LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Der Jüngling auf dem Hügel Nooruk künkal eelmine järgmine Muusika autor Franz Schubert Sõnade autor Heinrich Hüttenbrenner Tõlge Karin Andrekson Teose kataloogi- või oopusenumber: D702 op8/1 Ein Jüngling auf dem Hügel mit seinem Kummer saß, wohl ward der Augen Spiegel ihm trüb’ und thränennaß. Sah frohe Lämmer spielen am grünen Felsenhang, sah frohe Bächlein quillen das bunte Thal entlang; die Schmetterlinge sogen am rothen Blüthenmund, wie Morgenträume flogen die Wolken in dem Rund; und Alles war so munter, und Alles schwamm in Glück, nur in sein Herz hinunter sah nicht der Freude Blick. Ach, dumpfes Grabgeläute im Dorfe nun erklang, schon tönte aus der Weite ein klagender Gesang; sah nun die Lichter scheinen, den schwarzen Leichenzug, fing bitter an zu weinen, weil man sein Röschen trug. Jetzt ließ den Sarg man nieder, der Todtengräber kam, und gab der Erde wieder, was Gott aus selber nahm. Da schwieg des Jünglings Klage, und betend ward sein Blick, sah schon am schönern Tage des Wiedersehens Glück. Und wie die Sterne kamen, der Mond heraufgeschifft, da las er in den Sternen der Hoffnung hohe Schrift. Nooruk künkal oma murega istus, tema pilk oli tuhm ja pisaratest märg. Nägi rõõmsaid lambukesi mängimas rohelisel kaljuveerel, nägi rõõmsaid ojakesi vulisemas piki õitsvat orgu; liblikad nektarit imesid punaselt õiesuult, nagu hommikused unistused lendlesid pilved ringiratast; ja kõik oli nii värske, ja kõik suples õnnes, ainult tema südamesse ei ulatunud rõõmupilk. Ah, kume leinahelin nüüd külas kaikus, juba kuuldus kaugusest kaeblik laul; nüüd nägi tulesid valgustamas musta leinarongi, puhkes kibedalt nutma, sest tema roosinupukest seal kanti. Nüüd lasti sarg hauda, hauakaevaja tuli, ja andis maamullale tagasi selle, mille Jumal oli võtnud. Siis vaikis nooruki kaeblus ja paluv oli ta pilk, ta nägi juba parematel päevadel taaskohtumise õnne. Ja kui tähed ilmusid, kuu laotus üle taeva, siis luges ta nendelt suures kirjas – lootus.