LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Totengräbers Heimwehe Hauakaevaja koduigatsus eelmine järgmine Muusika autor Franz Schubert Sõnade autor Jakob Nicolaus Craigher de Jachelutta Tõlge René Soom Teose kataloogi- või oopusenumber: D842 O Menschheit, o Leben! was soll's? o was soll's? Grabe aus, scharre zu! Tag und Nacht keine Ruh! Das Drängen, das Treiben, wohin? o wohin? "Ins Grab, ins Grab, tief hinab!" O Schicksal, o traurige Pflicht Ich trag's länger nicht! Wann wirst du mir schlagen, o Stunde der Ruh? O Tod! komm und drücke die Augen mir zu! Im Leben, da ist's ach! so schwül, ach! so schwül! Im Grabe so friedlich, so kühl! Doch ach! wer legt mich hinein? Ich stehe allein, so ganz allein! Von allen verlassen, dem Tod nur verwandt, Verweil ich am Rande, das Kreuz in der Hand, Und starre mit sehnendem Blick hinab Ins tiefe, ins tiefe Grab! O Heimat des Friedens, der Seligen Land, an dich knüpft die Seele ein magisches Band. Du winkst mir von ferne, du ewiges Licht, es schwinden die Sterne, das Auge schon bricht, - ich sinke, ich sinke! Ihr Lieben, ich komm! Oo inimsugu, oo elu! Mis juhtus? Kaeva, mata! Päeval ja ööl pole mingit rahu! Ihad, teod – kuhu? "Hauda, hauda – sügavale alla!" Oo saatus, oo kurb kohus, ma ei talu seda kauem! Kuna’s lööd sa mind, oo rahutund? Oo surm! tule ja vajuta kinni mu silmad! Elu – see on ju nii lämmatav! Hauas nii rahulik, nii jahe! Kuid ah! Kes viib mind sinna? Ma seisan üksi, täiesti üksi! Kõigi poolt hüljatud, vaid surmale tuttav, viibin ma äärel, kätes rist, ja põrnitsen igatseva pilguga sügavusse, sügavasse hauda! Oo rahupaik, õnnis maa, sa seod hinge maagilisse ahelasse, sa viipad mind kaugelt, sina, igavene valgus! Kaovad tähed, pilk juba kustub! Ma vajun! Mu armsad, ma tulen!