LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Der Einsame Üksik eelmine järgmine Muusika autor Franz Schubert Sõnade autor Karl Lappe Tõlge Heli Mattisen Teose kataloogi- või oopusenumber: D800, op41 Wann meine Grillen schwirren, Bei Nacht, am spät erwärmten Herd, Dann sitz ich mit vergnügtem Sinn Vertraulich zu der Flamme hin, So leicht, so unbeschwert. Ein trautes, stilles Stündchen Bleibt man noch gern am Feuer wach, Man schürt, wann sich die Lohe senkt, Die Funken auf und sinnt und denkt: Nun abermal ein Tag! Was Liebes oder Leides Sein Lauf für uns dahergebracht, Es geht noch einmal durch den Sinn; Allein das Böse wirft man hin, Es störe nicht die Nacht. Zu einem frohen Traume Bereitet man gemacht sich zu, Wann sorgenlos ein holdes Bild Mit sanfter Lust die Seele füllt, Ergibt man sich der Ruh. O wie ich mir gefalle In meiner stillen Ländlichkeit! Was in dem Schwarm der lauten Welt Das irre Herz gefesselt hält, Gibt nicht Zufriedenheit. Zirpt immer, liebe Heimchen In meiner Klause eng und klein. Ich duld’ euch gern: ihr stört mich nicht Wann euer Lied das Schweigen bricht Bin ich nicht ganz allein. Kui kilgid häält on tõstmas, öö hakul soojas ahjupraos, siis mina, meelel helge rõõm, end tule äärde sätin, nii lihtsalt, muretult. Üks õdus tunnikene veel enne und siin ahju ees, kui kustub leek, siis loitma taas ta õhutan ja mõtisklen; on jälle möödas päev! Mis rõõmu ja mis valu ta kulg meil’ kaasa toonud on, veel kord kõik mõtteis läbi käin; halb saagu meelest tõrjutud, et see ei häiriks ööd. Nii rõõmsaks unereisiks end juba targu valmis sead, kui meeli köidab sulnis pilt ja hinge täidab leebe lust, siis unne suigud pea. Oo, endaga nii rahul maaelu üksinduses ma! Mis köidab eksind südant seal suurilma valjus saginas, ei meelerahu too. Head kilgid, teie sirin las ikka kosta kambris siin. Teid sallin, te ei sega mind, kui vaikust katkestab te laul, ei ole üksi ma.