LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

The Dark Night of the Soul Hinge pime öö Noche oscura eelmine järgmine Muusika autor Galina Grigorjeva Tõlge Sakarias Jaan Leppik , Reginald Anselm Leppik On a dark night, Kindled in love with yearnings – oh, happy chance! – I went forth without being observed, My house being now at rest. In darkness and secure, By the secret ladder, disguised – oh, happy chance! – In darkness and in concealment, My house being now at rest. In the happy night, In secret, when none saw me, Nor I beheld aught, Without light or guide, save that which burned in my heart. This light guided me More surely than the light of noonday To the place where he (well I knew who!) was awaiting me – A place where none appeared. Oh, night that guided me, Oh, night more lovely than the dawn, Oh, night that joined Beloved with lover, Lover transformed in the Beloved! Upon my flowery breast, Kept wholly for himself alone, There he stayed sleeping, and I caressed him, And the fanning of the cedars made a breeze. The breeze blew from the turret As I parted his locks; With his gentle hand he wounded my neck And caused all my senses to be suspended. I remained, lost in oblivion; My face I reclined on the Beloved. All ceased and I abandoned myself, Leaving my cares forgotten among the lilies. Pimedal ööl, igatsustega armastuses läidetuina – oo, hüva puhk! – läksin edasi ilma, et keegi mind jälgiks. Puhkab nüüd mu koda. Pimeduses ja kindlalt – mööda salajast redelit – oo, hüva puhk! – pimeduses ja varjatuna puhkab nüüd mu koda. Rõõmurikkal ööl salajas, kus ei keegi mind näinud ega mina näinud mittemiskit, ilma valguse ja teejuhita – peale selle, mis põles mu südames. Too valgus juhtis mind, juhtis kindlamini kui keskpäeva valgus sinna paika, kus ta (ja ma teadsin, kes!) mind ootas. Paika, kus mittemiski ei ilmunud. Oh öö, mis mind juhatas, oh öö, koidust armsamgi oh öö, mis ühendas Armastatu armastajaga, armastaja Armastatus teisenes! Mu õilmitseval rinnal, mis täiesti tallel üksnes talle – sääl seisis ta unes ja hellitasin teda ja seedrite hõngud panid liikuma tuule. Tuul puhus tornist, kui ma sugesin ta lokke; Oma õrna käega ta haavas mu kaela ja nõnda uinusid kõik mu meeled. Ma jäin kadunuks unustusse; oma palge Armastatule nõjatasin. Kõik lakkas ja ma hülgasin enda, jättes oma mured unustatuina lillede keskele.