LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Requiem Reekviem eelmine järgmine Muusika autor Max Reger Sõnade autor Friedrich Hebbel Tõlge Olev Koit Teose kataloogi- või oopusenumber: op83 nr10 Tervikteosest 10 Gesänge Seele, vergiß sie nicht, Seele, vergiß nicht die Toten! Sieh’ sie umschweben dich, schauernd verlassen, und in den heiligen Gluten, die den Armen die Liebe schürt, atmen sie auf und erwarmen und genießen zum letzten Mal ihr verglimmendes Leben. Seele, vergiß sie nicht, Seele, vergiß nicht die Toten! Sieh’, sie umschweben dich, schauernd, verlassen, und wenn du dich erkaltend ihnen verschließest erstarren sie bis hinein in das Tiefste! Dann ergreift sie der Sturm der Nacht, dem sie zusammengekrampft in sich trotzten im Schoße der Liebe. Und er jagt sie mit Ungestüm durch die unendliche Wüste hin, wo nicht Leben mehr ist, nur Kampf losgelassener Kräfte, um erneuertes Sein. Seele, vergiß sie nicht, vergiß nicht die Toten! Hing, ära unusta, hing, ära unusta surnuid! Vaata, nad hõljuvad su ümber, värisedes, hüljatuina ning pühis leekides, kus hõõgub vaeste arm nad saavad kergendust ja viimset rõõmu tunnevad oma hääbuvast elust. Hing, ära unusta, hing, ära unusta surnuid! Vaata, nad hõljuvad su ümber, värisedes, hüljatuina. Kui külmalt sulged neile end, nad süvimani tarduvad! Siis haarab neid öö torm, mida enesesse krampunult nad trotsin'd armastuse embuses. Neid lõputusse kõrbe, kus pole elu, võitlus uue olu nimel vaid, ta maruliselt pillutab. Hing, ära unusta, hing, ära unusta surnuid!