Masked by these bare shadows.
Shape and nothing more.
Lost, all lost in wonder.
Iesu, quem velatum nunc aspicio,
oro fiat illud quod tam sitio.
Ut, te revelata cernens facie,
visu sim beatus tuae gloriae.
Seeing, touching,
tasting are in thee deceived.
How says trusty hearing?
Truth himself speaks truly or there’s nothing true.
Pie pelicane, Iesu Domine,
Me immundum munda tuo sanguine;
Cujus una stilla salvum facere.
Totum mundum quit ab omni scelere.
O memoriale mortis Domini.
Panis vivus vitam praestans homini.
Praesta meae menti de te vivere,
et te illi semper dulce sapere.
I am not like Thomas, wounds I cannot see.
But can plainly call thee Lord and God as he.
Let me to a deeper faith daily nearer move,
daily make me harder hope and dearer love.
Jesu, whom I look at shrouded here below,
I beseech thee send me what I thirst for so,
Some day to gaze on thee face to face in light
and be blest for ever with thy glory’s sight.
In cruce latebat sola Deitas.
At hic latet simul et humanitas.
Ambo tamen credens atque confitens,
Peto quod petivit latro paenitens.
(my confession), (my belief),
and I pray the prayer of the dying thief.
Adoro te devote, latens Deitas,
quae sub his figuris vere latitas.
Tibi se cor meum totum subjicit,
quia te contemplans totum deficit.
Godhead here in hiding, whom I do adore.
Masked by these bare shadows,
shape and nothing more.
See, Lord, at thy service low lies here a heart
lost, all lost in wonder at the God thou art.
Tõlge inglise keelde Gerard Manley Hopkins |
Varjude varjus elad,
vaid kuju näen, ei muud.
Sind vaadeldes süda on kõigiti piirides.
Jeesust, keda praegu varjatuna vaatlen,
palun, las sünnib, mille järele mul on nii janu!
Kui kujutlen Su ilmsiksssaanud palet
võiksin õnnis olla Sinu kirkust nähes!
Nägemine, puudutus ja maitse
ei taju täpselt Sind.
Mida usaldust väärt kuulmisel on öelda?
Kui Tõde ise räägib, ei ole miski tõesem!
Issand Jeesus Kristus!
Puhasta mind, määrdunut, oma verega,
millest üksainus piiski võib terveks teha
kogu ilmatäie kurjust!
Oo, Issanda surma mälestuse kandja!
Elav leib, mis annab elu inimesele!
Luba mu hingel ammutada elu sinust,
ja et ta alati Sind õrnusega mõistaks!
Ma pole nagu Toomas, su haavu ma ei näe,
kuid tunnistan Sind, Issand, minu Jumal.
Päevast päeva sügavamalt usaldada Sind,
loota, armastada Sind.
Jeesust, keda praegu varjatuna vaatlen,
palun, las sünnib, mille järele mul on nii janu!
Kui kujutlen Su ilmsiks saanud palet –
võiksin õnnis olla Sinu kirkust nähes!
Ristipuule üksijäetu varjatult oli Jumal.
Siin samaaegselt varjul ka kogu inimkond.
Kumbagi poolt uskudes ja tunnistades
palun, mida röövel kahetsedes anus.
Uskudes ja tunnistades
palun, mida röövel kahetsedes anus.
Pühendunult kummardan Sind, varjusolev Jumal,
kes nende kujundite varjus tõelisena elad:
Sulle enda annab tervenisti süda minu sees,
sest Sind vaadeldes ta kõigiti on piirides.
Varjul olev Jumal, Sind kummardama tulen.
Varjude varjus elad,
vaid kuju näen, ei muud.
Su teenistuses, Issand, on süda minu sees –
Jumal, Sind vaadeldes ta kõigiti on piirides. |
|