LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

La pluie au matin Hommikune vihm eelmine järgmine Muusika autor Claude Debussy Sõnade autor Pierre Louÿs Tõlge Indrek Hirv Teose kataloogi- või oopusenumber: L96 Tervikteosest Les chansons de Bilitis La nuit s'éfface. Les étoiles s'éloignent. Voici que les dernières courtisanes sont rentrées avec les amants. Et moi, dans la pluie du matin, j'écris ces vers sur le sable. Les feuilles sont chargées d'eau brillante. Des ruisseaux à travers les sentiers entraînent la terre et les feuilles mortes. La pluie, goutte à goutte, fait des trous dans ma chanson. Oh! que je suis triste et seule ici! Les plus jeunes ne me regardent pas; les plus âgés m'ont oublieé. C'est bien. Ils apprendront mes vers, et les enfants de leurs enfants. Voilà ce que ni Myrtalê, ni Thaïs, ni Glykére ne se diront, le jour où leurs belles joues seront creuses. Ceux qui aimeront après moi chanteront mes strophes ensemble. Öö kutsub, tähed eemalduvad. Näe: viimased õrnad hoorad lähenevad läbi uduvihma... Ning mina kirjutan sel hommikul liivale luuletust. Lehed on sädelevast veest rasked, väikesed nired kannavad lehti üle jalgradade. ja vihm uuristab tilkhaaval mu laulu sisse auke. Olen nii kurb ja üksi siin: Minust nooremad ei märkagi mind ning minust vanemad on niikuinii kõik unustanud. Sellest pole midagi - võb-olla õpetavad nad kunagi oma lastelastele mu värsse. On midagi, mida ükski mu kaunitest sõbrataridest ei suuda endale tunnistada: tuleb päev, mil meie ilusad põsed on aastatest söödud. Aga kes pärast mind armastavad, minu laule armastavad lauldes.