LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Lamento d’Arianna Lasciatemi morire
Ariadne kaebelaul Mul laske surra
eelmine järgmine


Muusika autor Claudio Monteverdi
Sõnade autor Ottavio Rinuccini
Tõlge Toomas Siitan
Teose kataloogi- või oopusenumber: SV22, SV107

I. Lasciatemi morire!
E chi volete voi
che mi conforte
In cosi dura sorte,
In cosi gran martire,
Lasciatemi morire!

II. O Teseo, o Teseo mio,
si che mio ti vodir
che mio pur sei,
benchè tinvoli, ahi crudo,
a glocchi miei.
Volgiti Teseo mio,
volgiti Teseo, o Dio,
volgiti indietro a rimirar colei
che lasciato ha per te la Patria el regno,
e in queste arene ancora,
cibo di fere dispietate e crude
lascierà lossa ignude.
O Teseo, o Teseo mio,
se tu sapessi, o Dio,
se tu sapessi, oimè,
come saffanna
la povera Arianna;
Forse, forse pentito
rivolgeresti ancor la prora al lito.
Ma con laure serene
tu te ne vai felice, ed io qui piango.
A te prepara Atene
liete pompe superbe, ed io rimango,
cibo di fere in solitarie arene.
Te luno e laltro tuo vecchio parente
stringeran lieti, ed io più non vedrovvi,
o Madre, o Padre mio.

III. Dove, dov’ è la fede
che tanto mi giuravi?
Così nellalta fede
tu mi ripon deglAvi?
Son queste le corone
onde madornil crine?
Questi gli scettri sono,
queste le gemme e glori?
Lasciarmi in abbandono
a fera che mi strazi e mi divori?
Ah Teseo, ah Teseo mio,
lascierai tu morire
invan piangendo, invan gridando aita
la misera Arianna
cha te fidossi e ti diè gloria e vita?

IV. Ahi, che non pur rispondi,
ahi, che più daspe è sordo a miei lamenti!
O nembi, o turbi, o venti
sommergetelo voi dentra quellonde!
Correte orche e balene,
e delle membra immonde
empiete le voragini profonde!
Che parlo, ahi, che vaneggio?
Misera, oimè, che chieggio?
O Teseo, o Teseo mio,
non son, non son quellio,
non son quellio che i feri detti sciolse;
parlò laffanno mio,
parlò il dolore,
parlò la lingua si ma non già il core.
I. Mul laske surra!
Ja kes suudakski
mind lohutada
nii rängas saatuses,
nii raskes valus.
Mul laske surra!

II. Oh Theseus, oh minu Theseus,
jah, nimetan sind omaks,
sest minu sa ju oled,
ka siis veel kui, oh julm,
sa paged minu silmist.
Pöördu, mu Theseus,
pöördu, Theseus, oh jumal,
pöördu, et veelkord näha seda,
kes sinu pärast isamaa ja kuningriigi jättis
ja kes nüüd siia rannale
halastuseta metsloomadele saagiks
jätab oma paljad luud.
Oh Theseus, oh minu Theseus,
kui teaksid sa, oh jumal,
kui teaksid sa, oh aeg,
kuis hirmunud
on vaene Ariadne
võibolla kahetsedes
sa laevanina ranna poole jälle keeraks.
Kuid soodsal tuulel
sa õnnelikult seilad minema ja jätad minu nutma.
Su jaoks Ateena valmis seab
nüüd võimsa rõõmupeo, ja mina jään
metsloomadele saagiks üksikule rannale.
Sind saavad sinu vanad vanemad
veel rõõmsalt emmata, kuid ma ei näe teid iial,
oh ema, oh minu isa.

III. Kus on see truudus,
mida mulle nõnda vandusid?
Kas nii sa tõstad mind
mu esiema troonile?
Kas see on kroon,
millega mu juukseid pärgad?
Kas see on sau,
juveelid, kuld?
Metsloomadele jätta,
kes pureksid ja õgiks mind?
Oh Theseus, oh minu Theseus,
kas lased sa surra
asjatult nutval ja abi järele hüüdval
vaesel Ariadnel,
kes on sind usaldand ja andnud sulle au ja elu?

IV. Ah, sa ju ei vasta!
Ah, et ma kurtidele kõrvadele kaeblen!
Oh pilved, tormid, tuuled,
ta uputage neisse laineisse!
Haid, vaalad rutake
ja põhjatumad sügavikud täitke
ta vääritute ihuliikmetega!
Oh, mis ma räägin, mida sonin?
Ma vilets, mis küll palun?
Oh Theseus, oh minu Theseus,
ei olnud mina see,
ei olnud see, kes paiskas sajatusi
mu hingevalu rääkis,
rääkis kurvastus,
küll rääkis nõnda keel, kuid mitte süda.