LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Die beiden Grenadiere
Kaks sõdurit
eelmine järgmine


Muusika autor Robert Schumann
Sõnade autor Heinrich Heine
Tõlge Larissa Topman
Teose kataloogi- või oopusenumber: op49
Tervikteosest Romanzen und Balladen

Nach Frankreich zogen zwei Grenadier’,
Die waren in Russland gefangen.
Und als sie kamen ins deutsche Quartier,
Sie liessen die Köpfe hangen.

Da hörten sie beide die traurige Mär:
Dass Frankreich verloren gegangen,
Besiegt und geschlagen das tapfere Heer
Und der Kaiser, der Kaiser gefangen.

Da weinten zusammen die Grenadier
Wohl ob der kläglichen Kunde.
Der eine sprach: „Wie weh wird mir,
Wie brennt meine alte Wunde!“

Der andre sprach: „Das Lied ist aus,
Auch ich möcht mit dir sterben,
Doch habich Weib und Kind zu Haus,
Die ohne mich verderben.“

Was schert mich Weib, was schert mich Kind,
Ich trage weit bessres Verlangen;
Lass sie betteln gehn, wenn sie hungrig sind
Mein Kaiser, mein Kaiser gefangen!

Gewähr mir, Bruder, eine Bitt’:
Wenn ich jetzt sterben werde,
So nimm meine Leiche nach Frankreich mit,
Begrab mich in Frankreichs Erde.

Das Ehrenkreuz am roten Band
Sollst du aufs Herz mir legen;
Die Flinte gib mir in die Hand,
Und gürt mir um den Degen.

So will ich liegen und horchen still,
Wie eine Schildwach, im Grabe,
Bis einst ich höre Kanonengebrüll
Und wiehernder Rosse Getrabe.

Dann reitet mein Kaiser wohl über mein Grab,
Viel Schwerter klirren und blitzen;
Dann steig ich gewaffnet hervor aus dem Grab
Den Kaiser, den Kaiser zu schützen!“
Kaks prantsuse sõdurit koduteel,
rõõm täitis neil mõlemail rinda,
et vangist Venemaalt pääsesid veel,
et näevad pea kodupinda

Ent koledat sõnumit kuulevad siis,
kui saabuvad Saksamaa rajad,
et võidet on Keiser ja vapramad väed
ja et Prantsusmaal viletsad ajad

Neil mõlemil pisaraist täitub silm
kui teate kurva nad saavad
Ja lausub üks: "Kui halb on ilm,
mul põlevad vanad haavad!"

Ja teine ka: "Jah lõpp on käes,
nüüd tahaks ainult surra,
kuid naine laps mul kodumaal
sääl külm ja nälg neid murrab"

"Ei kaitse ma, ei naist, ei last,
nüüd rinnas mul püham on kohus;
mingu kerjama mis ma hoolin sest,
kui Keiser on vangis ja ohus!

Üht tõotust sinult palun vend,
mu laip sa ühes võta,
kui saabuma peaks mulle võõraks surm,
mind Prantsusmaa mulda mata.

See orden minu rinna pääl
mu südame kohal olgu
käes püss ja paljas mõõk mu vööl
nii aseta mind hauda.

Sääl tahan oodata valvsana,
ehk silmad rahus küll sulen,
kui põrub kahuri mürinast maa
ja ratsusid hirnumas kuulen.

Kui keisrit siis kotkana võitlemas näen,
ma jõudu südames tunnen
siis tõusen ma hauast ja võitlema läen,
et Keisrit mu Keisrit võiks kaitsta.