LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Norma aaria Casta Diva
Jumalus
eelmine järgmine

1. vaatus, 4. stseen
Muusika autor Vincenzo Bellini
Sõnade autor Felice Romani
Tõlge Malle Ruumet
Tervikteosest Norma

La sacerdotessa Norma che ha due figli segreti
redime la sua colpa e sale sul rogo
con l´amante ritrovato.

Norma è nella foresta sacra dei Druidi nelle Gallie.

Casta Diva che inargenti
queste sacre antiche piante,
a noi volgi il bel sembiante
senza nube e senza vel.

Tempra tu decori ardenti,
tempra ancor lo zelo audace,
spargi in terra quella pace
che regnar tu fai nel ciel.

Fine al rito, e il sacro bosco
sia disgombro dai profani.
Quando il Nume irato e fosco
chiegga il sangue dei Romani,
dal druidico delubro.
la mia voce tuonerà.

Sì, cadrà…punirlo io posso...
(Ma punirlo il cor non sa.
Ah! Bello a me ritorna
del fido amor primiero,
e contro il mondo intero
difesa a te sarò.

Ah! Bello a me ritorna
del raggio tuo sereno,
E vita nel tuo seno,
e patria e cielo avrò.)
Preestrinna Normal on kaks saladuses hoitud last,
ta lunastab oma süü tuleriidale minnes koos armsamaga,
kelle taas on leidnud.

Norma on gallialaste tammikus, druiidide pühapaigas.

Jumalus, kes sa hõbedaga kaunistad
selle iidse puudesalu,
pööra oma kaunis pale meie poole
ilma pilve ja varjuloorita.

Jahuta me põlevaid südameid,
jahuta ka hulljulget hoogu,
puista seda rahu maa peale,
mille taevas valitsema oled seadnud.

Lõpp on riitusel ja püha hiid
tühjenema hakkab uskmatutest.
Kui raevus jumalus süngelt nõuab
roomlaste verd,
kõlab druiidide pühapaigast
kõuemürinal minu hääl.

Jah, ta langeb, karistada võin...
(Aga karistada süda ei oska,
ah, oma võlus tule tagasi,
noorusaja esimene arm
ja kogu maailma vastu
sinu kaitseks tõuseb käsivars.

Ah, oma võlus tule tagasi,
oma noorussäras,
sinu rinnal olles selle leian taas,
mis on mu elu, riik ja taevas.)