LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Krahvi retsitatiiv ja aaria Hai già vinta la causa! Said võidu selles juhtumis eelmine järgmine 3. vaatus, 4. stseen Muusika autor Wolfgang Amadeus Mozart Sõnade autor Lorenzo da Ponte Tõlge Malle Ruumet Teose kataloogi- või oopusenumber: KV492 Tervikteosest Le nozze di Figaro Il conte sente le parole di Susanna che dice a Figaro che ha già vinto il caso. Rendendosi conto che è stato ingannato decide di far pagare a Figaro costringendolo a sposare Marcellina. Hai già vinta la causa! Cosa sento! In qual laccio io cadea? Perfidi! Io voglio... Di tal modo punirvi... A piacer mio la sentenza sarà... Ma s'ei pagasse la vecchia pretendente? Pagarla! In qual maniera! E poi v'è Antonio, che a un incognito Figaro ricusa di dare una nipote in matrimonio. Coltivando l'orgoglio di questo mentecatto... Tutto giova a un raggiro... il colpo è fatto. Vedrò mentre io sospiro, felice un servo mio! E un ben ch'invan desio, ei posseder dovrà? Vedrò per man d'amore unita a un vile oggetto chi in me destò un affetto che per me poi non ha? Ah no, lasciarti in pace, non vo' questo contento, tu non nascesti, audace, per dare a me tormento, e forse ancor per ridere di mia infelicità. Già la speranza sola delle vendette mie quest'anima consola, e giubilar mi fa. Krahv kuuleb, kuidas Susanna ütleb Figarole, et viimane on antud loos võitja, ja saab aru, et teda on aetud lõksu. Kättemaksuks lubab ta sundida Figarot Marcellinaga abielluma. Said võidu selles juhtumis! Mida kuulen! Mis lõksu olen läinud! Reeturid! Küll ma teid karistan... ja karistuse valin oma meele kohaselt... Kui ta vana kelmi Marcellina ära ostab? Kas talle maksta! Mismoodi! Aga siis keelab Antonio mingile Figarole oma vennatütart naiseks andmast. Küll ma veel selle hullu uhkust kõditan... Kõik soosib mu intriigi... plaan läheb korda. Kas pean ise ohates nägema oma teenri õnne! Kas peab saama tema selle, keda mina asjata ihaldan? Tema, kes minu soove kütab, aga magusa vastuse võlgu jätab, kuis saab ta kinkida armu säärasele toorele matsile? Ei, ei kavatse mina rahule jätta sind. Sina, südikas piiga, pole sündinud ilma, et mulle sepitseda piina, ja pärast minu ebaõnne ehk peenelt pihku naerda. Ainuüksi lootus, et kätte maksta saan, lohutab mu hinge ja võidurõõmu toob.