Ritorna vincitor!
E dal mio labbro uscì l'empia parola!
Vincitor del padre mio!
di lui che impugna l'armi per me…
per ridonarmi una patria, una reggia
e il nome illustre che qui celar m'è forza!
Vincitor de miei fratelli…
ond'io lo vegga, tinto del sangue amato,
trionfar nel plauso dell'Egizie coòrti!
E dietro il carro, un Re
mio padre… di catene avvinto!
L'insana parola o Numi, sperdete!
al seno d'un padre la figlia rendete;
struggete, struggete le squadre dei nostri oppressor!
Ah, sventurata! che dissi! e l'amor mio?
Dunque scordar poss'io questo fervido amore
che, oppressa e schiava,
come raggio di sol qui mi beava?
Imprecherò la morte a Radamès,
a lui che amo pur tanto!
Ah, non fu in terra mai
da più crudeli angosce un core affranto!
I sacri nomi di padre..d'amante
nè profferir poss'io, nè ricordar…
Per l'un… per l'altro… confusa… tremante…
io piangere vorrei… vorrei pregar.
Ma la mia prece in bestemmia si muta…
delitto è il pianto a me… colpa il sospir…
in notte cupa la mente è perduta…
e nell'ansia crudel vorrei morir.
Numi, pietà del mio soffrir!
Speme non v'ha pel mio dolor…
Amor fatal, tremendo amor
spezzami il cor, fammi morir!
|
Kui võitja saabu taas.
MIks minu reetlik suu kordas neid sõnu...
Kas siis võitma pead mu rahva,
mu kalli isa, kes võitleb seal
selleks, et päästa mind vangist et ma võiksin
kuninga tütrena jälle ennast tunda!
Kas siis võiitma pead mu vendi...
kas selleks peavad uppuma verre rahvad,
kas siis võitma peab seekord egiptlaste ülbus
ja meie kuningas mu isa
on vangis, tema käed on raudus.
Oo jumalad, andke mul andeks see nõrkus
ja tehke, et karistatuks saaks nende kõrkus
ja põrmu te aidake lüüa egiptlaste väed!
Ah, miks hüüdsin neid sõnu! Kuid minu tunded,
ah, kuis küll varjan hinges seda siiramat armu,
mis minu ellu
tõi nõnda palju soojust ja päikesevalgust,
oh, Radames, ma soovin sinu surma,
kuigi oled armas!
Ah, ükski naine maa
peal ei suudaks rohkem piinu kanda!
Mu palveis kas tähtsam on armsam või isa
ja kumma eest ma palun, ei teagi veel,
kas üks või teine, ma võin ainult nutta,
jah, ainult nutta võin ma teie eest.
Hardus ei aita, mu palved on võltsid,
ka leevendada nutt ei suuda mind,
kui sünge öö piirab mõtteid ja mõistust
ainult surres võiks rahu leida rind.
Aidake nüüd, taevased väed,
valdab ka mind hirm, lootust ei näe.
Saatuslik arm, oo painav piin,
vaid malbe surm mind aitaks siin! |
Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tõlge |