroopa Liidu töötajate mobiilsusprogrammis Erasmus+ osalevate kõrgkoolide töötajatele. Oleme võõrustanud kolleege Lätist, Leedust, Poolast, Gruusiast, Rumeeniast, Austriast, Tšehhist, Horvaatiast, Itaaliast, Hispaaniast.
Kuidas on digiajastu mõjutanud raamatukogu igapäevatööd? Millised on olnud suurimad väljakutsed ning millised on digiajastu suurimad plussid ja miinused?
Mul on olnud suur rõõm käia kaasas kõigi viimastel aastakümnetel toimunud infotehnoloogiliste arengutega. Mäletan, et 1996. aastal raamatukokku komplekteerija ametikohale asudes oli mu töökohaks Kivimäe B-hoone noodiriiulite vahel olev tühi kirjutuslaud. Maailma muusikakirjastustega suhteid luues saatsin neile postiga kirju ja pärast kataloogi saamist panin meie tellimuse taas ümbrikuga teele. Järgmised sammud olid juba kirjade saatmine faksiga (selleks tuli minna A-hoonesse) ning peagi ka e-mailiga. Seoses arvutite tulekuga olen käinud paljudel raamatukogusüsteemide koolitustel nii Eestis kui ka välismaal, meie e-kataloogi reegleid on selle aja jooksul tulnud samuti korduvalt ümber õppida. Töötaja poolelt vaadatuna ongi peamine väljakutse olnud pidev uute olude ja reeglitega kohanemine. Raamatukogu kasutajate seisukohast kaasnevad digiajastuga minu arvates ainult plussid: teaviku saamiseks ei pea enam raamatukokku tulema, suurtest tekstikorpustest saab kerge vaevaga endale vajaliku info välja noppida, meie arvukaid litsentsiandmebaase saab kasutada kodus diivanilt tõusmata jne.
EMTA raamatukogu ajaloo üheks oluliseks verstapostiks võib pidada aastat 2005, mil raamatukogu nimetati teadusraamatukoguks. Palun rääkige lähemalt, millist lisaväärtust see on andnud ning mida see laiemalt akadeemiale ja Eesti muusikavaldkonnale tähendab?
Raamatukogude klassifikatsiooni järgi on meie raamatukogu kuulunud alati teadusraamatukogude hulka, kuid Vabariigi Valitsuse poolt nimetatud teadusraamatukogu oleme me olnud tõepoolest 20 aastat. Määruse kohaselt peab teadusraamatukogu osutama avalikku teenust ning tema ülesanne on oma valdkonna teadusinformatsiooni kogumine, säilitamine, töötlemine ja kättesaadavaks tegemine. Selle ülesande täitmist finantseeritakse riigieelarvest läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi. On loodud ka teadusraamatukogude nõukogu, mis toimib väga hästi ja mille otsustel on kaalu. Teadusraamatukogudel ehk kõigi avalik-õiguslike ülikoolide raamatukogudel on ka ühtne komplekteerimiskava, mis sätestab raamatukogu kogude vastavuse teadustöö vajadustele antud teadusvaldkonnas. Kuna Eesti on väike ja ressursid piiratud, on iga raamatukogu kohustus seista oma valdkonna eest. EMTA raamatukogu komplekteerib maksimaalselt heal tasemel muusika- ja teatrivaldkonna teaduskirjandust, lisaks hangib ka õpetajakoolituse ja kultuurikorralduse erialakirjandust. Mulle väga meeldib seda olukorda kirjeldanud Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktori Andres Kollisti ütlus, et iga-aastasel teadusinformatsiooni hankimisel võiksid eesti teadusraamatukogude soetused kokku moodustada ühe maailma tippülikooli mahu. Tänu lisafinantseerimisele on meie raamatukogul võimalik tellida teadusandmebaase, osta teaduskirjandust, heliloojate kogutud teoseid. Kriitiliselt redigeeritud ja teaduslikult kommenteeritud heliloojate kogutud noodiväljaanded on kujunenud meie kogu uhkuseks. Juba 2000. aastate alguses võtsime endale eesmärgiks alustada igal aastal vähemalt ühe helilooja kogukomp-lekti tellimist (sageli kestab ilmumisprotsess aastakümneid), tänaseks on meie kogutud teoste riiulil esindatud juba üle viiekümne helilooja. Seega panustame tugevalt nii akadeemia kui ühiskonna teenimisse laiemalt.
Millest koosneb EMTA raamatukogu kogu 2025. aastal? Mille põhjal tehakse valikuid ning kuidas kuju-neb raamatukogu sisu?
EMTA raamatukogu seisab ennekõike hea selle eest, et akadeemias tehtav õppe-, loome- ja teadustöö oleks toetatud parimal viisil. Et nii õppejõud kui ka üliõpilased saaksid selle, mida nad vajavad. See tähendab, et interpreedid leiaksid meilt kogu baasrepertuaari kaasaegsetes väljaannetes, muusika- ja teatriteadlastel oleks võtta ülevaateteoseid ja süvakäsitlusi. Samas komplekteerimisettepanekuid võtame vastu kõigilt lugejatelt. Seega ühest küljest on raamatukogu täpselt oma kasutaja nägu. Teisest küljest hoiame raamatukogutöötajatena ise pilgu peal kogude kujundamisel tervikuna – et raamatusarjade komplekteerimisse ei jääks auke, et menuooperite klaviiride kõrval oleks riiulil ka sama helilooja teiste lavateoste klaviirid, et partituure oleks võtta nii suures kui ka taskuformaadis, et oleks lugeda erinevate autorite käsitlusi. Püüame tagada uusima teadusinformatsiooni kättesaadavuse – ostetud andmebaasides leidub tuhandeid teadusartiklieid.
Kui tellida ei saa või see osutub ebaotstarbekaks, saame raamatukogudevahelise laenutuse kaudu materjale ka ajutiselt siia tellida.
Kui tuua välja mõned numbrid – kui palju teavikuid oli raamatukogus 90 aastat tagasi ning millistest mahtudest saame rääkida 2025. aastal?
Praegu on EMTA raamatukogu riiulitel umbes 200 000 teavikut: 46 300 raamatut, 116 000 nooti, 28 250 helisalvestist, 3550 videosalvestist, arvukalt käsikirjalisi teadustöid ja perioodikaväljaandeid. Akadeemia arvutivõrgus kättesaadavate teksti-, noodi-, heli- või videofailide arv aga ületab meie füüsiliste eksemplaride arvu mitmesajakordselt. Seega võimalusi enese arendamiseks, õppimiseks ja teadustöö tegemiseks on piisavalt.
Lisaks muusikavaldkonnale ei saa mainimata jätta teatrit. 1957. aastal loodi lavakunsti fakulteet (EMTA lavakunsti osakond) ning hakati soetama teatrialast kirjandust. Kuidas on teatrialane kirjandus raamatukogus korraldatud?
Lavakunsti osakonna raamatukogu on raamatukogu filiaalina tegutsenud aastast 2002. Ka 1980. aastatel olevat olnud raamatukogus mitusada teatrialast raamatut, kuid sellest kollektsioonist on jäänud vaid mõned meie riiulitele. EMTA lavakunstikooli raamatukogu ülesehitamine algas 1995. aastal, kui kooli etteotsa asus professor Ingo Normet. Tema algatusel hakati süstemaatiliselt raamatuid ostma, käivitati lavakunstikooli ProCite andmebaaside ülekandmine integreeritud raamatukogusüsteemi Innopac, loodi Toompeale raamatukoguhoidja töökoht, 2011. aastal alustati teavikute elektroonilise laenutamisega. Tänaseks on lavakunsti osakonnas umbes 10 000 raamatut, mille eest kannab Toompeal hoolt Kaja Aaliste. Uute raamatute töötlemisega tegeleme valdavalt akadeemia peahoones Tatari tänaval. Suhted filiaali ja peamaja vahel on väga head ja siiani oleme saanud kõik küsimused paindlikult lahendatud.
Olete raamatukogu juhtinud alates 2002. aastast. Selle enam kui 20 aasta jooksul on toimunud mitmeid arenguid. Millised muutused on märgatavad kasutajaskonnas? Kuidas on muutunud kasutajate arv ja kasutamisharjumused?
Meil on praegu 3350 registreeritud kasutajat, kellest 70% ei ole akadeemiaga seotud. Eelmise aasta statistika näitas, et keskmiselt külastatakse raamatukogu päevas umbes 300 korral ja vormistatakse 100 laenutust. Suures plaanis on need numbrid kerges languses, kuid arvestades asjaolu, et palju materjale saab kätte ka raamatukokku kohale tulemata, on minu arvates seis päris hea. Kuna paljud akadeemia lõpetajad jäävad raamatukogu püsikasutajaks, siis meie kasutajaskond on pigem stabiilne. Siiski paaril viimasel aastal on seoses Eesti Rahvusraamatukogu remondiga meie lugejaskond mitmekesistunud, sest sageli leidub meie kogus hetkel ainus eksemplar mõnest raamatust, noodist või plaadist, mis on kättesaadav Tallinnas või kogu Eestis. See toob meile juurde uusi kasutajaid. Ka raamatukogu sisu on muutunud koos ajaga. Minu tööperioodi jooksul on raamatukogus olnud infokandjaid – helikassetid, laserdiskid, DAT-kassetid –, mille eluiga nagu kunagisel stuudiolindilgi on tänaseks lõppenud. Samas muusika voogedastusplatvormid ning nii e-raamat kui ka e-noot on tulnud selleks, et jääda (jättes alles ka paberväljaande). Meie lugejad ei seisa enam raamatukogu arvutiklassi ukse taga pikas järjekorras, vaid kasutavad oma nutiseadet, teeninduspiirkonna ilusad kirsipeits tooniga tuhandete kataloogikaartidega kartoteegikapid on veel vaid tore sisustuselement – kogu elu toimub nüüd arvutis. Kasutajad on muutunud järjest iseseisvamaks, kuid endiselt on ka raamatukogu töötaja valmis neid otsingutel abistama.
Mis teeb EMTA raamatukogu unikaalseks võrreldes teiste sarnaste muusikakõrgkoolide raamatukogudega?
Meie suur eelis on pikk ajalugu. Raamatukogu on täitnud järjekindlalt üht oma põhiülesannet – koguda, säilitada ja teha lugejatele kättesaadavaks vajalikud teavikud – ja seetõttu on meie kogudes materjale väga erinevatest ajastutest. On elementaarne, et raamatukogu riiulitel on värske erialakirjandus, uusimad noodiväljaanded ning heli- ja videosalvestised (kui väljaandja muidugi üllitab need veel füüsilisel kujul). EMTA raamatukogu võiks olla see koht, kus inimene saab väljaannetega tutvuda ja neid võrrelda, et seejärel sobiv valik langetada (näiteks isikliku raamatukogu kujundamisel). Meil on ka paar nootide andmebaasi ning kaks korralikku äpipõhist diginoodiraamatukogu. Seega uute väljaannete osas kättesaadavuse probleemi eriti polegi. Küll aga tuleb nentida, et just mõningad nõukogude ajal välja antud materjalid on muutunud haruldaseks, neid ei leia enamasti ka digiteeritud andmekogudest. Viimastel aastatel on Euroopa raamatukogud meilt soovinud enam kui pool sajandit tagasi idapiiri taga välja antud noote, näiteks Tšaikovski kogutud teoste sarjas ilmunud romansse või Ottorino Respighi soololaule. Eelmisel aastal saime Zagrebist raamatukogude vahelise laenutuse kaudu soovi saada meie kogus olev Georgi Kreitneri ooperi klaviir – mis oli aastakümneid seisnud kasutamata –, mille eest olid horvaatia kolleegid väga tänulikud.
Sama asi on raamatutega. Kuna raamatukogu on mäluasutus, mitte ideoloogiaasutus, siis oleme varukogus siiani alles hoidnud ühe eksemplari ka nõukogude ajal välja antud konverentsikogumikest või monograafiatest – ka nende materjalide uurimisväärtust ei saa alahinnata.
Intervjuu alguses rääkisime raamatukogule annetajatest, kelle kogudest sai suures osas alguse ka raamatukogu ajalugu. Palun tooge siinkohal välja olulisemad annetajad. Eraldi sooviks esile tõsta saksa ooperilavastaja Joachim Herzi kogu, mille jaoks on akadeemias loodud Joachim Herzi tuba. Mida see kogu sisaldab ning milline on selle väärtus EMTA raamatukogule?
Professor Herzi kogu on kahtlemata suurim annetus, mis on raamatukogule tehtud. Selle eellugu ulatub 1998. aastasse, mil Herz sõlmis lepingu tollase Eesti Muusikaakadeemia ja Berliini Kunstide Akadeemia arhiiviga, mille kohaselt viimase määras Herz oma rikkaliku arhiivi pärijaks, meid aga tema mahuka raamatukogu edaspidiseks omanikuks. Eritingimus oli, et tema materjale hoitaks eraldi ruumis tervikliku kollektsioonina. Pärast Herzi surma 2010. aastal toimetati tema pärand Tallinnasse ja tasapisi saime saadud teavikuid kataloogima hakata. 2019. aastal oli töö suures osas tehtud ja meie õppehoone A-tiivas avati Herzi tuba. Kogu suurus on umbes 7500 eksemplari, millest üle poole moodustavad raamatud ja ülejäänu noodid ning helisalvestised. Lühidalt öeldes on see ühe entsüklope-disti raamatukogu, mis võiks omakorda olla edaspidi mõne uurimistöö teema.
Raamatukogule tehakse väga palju annetusi ja oleme nende eest väga tänulikud. Õppejõud kingivad meile oma loodut, endised töötajad või lahkunud kultuuri- ja muusikategelaste lähedased toovad siia materjale – kõik see rikastab meie kogusid, eriti meie arhiivi. Aegade jooksul on siia jõudnud kultuurilooliselt väga huvitavaid materjale Hugo Lepnurmelt, Leo Normetilt, Lilian Semperilt, Harri Iljalt, Monika Topmanilt (sh mõned 1930. aastatel konservatooriumis August Topmani eestvedamisel tegutsenud ühingu Collegium Musicum templiga!), samuti paljudelt väliseestis tegutsenud muusikutelt – kõik see rikastab meie kogusid, eriti meie arhiivi. Nii Veljo Tormiselt kui ka Eri Klasilt oleme saanud üle 1000 eksemplari, kusjuures Klasi erivärviliste markeritega joonitud partituurid on muutunud juba omaette uurimisobjektiks. Lahkeid annetajaid on olnud tõesti väga palju, loetlen siin vaid üksikud: Arne Mikk, Naan Põld, Andrei Volkonski, Urve Lippus, Taru Valjakka, Juha Metsäpeltö, Toomas Paul, Toomas Siitan, Jaan Ross, Venno Laul, Andres Pung, Heiki Mätlik, Andres Uibo jpt.
Millised tehnoloogilised või sisulised muudatused on viimastel aastatel kõige rohkem mõjutanud kasutajakogemust või raamatukogu tööd?
Lisaks igapäevatööle – andmebaaside ja teavikute hankimine ning nende kirjeldamine e-kataloogis – on raamatukogu akadeemia ühe struktuuriüksusena olnud pidevalt kaasatud suurematesse ülemajalistesse protsessidesse. Viimase kümne aasta sisse on jäänud näiteks vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaasi Loreta ja EMTA digihoidla loomine ja haldamine. Viimasega käivad suured arendustööd praegugi ja lähiajal peaks digihoidla muutuma tunduvalt kasutajasõbralikumaks. Üle-eelmisel aastal sõlmiti leping Tartu Ülikooliga akadeemia teaduspublikatsioonide nõuetekohaseks hoiustamiseks digiarhiivis ADA, kuhu raamatukogu sisestab tööde metaandmed. Käesoleval õppeaastal kolis raamatukogu kasutajakoolituse kursus (nagu kõigi teisedki EMTA õppematerjalid) uude Moodle ́isse. Seoses riikliku kultuuripärandi digiteerimise projektiga õnnestus kolm aastat tagasi ära digiteerida meie arhiivis olevad Tallinna Riikliku Konservatooriumi ajal loodud teadustööd ja vanem õppekirjandus, koostöös Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumiga toimub pidevalt e-kataloogi ESTER arendamine. Eks see kõik on kasutajakogemust mõjutanud. Mulle meeldib aga kõige rohkem see, kui iga inimene loob ise endale sobiva kasutajakogemuse, olgu see siis kodus meie andmebaasides surfates või pea viltu meie riiuli ees sobivat teavikut otsides – valesid variante ei ole.
Millised olulised arengud on toimumas raamatukogu töös lähitulevikus?
Oktoobris on kõige olulisem sündmus raamatukogu 90. sünnipäevale pühendatud konverents ja raamatu esitlus. Raamatu koostaja Äli-Ann Klooren on leidnud meie ajaloo kohta uusi põnevaid fakte ja kogu see protsess on meid sisuliselt rikastanud. Jätkuvalt on raamatukogus fookuses kõik elektrooniliste ressursside ja digitehnoloogiaga, sealhulgas tehisaruga seonduv. Juba on meilgi olnud juhtumeid, kus hakkame koos kolleegidega innukalt otsima raamatut, mida tegelikult pole kirjutatudki – lugeja on leidnud teose tehisintellekti koostatud kasutatud kirjanduse nimekirjast. Sellised situatsioonid hoiavad vaimu värske ega lase rutiini vajuda. Eesti raamatukogunduses on ka praegu üsna turbulentne aeg – seoses üleriigilise raamatukogude andmekogu arendamisega tuleb hoolega jälgida, et ka tulevikus saaksid meie lugejad jätkuvalt parimaid raamatukoguteenuseid. Teadusraamatukogude nõukogus tuleb uuesti päevakorda võtta autoriseeritud arvutitöökoha saamise teema – momendil ei ole poolte teadusraamatukogude (sh EMTA) lugejatel juurdepääsu digitaalsetele säilituseksemplaridele. Eelmisel aastal toimunud kuulamisruumi renoveerimine on saanud palju positiivset tagasisidet. Plaanis on astuda järgmisi samme ka raamatukogu õpi- ja töökeskkonna kaasajastamisel. Kuid peamine on olla ikka oma lugejate jaoks olemas – nii loome ühiselt iga päevaga paremat Eesti muusika- ja teatrialast raamatukogu.
Intervjuu autor on Jaanika Vilipo. Artikkel ilmus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja neljandas numbris (sügis 2025).
16. oktoobril algusega kell 13.00 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis raamatukogu 90. aastapäeva puhul konverents ja raamatuesitlus. Rohkem infot SIIT. Sündmus on osa MÜRIAADfesti programmist.
