LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Shells Merikarbid eelmine järgmine Muusika autor Knut Nystedt Sõnade autor Kathleen Raine Tõlge Maarja Junti Teose kataloogi- või oopusenumber: op70a Reaching down arm-deep into bright water I gathered on white sand under waves Shells, drifted up on beaches where I alone Inhabit a finite world of years and days. I reached my arm down a myriad years To gather treasure from the yester-milliennial sea-floor, Held in my fingers forms shaped on the day of creation. Building their beauty in three dimensions Over which the world recedes away from us, And in the fourth, that takes away ourselves From first to last they remain in their continuous present. The helix revolves like a timeless thought, Instantaneous from apex to rim Like a dance whose figure is limpet or murex, cowrie or golden winkle. They sleep on the ocean floor like humming-tops Whose music is the mother-of-pearl octave of the rainbow, Harmonious shells that whisper forever in our ears: "The world that you inhabit has not yet been created." Sirutasin käe küünarnukini säravasse vette. Kogusin valgelt liivalt lainete alt merikarpe, mis uhutud randadele, kus mina üksi asustan lõplikku aastate ja päevade maailma. Sirutasin käe tohutusse hulka aastatesse, et koguda aardeid eelmise aastatuhande merepõhjast, minu sõrmede vahel loomise päeval vormitud kujud. Ehitades oma ilu kolmes dimensioonis nii et maailm neist kaugeneb, ja neljandas, mis viib ära meid endid. Esimesest viimaseni jäävad nad oma katkematusse olevikku. Heeliks pöörleb nagu ajatu mõte, hetkeline tipust ääreni. Nagu tants, mille kuju on liudkoda või meritigu, portselantigu või rannakarp. Nad magavad ookeanipõrandal nagu vurrid, kelle muusika on vikerkaare pärlmutteroktaav. Harmoonilised merekarbid, mis sosistavad igavesti meie kõrvades: "Maailm, mida asustad, ei ole veel loodud."