LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Abschied Lahkumine eelmine järgmine Muusika autor Hugo Wolf Sõnade autor Eduard Mörike Tõlge Vahur Aabrams Tervikteosest Gedichte von Eduard Mörike LIII Unangeklopft ein Herr tritt Abends bei mir ein: “Ich habe die Ehr’, Ihr Rezensent zu sein!” Sofort nimmt er das Licht in die Hand, besieht lang meinen Schatten an der Wand, rückt nah und fern: “Nun, lieber junger Mann, sehn Sie doch gefälligst mal Ihre Nas’ so von der Seite an! Sie geben zu, daß das ein Auswuchs is’.” “Das? Alle Wetter – gewiß! Ei Hasen! ich dachte nicht, all’ mein Lebtage nicht, daß ich so eine Weltsnase führt’ im Gesicht!” Der Mann sprach noch Verschied’nes hin und her, ich weiß, auf meine Ehre, nicht mehr; meinte vielleicht, ich sollt’ ihm beichten. Zuletzt stand er auf; ich tat ihm leuchten. Wie wir nun an der Treppe sind, da geb’ ich ihm, ganz frohgesinnt, einen kleinen Tritt, nur so von hinten aufs Gesäße mit – alle Hagel! ward das ein Gerumpel, ein Gepurzel, ein Gehumpel! Dergleichen hab’ ich nie gesehn, all’ mein Lebtage nicht gesehn einen Menschen so rasch die Trepp’ hinabgehn! Koputamata siseneb õhtul mu uksest härra: “Mul on au olla teie arvustaja!” Otsemaid võtab ta kätte küünla, silmitseb kaua mu varju seinal, läheneb, kaugeneb: “Nojaa, kulla noormees, eks vaadake oma nina õige ise külje pealt! Peate tunnistama, et see on värdjalikult suur.” “See või? Kirevase pihta – muidugi! Oi põrgut, ma ei arvanud, mitte ilmaski, et mu näos on taoline maailmaninamürakas!” Mees kõneles veel üht ja teist, nii ja naa, ausõna, ma ei mäletagi enam kõike: arvas vist, et peaksin talle pihtima. Viimaks minekule asus; näitasin valgust. Ja kui trepimademel seisime, andsin talle rõõmsal meelel jalaga teele kaasa kerge hoobi, sedasi otse tagumikku – Välk ja pauk! Mis kolin ja kukerkuut ja käkaskael! Ei iial olnud näinud ma taolist, ei ilmaski, kuidas inimene nii kähku trepist alla käib!