LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Ungeduld Kannatamatus eelmine järgmine Muusika autor Franz Schubert Sõnade autor Wilhelm Müller Tõlge Mati Vaikmaa Teose kataloogi- või oopusenumber: D795 nr7 Tervikteosest Die schöne Müllerin Ich schnitt es gern in alle Rinden ein, Ich grüb es gern in jeden Kieselstein, Ich möcht es sä’n auf jedes frische Beet Mit Kressensamen, der es schnell verrät, Auf jeden weißen Zettel möcht ich’s schreiben: Dein ist mein Herz und soll es ewig bleiben. Ich möcht mir ziehen einen jungen Star, Bis daß er spräch die Worte rein und klar, Bis er sie spräch mit meines Mundes Klang, Mit meines Herzens vollem, heißem Drang; Dann säng er hell durch ihre Fensterscheiben: Dein ist mein Herz und soll es ewig bleiben. Den Morgenwinden möcht ich’s hauchen ein, Ich möcht es säuseln durch den regen Hain; Oh, leuchtet’ es aus jedem Blumenstern! Trüg es der Duſt zu ihr von nah und fern! Ihr Wogen, könnt ihr nichts als Räder treiben? Dein ist mein Herz und soll es ewig bleiben. Ich meint, es müßt in meinen Augen stehn, Auf meinen Wangen müßt man’s brennen sehn, Zu lesen wär’s auf meinem stummen Mund, Ein jeder Atemzug gäb’s laut ihr kund, Und sie merkt nichts von all dem bangen Treiben: Dein ist mein Herz und soll es ewig bleiben. Ma lõikaksin meeleldi igale puukoorele, ma kraabiksin igale kivile need sõnad. Need sõnad tahaksin ma kressiseemnetega külvata igale värskele peenrale, et neid sõnu sealt peagi lugeda võiks. Igale valgele lehele tahaks ma kirjutada: “Sulle kuulub mu süda ja peab igaveseks sinu omaks jääma.” Ma tahaksin õpetada noort kuldnokka nii kaua, kuni ta räägiks inimkeeli neid sõnu ja oskaks minu häälega jutustada minu südamekuumusest ja kirest. Ja siis laulaks ta mu kallima akna all: “Sulle kuulub mu süda ja peab igavesti sinu omaks jääma.” Ma arvan, et see peab mu silmist paistma, mu hõõguvad põsed peavad seda näitama, mu vaikiva suu pealt võib seda lugeda, iga mu hingetõmme peaks talle valjult hüüdma. “Sulle kuulub mu süda.” Vabatõlge