LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Wohin? Kuhu? eelmine järgmine Muusika autor Franz Schubert Sõnade autor Wilhelm Müller Teose kataloogi- või oopusenumber: D795 nr2 Tervikteosest Die schöne Müllerin Ich hört' ein Bächlein rauschen wohl aus dem Felsenquell, hinab zum Tale rauschen so frisch und wunderhell. Ich weiß nicht, wie mir wurde, nicht, wer den Rat mir gab, ich mußte gleich hinunter mit meinem Wanderstab. Hinunter und immer weiter und immer dem Bache nach, und immer frischer rauschte und immer heller der Bach. Ist das denn meine Straße? O Bächlein, sprich, wohin? Du hast mit deinem Rauschen mir ganz berauscht den Sinn. Was sag ich denn von Rauschen? Das kann kein Rauschen sein: Es singen wohl die Nixen dort unten ihren Reihn. Laß singen, Gesell, laß rauschen und wandre fröhlich nach! Es gehn ja Mühlenräder in jedem klaren Bach. Üht ojakest kord kuulsin ma valjult kohavat. Ta ruttas alla orgu nii värskelt kõlavalt. Ei tea ma kuis see juhtus, kes nõu mul andis nii, et tema juurde alla ma tõt'sin kiiresti. Ja edasi ta järel ma tõttasin orus sääl, veel heledamalt kõlas ta selge meelitav hääl. Kas on see minu rada? Ja kuhu viib mind ta? Su salakaval kohin mu meeli võrgutab. See polegi ju kohin, mis nõnda meelitab, küll kaunid näkineiud su põhjas laulavad. Las jääda laul ning kohin, teed rõõmsalt jätkan ma! Küll veskirattad näkke teel vangi võtavad. Tõlge pärit Vera Ojamaa käsikirjalisest noodist, 1947. a.