Iam moriar, mi Fili!
Quisnam poterit matrem consolari,
In hoc fero dolore,
In hoc tam duro tormento?
Iam moriar, mi Fili!
O Jesu, mi sponse, mi dilecte,
mea spes, mea vita!
Me deseris, heu, vulnus cordis mei!
Respice, Iesu, precor, matrem tuam,
quae gemendo pro te pallida languet;
atque in morte funesta,
in hac tam dura et tam immani cruce,
tecum petit affigi.
O Jesu mi, o potens homo, o Deus!
En inspectores, heu, tanti doloris
quo torquetur Maria.
Miserere gementis tecum
quae extincta sit, quae per te vixit.
Sed promptus ex hac vita discedes,
O mi Fili, et ego hic ploro.
Tu confringes infernum
hoste victo superbo
et ego relinquor praeda doloris,
solitaria et maesta.
Te, Pater almus, teque fons amoris
Suscipiant laeti, et ego te non videbo.
O Pater, o mi sponse!
Haec sunt promissa Archangeli Gabrielis?
Haec illa excelsa sedes Antiqui patris David?
Sunt haec regalia serta
Quae tibi cingant crines?
Haecne sunt aurea sceptra
Et sine fine regnum, affigi duro ligno
et clavis laniari atque corona?
Ah! Jesu mi, en mihi dulce mori!
Ecce plorando, ecce clamando,
rogat te misera Maria;
nam tecum mori est illi gloria et vita.
Hei! Fili, non respondes,
surdus es ad fletus atque querelas,
O mors, o culpa, o inferne!
Ecce sponsus meus mersus in undis!
Velox, o terrae centrum, aperite profundum
Et cum dilecto meo me quoque absconde!
Quid loquor?
Quid spero, misera?
Iam quid quaero, o Jesu mi?
Non sit quid volo,
sed fiat quod tibi placet!
Vivat maestum cor meum pleno dolore
pascere, Fili mi, Matris amore!
|
Las ma suren, mu Poeg!
Kuis võiks üht ema lohutada
nii hirmsas valus,
nii rängas piinas?
Las ma suren, mu Poeg!
Oh Jeesus, minu peig, mu kallim,
mu lootus, minu elu,
Oh, kuidas haavad sa mu südant!
Jeesus, palun, mõtle oma emale,
kes kaamelt raugeb sinu pärast ohates,
ja palub, et võiks olla löödud
tapvale ja kohutavale ristile
koos sinuga.
Mu Jeesus, oo vägev inimene, Jumal!
Oh nähke, millist valu
Maarja kannatab.
Halasta neile, kes sinuga ohkavad,
kes hukatuses oli, kuid tänu sulle elas.
Kuid sina lihtsalt paged sellest elust,
oo, mu Poeg, ja mina nutan siin.
Sina purustad surmavalla,
võidad ülbe vaenlase
ja mina jään hingevalu saagiks
üksi ja kurvalt.
Sind võtab hea Isa ja Armastuse Allikas
hõisates vastu, ja mina sind enam ei näe.
Oo Isa, oo mu Peig!
On need peaingel Gabrieli tõotused?
On see esiisa Taaveti troon?
Kas need on kuninglikud vanikud,
mis sinu juukseid pidid kaunistama?
Kas vahest see on kuldne sau ja surematu
kuningriik, siin olla löödud ristile,
naeltest ja okaskroonist haavatult?
Oh, minu Jeesus, küll oleks hea mul surra!
Näe, kuidas nuttes, kuidas kaeveldes
sind anub vaene Maarja,
sest surra sinuga on tema au ja elu.
Ah, Poeg, sina ei vasta,
kurt oled nutule ja kaebeile,
oo surm, oo süü, oo põrgu!
Näe mu peigmeest, laineisse uppunut!
Oh kähku, maapõu, ava oma kuristik
ja peida mind koos minu kalliga!
Kuid mis ma räägin?
Ma vilets, mida loodan?
Mida otsin veel, mu Jeesus?
Ent ärgu olgu, nagu mina tahan,
vaid saagu nii, kuis sulle meeldib!
Las elada mu süda kurbuses, täis valu,
toida end, mu Poeg, Ema armuga! |
|