LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Der Wanderer Rändur eelmine järgmine Muusika autor Franz Schubert Sõnade autor Georg Philipp Schmidt von Lübeck Tõlge Jüri Remmelgas Teose kataloogi- või oopusenumber: D489 op4/1 Ich komme vom Gebirge her, es dampft das Tal, es braust das Meer. Ich wandle still, bin wenig froh, und immer fragt der Seufzer: wo? Die Sonne dünkt mich hier so kalt, die Blüte welk, das Leben alt, und was sie reden, leerer Schall, Ich bin ein Fremdling überall. Wo bist du, mein geliebtes Land, gesucht, geahnt, und nie gekannt? Das Land, das Land so hoffnungsgrün, das Land, wo meine Rosen blühn, wo meine Freunde wandelnd gehn, wo meine Toten auferstehn, das Land, das meine Sprache spricht, o Land, wo bist du? Ich wandle still, bin wenig froh, und immer fragt der Seufzer, wo? Im Geisterhauch tönt's mir zurück: "Dort, wo du nicht bist, dort ist das Glück!" Ma tulen mägedelt alla, org vinetab ja meri all seal sinetab. Nii sammun nüüd ma, rõõmutu üks mure vaevab ulutut: sa kuhu nüüd? Külm tundub siingi päiksepaist, kõik lilled närtsind, elu vaik, – ja kõne võõras, kõlatu: ma olen siingi põlatu. Kus oled, kus varjud, mu kodu ja häll, nii otsit, nii armas mu südamel? Kus minu roosid puhkevad, - ja õitsevad – see maa, mis mulle haljendab, kus mind mu sõbrad ootavad, mu surnuid ootab ülestõus, kus minu emakeel veel aus, oo maa, kus varjud? Nii sammun ikka rõõmutu, üks mure vaevab ulutut: sa kuhu nüüd? Kui vaime ohe tagasi mul’ kostub: "Rända veel (vaid) edasi!"