LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Sehnsucht Igatsus eelmine järgmine Muusika autor Franz Schubert Sõnade autor Johann Gabriel Seidl Tõlge Karin Andrekson Teose kataloogi- või oopusenumber: D879 op105/4 Die Scheibe friert, der Wind ist rauh, Der nächt'ge Himmel rein und blau. Ich sitz' in meinem Kämmerlein Und schau' ins reine Blau hinein. Mir fehlt etwas, das fühl' ich gut, Mir fehlt mein Lieb, das treue Blut; Und will ich in die Sterne seh'n, Muß stets das Aug' mir übergeh'n. Mein Lieb, wo weilst du nur so fern, Mein schöner Stern, mein Augenstern? Du weißt, dich lieb' und brauch' ich ja, Die Träne tritt mir wieder nah. Da quält' ich mich so manchen Tag, Weil mir kein Lied gelingen mag, Weil's nimmer sich erzwingen läßt Und frei hinsäuselt wie der West. Wie mild mich's wieder g'rad' durchglüht! Sieh' nur, das ist ja schon ein Lied! Wenn mich mein Los vom Liebchen warf, Dann fühl' ich, daß ich singen darf. Aknaruut jäätub, kõle on tuul, öine taevas selge ja sinine. Ma istun oma kambrikeses ja vaatan kirkasse taevasinasse. Mul puudub midagi, seda tunnen teravalt, mul puudub mu armasam, mu ustav hing; ja vaatan üles tähtedesse, peab pidevalt üks silm mu üle valvama. Mu armsam, kus viibid sa, nii kaugel, mu ilus täht, mu silmatera? Sa tead, sind armastan ja vajan ju, pisar silma tikub jälle. Nii piinlen mõne päeva, sest ükski laul mul õnnestuda ei taha. See kunagi ei sünni sunniviisiliselt, vaid kõrva sosistab kui värske läänetuul. Kui armsalt see mind jälle sütitab! Vaata nüüd, see ongi juba laul! Kui saatus mind kallimast eemale paiskas siis tunnen ma, et laulda tohin.