LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

L'heure espagnole
eelmine järgmine

Muusika autor Maurice Ravel
Sõnade autor Franc-Nohain

SCÈNE I
Ramiro, Torquemada
RAMIRO (entrant)
Señor Torquemada, horloger de Tolède?
TORQUEMADA (il se retourne, portant, enfoncée dans l’œil, la
petite loupe professionnelle)
Torquemada, cest moi, Monsieur.
RAMIRO
Ma montre, à chaque instant, sarrête.
TORQUEMADA
Voilà qui va des mieux, voilà qui va des mieux!
RAMIRO
Or, je suis à votre service
Muletier du gouvernement:
Connaître lheure exactement,
En conséquence, est mon office,
Car chaque jour, à heure fixe,
Mes mulets doivent, sur leur dos,
Emporter les colis postaux.
TORQUEMADA
Voyons la montre?
(Il la prend et lexamine)
Elle est de style!
RAMIRO (gravement)
Oui, cest un bijou de famille:
Mon oncle, le toréador,
Par elle fut sauvé des cornes de la mort.
Aux arènes de Barcelone,
Alors que le taureau fonçait,
Cette montre, en son gousset,
Le préserva de coup de corne.
Mais si le monstre par la montre fut arrêté,
Cest à présent la montre qui sarrête!
TORQUEMADA
Nous allons donc la démonter.

SCÈNE II
Concepción, Torquemada, Ramiro
CONCEPCIÓNla cantonade)
TotorTotor!…
TORQUEMADA
On mappelleMa femme
Totor est de Torquemada
Le diminutif plein de charme:
CONCEPCIÓN (entrant)
Eh quoi! Vous n’êtes point parti?
L’étourderie est sans égale!
Vous souvient-il plus quaujourdhui,
Il faut aller régler, comme chaque jeudi,
Les horloges municipales?
TORQUEMADA
Mais quelle heure est-il donc?
RAMIRO
Comment?
TORQUEMADA
Que voulez-vous
Les horloges, Monsieur, on nentend plus leurs coups:
Ce serait à devenir fou!
CONCEPCIÓN (montrant les horloges)
Pourquoi, depuis le temps que je vous en réclame
Une pour ma chambre à coucher,
Garder ici ces deux horloges catalanes?
TORQUEMADA
Si vous croyez que cest léger,
Une horloge, et facile à prendre!
CONCEPCIÓN (le regarde avec un mépris très significatif, et
prononce à mi-voix)
De force musculaire, oui, vous avez sujet
De vous montrer avare, oui, du moins, ménager:
Vous nen avez pas à revendre!
(Haut)
Mais plus longtemps ne faites pas attendre
Les balanciers municipaux.
TORQUEMADA (sapprêtant à sortir)
Jai mes outils? Jai mon chapeau?
RAMIRO (intervenant)
Pardon, Monsieur, pardonma montre?
TORQUEMADA
Je cours, mon cher Monsieur, je cours.
Demeurez jusqu’à mon retour!
CONCEPCIÓNpart)
Voilà qui ne fait pas mon compte!
TORQUEMADARamiro)
Excusez-moi. Je reviens de ce pas:
Lheure officielle nattend pas.
(Il sort)

SCÈNE III
Concepción, Ramiro
CONCEPCIÓN
Il reste, voilà bien ma chance!
Le jour de la semaine où mon époux est loin,
Mon unique jour de vacances,
Me sera-t-il gâté par ce fâcheux témoin?
RAMIROpart)
Il faut pourtant quavec la señora je cause;
Mais de quoi diable lui parler?
Jaurais mieux fait de men aller,
Car je nai jamais su dire aux femmes des choses.
CONCEPCIÓN (montrant à Ramiro lune des deux horloges,
hésitante)
Cette horloge, Monsieur, la jugez-vous dun poids
Tel, pour la déplacer, quil faille
Leffort de deux hommes ou trois?
RAMIRO
Ça, Madame? Cest une paille,
Cest une coquille de noix!
On lève ça avec un doigt,
Cest de la très petite ouvrage
Votre chambre?…
CONCEPCIÓN
Au premier étageMais
RAMIRO
Je vais ly porter!
CONCEPCIÓN
Quoi! Vous consentiriez?
RAMIRO
Cest dit, Señora, je men charge!
CONCEPCIÓN
Je nosais pas vous en prier
RAMIRO
Il fallait oser, au contraire!
Tout muletier a dans son cœur
Un déménageur amateur!
Et voilà qui me va distraire
En attendant votre mari.
CONCEPCIÓN
Je suis confuse!
RAMIRO
Cela mamuse!
CONCEPCIÓNpart)
Tout sarrange fort bien ainsi.
(A Ramiro, à haute voix, en lui montrant la porte à droite)
Lescalier est au fond du couloir que voici
Vraiment, Monsieur, vraiment jabuse!
RAMIRO
Cest moi, Señora, qui mexcuse:
Je fais si piètre mine, hélas! dans un salon!
Les muletiers nont pas de conversation.
(On entend Gonzalve faires des vocalises en coulisse, Ramiro
s’éloigne, emportant lhorloge sur son épaule.)

SCÈNE IV
Concepción, Gonzalve
CONCEPCIÓN (qui guette à la fenêtre)
Il était temps, voici Gonzalve!
GONZALVE (entrant)
Enfin revient le jour si doux,
Harpes, chantez, éclatez, salves!
Enfin revient le jour si doux,
Le jour où, dun époux jaloux,
Ma maîtresse nest plus lesclave.
CONCEPCIÓN (passionnément)
Gonzalve! Gonzalve! Gonzalve!
GONZALVE
Enfin revient le jour si doux
CONCEPCIÓN
Oui, mon ami, dépêchons-nous!
Ne perdons point, à de vaines paroles,
Lheure qui senvole, et quil faut cueillir.
GONZALVE (déclamant)
L’émail de ces cadrans
Dont sorne ta demeure,
Cest le jardin de mon bonheur,
Émaillé dheures que lon voit éclore et fleurir.
CONCEPCIÓN (impatiente)
Oui, mon ami
(A part)
Le muletier va revenir.
GONZALVE
Cette image est très poétique!
Jen veux faire un sonnet et le mettre en musique:
«Le Jardin des heures»… sonnet!
CONCEPCIÓNpart)
Si le muletier revenait!…
(Haut)
Oui, mon ami, mais profitons de lheure unique!
Tiens, sens comme battait mon cœur en tattendant!
GONZALVE (déclamant)
Horloge, cest ton cœur, le rythme en est le même,
Ton cœur ballant, ton cœur battant
CONCEPCIÓN (impatiente)
Oui, mon ami
GONZALVE
Que, mélancolique, on entend:
«Le Cœur de lhorloge»… poème!
CONCEPCIÓNpart)
Le muletier va revenir dans un instant.
(Haut)
Oui, mon ami, mais vois, le temps sachève,
Où réaliser le beau rêve
GONZALVE (distrait)
La, la, la, la, la, la, la, la
CONCEPCIÓN
Après lequel nous soupirons.
GONZALVE
Les baisers quappellent tes lèvres
Egrèneront leurs carillons
CONCEPCIÓN (excédée)
Oh!
(A mi-voix)
Oui, mon ami, mais lheure fuit, prends garde:
Le temps nous est mesuré sans pitié.
GONZALVE
Ah! «Le Carillon des amours»… sérénade!
CONCEPCIÓN (avec dépit, apercevant Ramiro qui revient)
Et puis, voici le muletier!

SCÈNE V
Ramiro, Concepción, Gonzalve
RAMIRO
Cest fait, lhorloge est à sa place.
CONCEPCIÓN
Déjà? Ah! Monsieur, que de grâces!
(A part)
Il ny a pas à dire, il faut
Qu’à nouveau je men débarrasse!
(Haut)
Vous allez me trouver bien folle, cher Monsieur!
Comment vous faire cet aveu?
Donc, à peine étiez-vous parti
Avec lhorloge vers ma chambre,
(Montrant lautre horloge)
Jai réfléchi que celle-ci
Y serait mieuxQue vous en semble?
RAMIRO
Señora, cest votre plaisir?
Je suis tout à votre service!
CONCEPCIÓN
Tant dindulgence à mon caprice!
Ah! Monsieur, je me sens rougir!
RAMIRO (montrant lautre horloge)
Voilà: cest celle-ci, à linstant, que jemporte.
CONCEPCIÓN (vivement)
Quand vous aurez rapporté lautre!
Quelle courtoisie est la vôtre!
Vous êtes un vrai paladin!
GONZALVE
Cest ainsi que ton cœur, éternel féminin,
Apparaît plus mouvant que les plis dune jupe
«Caprice de femme»… chanson!
RAMIRO (s’éloignant)
Moi, ça mest égal; ça moccupe.
GONZALVE (lui lançant un regard dédaigneux)
Les muletiers nont pas de conversation.

SCÈNE VI
CONCEPCIÓN (ouvrant précipitamment le coffre de lhorloge)
Maintenant, pas de temps à perdre!
Là-dedans, vite, il faut entrer!
GONZALVE (tragique)
Dans cette boîte de cyprès,
De sapin, de chêne ou de cèdre?
CONCEPCIÓN
Oui, cest fou, je te le concède,
Mais cède!
Songe donc : ici de nous voir
En tête-à-tête nul espoir!
Car le muletier à l’œil noir
Se dresse entre nous, et je tremble!
Au contraire, sans le savoir,
Lhorloge et toi, tous deux ensemble,
Il vous emporte dans ma chambre!
GONZALVE
Il me plaît de franchir ton seuil,
Entre ces planches clos, comme dans un cercueil.
Jy goûterai des sensations neuves,
(Il sinstalle dans lhorloge)
Et cette horloge, où menferme le sort,
O mon amante, est-ce pas une épreuve
De lamour plus fort
Que la mort?
CONCEPCIÓN
Oui, mon ami
(A part)
Il exagère!

SCÈNE VII
Iñigo, Concepción, Gonzalve dans lhorloge
IÑIGO (en passant devant la fenêtre)
Salut à la belle horlogère!
CONCEPCIÓN (fermant brusquement lhorloge – à Iñigo qui paraît
sur le seuil)
Don Iñigo Gomez! Qui peut ici lui plaire?
IÑIGO (entrant)
Sournoise qui le demanda!
Eh! Le seigneur Torquemada
Ne serait-il pas chez lalcade?
CONCEPCIÓN
Vous voulez le voir?
IÑIGO
Dieu men garde!
Aurais-je, sil n’était parti,
Pris le chemin de sa boutique?
Moi qui, précisément, usai de mon crédit
Pour faire confier à cet heureux mari
Le soin des horloges publiques?
Car il est raisonnable, il est juste, il est bon
Que l’époux ait dehors une occupation
Régulière et périodique.
CONCEPCIÓN
Don Iñigo Gomez est un seigneur puissant!
IÑIGO
Que ma puissance apparaît vaine,
Si, quand son mari est absent,
Certaine belle ne consent
A se montrer un peu moins inhumaine!
Vous seule pouvez tout
(Il veut lui prendre la main)
CONCEPCIÓN (se dégageant, avec un regard inquiet vers lhorloge
où se cache Gonzalve)
Excusez-moi, Seigneur!
(Avec un regard inquiet sur lhorloge où se cache Gonzalve)
Parlez plus bas: les horloges ont des oreilles!
IÑIGO (plaintif)
Jattends de votre arrêt lexcès de mon malheur,
(Résolu)
Ou félicité sans pareille
(Il la presse elle se dégage encore. On voit poindre lextrémité de
lhorloge que Ramiro rapporte sur son épaule)
CONCEPCIÓN (dans la plus grande agitation)
Seigneur, excusez-moi!
(Elle aperçoit Ramiro qui rentrele désignant à Don Iñigo)
Jai les déménageurs!

SCÈNE VIII
Ramiro, Concepción, Iñigo
RAMIRO (posant lhorloge)
Voilà!… Et maintenant à lautre!…
(Il va pour prendre la deuxième dans laquelle est enfermé Gonzalve)
CONCEPCIÓN
Celle-ci est peuttre un peu
Je vous préviensun peu plus lourde
RAMIRO (chargeant la deuxième horloge sur son épaule)
Peuh!
Cest seulement que lon dirait que ça ballotte,
Mais ça nen est pas plus ardu
Cest moins le poids, ces objets-là, que le volume:
Car, pour le poids, cest un fétu,
Cest une plume!
(Et, ce disant, il fait passer lhorloge dune épaule à lautre avec une
aisance prodigieuse)
On porte ça, les bras tendus,
Des combles jusques à la cave
CONCEPCIÓNpart)
Cet homme a des muscles de fer!
Mais, sil secoue ainsi Gonzalve,
Il finira par lui donner le mal de mer.
(Haut, à Ramiro)
Je vous accompagne
RAMIRO (s’éloignant)
Inutile!
IÑIGO
Quoi! faut-il que vous me quittiez?
CONCEPCIÓNIñigo)
Le mécanisme est très fragile,
Et notamment le balancier
Je demande pardon à Votre Seigneurie!…
(Elle s’éloigne)

SCÈNE IX
Iñigo
IÑIGO
Evidemment, elle me congédie:
Et sil me fallait écouter
Les conseils de ma dignité,
Jabandonnerais la partie;
Cependant je nai quune envie
Et cette envie est de rester.
Dans ces conjonctures extrêmes,
Un amant, pensé-je, avec art,
Sintroduirait dans un placard:
(Désinvolte)
Tant pis, ma foi, si je déroge!
Je conçois à linstant le fantasque projet
De me cacher dans cette horloge:
Ces horloges sont les placards des horlogers.
(Il sintroduit avec effort dans lhorloge trop étroite pour sa
corpulence)
Ma mine imposante et sévère,
A la pauvrette faisait peur:
Montrons un autre caractère
Conforme à sa galante humeur,
Et que nous sommes, au contraire,
Dans le fond, un petit farceur!
(Entendant des pas)
Elle revientCoucou
(Ramiro paraît. Iñigo referme brusquement lhorloge)
Cest le déménageur!

SCÈNE X
Ramiro; Iñigo dans lhorloge
RAMIRO
Voilà ce que jappelle une femme charmante:
Maintenant elle me demande
De venir garder la boutique
Voilà qui est bien compris et pratique,
Et cest ainsi quune maîtresse de maison
A chaque visiteur doit assigner un rôle
En rapport avec ses façons:
Moi, ma façon cest mes épaules!
(Rêveur, il inspecte la boutique et fait marcher lhorloge à trompette)
Quand je vois ici rassemblés
Toutes ces machines subtiles,
Tous ces ressorts menus, à plaisir embrouillés,
Je songe au mécanisme quest
La femme, mécanisme autrement compliqué!
Sy reconnaître est difficile.
A Dieu ne plaise aussi que je marroge
Le soin minutieux den toucher les ressorts:
Tout le talent que ma donné le sort
Se borne à porter les horloges

SCÈNE XI
Concepción, Ramiro
CONCEPCIÓN (accourant vers Ramiro)
Monsieur, ah! Monsieur!
(A part)
Dans ma gorge, les mots sarrêtent de dépit!
(Haut)
Traitez-moi de folle, tant pis!
Mais comment voulez-vous quen ma chambre je garde
Une horloge qui va, Monsieur, tout de travers:
(Douloureusement)
Quel martyre affreux pour mes nerfs!
RAMIRO
La rapporter, ça me regarde
A tout à lheure!
(Il sort)

SCÈNE XII
Iñigo, dans lhorloge ; Concepción
IÑIGO
(Entrouvrant lhorloge, à mi-voix)
Enfin, il part!
Dieu! Que ces muletiers sont de fâcheux bavards!
(Haut)
Coucou!…
(A part)
Amusons cette belle!…
(Haut)
Coucou!…
CONCEPCIÓN (se retournant vers lhorloge dont Iñigo a refermé
aussitôt la porte sur lui)
Tiens, lhorloge!…
IÑIGO (même jeu)
Coucou!…
CONCEPCIÓN (rageuse)
Lallusion est de haut goût,
Par saint Jacques de Compostelle!
Et le moment est bien choisi
Pour parler de coucou ici!…
IÑIGO (même jeu)
Coucou!…
CONCEPCIÓN (apercevant Iñigo)
Don Iñigo!
IÑIGO
Coucou!… Coucou!
(Noblement)
Oui da, vous avez devant vous
Don Iñigo Gomez, roi de la haute banque!
Et même y serais-je à genoux,
Si ce n’était que la place me manque
CONCEPCIÓN
Cessez ce jeu, Don Iñigo, vous êtes fou!
IÑIGO
Oui, fou de toi, ô ma jolie!
Fou à faire mille folies!
Ceci nest quun commencement,
Un tout petit exercice dentraînement!
CONCEPCIÓN
Mais je nen veux point davantage!
Tenez-vous-en là simplement!
Et sortez, je vous y engage,
De ce bizarre logement!
IÑIGO
Eh quoi! Lorsque jeus tant de peine,
Tant de peine à entrer, faut-il déjà sortir?
Où il y eut beaucoup de gêne,
On mérite un peu de plaisir!
Manqué-je, à votre fantaisie,
De jeunesse, de poésie?
Trop de jeunesse aussi à son mauvais côté:
Un jeune homme est souvent inexpérimenté.
CONCEPCIÓN (nostalgique)
En vérité, en vérité!
IÑIGO
Un rien larrête et lembarrasse!
Et les poètes, affairés
A poursuivre un rêve éthéré,
Oublient que la réalité sous leur nez passe
CONCEPCIÓN (avec une conviction navrée)
Si vous saviez combien vous dites vrai!
IÑIGO
Un amant comme moi offre plus de surface!

SCÈNE XIII
Ramiro (entrant avec lhorloge où est enfermé Gonzalve)
RAMIROConcepción, qui a fermé vivement lhorloge où se cache
Iñigo)
Voilà lobjet! Que faut-il que jen fasse?
CONCEPCIÓN (indifférente)
Ah! Lhorloge!… Cest bon! …merci! … Mettez ça là.
RAMIRO (après avoir posé lhorloge, montrant celle dIñigo)
Et maintenant, cest celle-là,
Que dans votre chambre lon place?
CONCEPCIÓN (troublée)
Dans ma chambre?
IÑIGO (par lhorloge entrouverte)
Dans votre chambre!
RAMIRO
Vous navez quun mot à dire, et je lenlève!
CONCEPCIÓN (bas à Iñigo)
Cest un guet-apens!
IÑIGO (bas à Concepción, lui baisant la main)
Cest un rêve!
RAMIRO
Est-ce dit, Señora?
IÑIGO
O ivresse!
CONCEPCIÓN (se décidant brusquement)
Enlevez ! Mais ce nest pas plus lourd?
RAMIRO (chargeant lhorloge sur ses épaules)
Goutte deau, grain de sable!
CONCEPCIÓN (le regardant, pleine dadmiration, cependant quil
emporte lhorloge, et Iñigo dans cette horloge, avec la plus grande
facilité)
A coup sûr, cet homme est doué!

SCÈNE XIV
Concepción, Gonzalve dans lhorloge
CONCEPCIÓN (ouvrant lhorloge où est Gonzalve)
Ah! vous, nest-ce pas, preste! Leste!
Trêve aux poèmes étoilés!
Vous allez, jespère, filer,
Et sans demander votre reste!
GONZALVE (extatique)
O impérieuse maîtresse, laisse!
CONCEPCIÓNvasive et rageuse, entre ses dents)
La, la, la, la, la
GONZALVE
Je veux graver ici nos chiffres enlacés
Autour dun cœur, de flèches transpercé,
Comme font, emmi les sites sylvestres
Où lamour complaisant égara leurs baisers,
CONCEPCIÓN (excédée)
Ah!
GONZALVE
Comme font deux amants sur l’écorce des trembles
CONCEPCIÓN
Demeurez donc, si bon vous semble,
Mais nattendez pas, sil vous plaît,
Que j’écoute encore les couplets
De la romance, qui recommence:
Vous avez de lesprit, mais manquez d’à-propos
Jen ai assez, de vos pipeaux!
(Elle sort)

SCÈNE XV
Gonzalve, dans lhorloge
GONZALVE
En dépit de cette inhumaine,
Je ne veux pas quitter lenveloppe de chêne
Où le destin me fit entrer,
Sans évoquer les nymphes des forêts
Quemprisonnait une semblable gaine.
On na pas toujours un motif
Pour traiter ce sujet au vif:
«Impression dHamadryade»…
(Entendant revenir Ramiro)
Mais prenons garde,
Car le muletier sen revient:
Ces gens-là goûtent peu les symboles païens!…
(Il referme sur lui la porte de lhorloge)

SCÈNE XVI
Gonzalve, enfermé dans lhorloge, Ramiro, et puis Concepción
RAMIRO (entrant)
Voilà ce que jappelle une femme charmante!
Mavoir si gentiment ce labeur ménagé,
Tantôt emménager, tantôt déménager!
Voilà ce que jappelle une femme charmante!
Et puis cette boutique est un plaisant séjour:
Entre chaque montée, après chaque descente.
Nul importun, par ses discours,
Ny vient troubler ma quiétude nonchalante.
Rien à dire, rien à penser;
On na qu’à se laisser bercer
Au tic-tac régulier de tous ces balanciers!
Et les timbres de ces pendules
Joyeusement tintinnabulent
Tout ainsi que, par les sentiers
Muletiers,
Sonnent les grelots de mes mules.
Si je devais mon sort changer,
N’étais-je muletier, je serais horloger,
Dans cette horlogerie, avec cette horlogère.
CONCEPCIÓN (entrant brusquement, à Ramiro)
Monsieur!
RAMIRO
Lhorloge encore ne fait pas votre affaire?
Bon! bien! Laissez, laissez! Je la vais rechercher!
(Il sort)

SCÈNE XVII
Concepción, Gonzalve enfermé dans lhorloge
CONCEPCIÓN
Oh! La pitoyable aventure!
Et faut-il que, de deux amants,
Lun manque de tempérament,
Et lautre à ce point de nature!
Oh! La pitoyable aventure!
Et ces gensse disent espagnols!
Dans le pays de Doña Sol,
A deux pas de lEstremadure!
Le temps me dure, dure, dure
Oh! La pitoyable aventure!
Lun ne veut mettre ses efforts
Qu’à composer, pour mes beaux yeux, des vers baroques,
Et lautre, plus grotesque encore,
De lhorloge na pu sortir rien qu’à mi-corps,
Avec son ventre empêtré de breloques!
(Mélancolique)
Maintenant le jour va finir,
Et mon époux va revenir
Et je reste fidèle et pure
A deux pas de lEstremadure,
Au pays du Guadalquivir!
Le temps me dure, dure, dure!
Ah! Pour ma colère passer,
Avoir quelque chose à casser,
A mettre en bouillie, en salade!
(Elle frappe du poing lhorloge où se tient Gonzalve)
GONZALVE (entrouvrant lhorloge)
«Impressions dHamadryade»…

SCÈNE XVIII
Ramiro, Concepción
RAMIRO (rapportant sur son épaule lhorloge qui renferme Iñigo)
Voilà!… Et maintenant, Señora, je suis prêt
À remporter dans votre chambre
Lautre horloge, si bon vous semble,
Voire même les deux ensemble
(Il pose lhorloge et retrousse ses manches)
Ce sera comme vous voudrez!
CONCEPCIÓNpart)
Quelle sérénité, quelle aisance il conserve,
Et comme il jongle avec les poids!
Il les soulève, les enlève
RAMIRO
Señora, faites votre choix!
CONCEPCIÓNpart)
Et toujours le sourire aux lèvres
Vraiment cet homme a des biceps
Qui dépassent tous mes concepts
Avec lui pas de propos mièvres!
(Haut, très aimable)
Dans ma chambre, Monsieur, il vous plaît remonter?
RAMIRO
Mais laquelle y dois-je porter
De ces horloges?
CONCEPCIÓN (simple et nette)
Sans horloge!
(Elle sort, précédée de Ramiro)

SCÈNE XIX
Iñigo et Gonzalve, chacun dans son horloge
(Iñigo entrouvre la porte de lhorloge. Un coucou chante. Il referme
précipitamment la porte. Il entrouvre de nouveau la porte. Une
horloge sonne. Il rentre)
IÑIGO (entrouvrant à nouveau lhorloge)
Mon œil anxieux interroge,
Mélancolique, lhorizon:
Amour, amour, méchant garçon,
A quelle enseigne tu me loges!
Comme on doit être bien chez soi,
Dans un large fauteuil, les pieds dans ses pantoufles!
Et je languis ici, tellement à l’étroit
Que cela me coupe le souffle!
Et personne pour me haler!
Personne!… Cordon, sil vous plaît!
La porte! la porte! la porte!
(Il la referme sur lui, au bruit que fait Gonzalve entrouvrant, à son
tour, lhorloge)
GONZALVE
Il ma semblé quon appelait?
Aussi bien, il est, je crois, sage
Dabandonner notre ermitage!
(Il sort de lhorloge)
Adieu, cellule, adieu, donjon!
Adieu, cuirasse et morion
Quau chevalier fit revêtir sa dame!
Adieu, tables du violon
Dont, poète-amant, je fus l’âme!
Adieu, cage pour ma chanson,
Cheminée aussi pour ma flamme!
Adieu!
(Apercevant par la fenêtre Torquemada qui rentre)
Sacrebleu! Voilà le mari!…
Pour nos éviter le souci
Dexplications sans charme
Regagnons au plus vite un asile opportun.
(Il va pour rentrer dans son horloge, mais se trompe et ouvre celle,
plus proche, où se tient Iñigo)
Dépêchons!
IÑIGO (apparaissant dans lhorloge)
Il y a quelquun!

SCÈNE XX
Torquemada, Gonzalve, Iñigo que lon voit blotti dans lhorloge
TORQUEMADA (entrant)
Il nest, pour lhorloger, de joie égale à celle
De trouver au logis nombreuse clientèle!
Messieurs, soyez les bienvenus,
Et veuillez mexcuser: vous avez attendu.
IÑIGO (dans lhorloge, un peu embarrassé)
Mais comment donc, je vous en prie!
GONZALVE (avec un enthousiasme feint)
Vos montres sont de purs bijoux
TORQUEMADA
(Le ramenant à lhorloge où se tient Iñigo)
Cest de cette horloge surtout
Que vous me direz des nouvelles.
IÑIGO
Devant que vous veniez, je la considérais
Précisément avec tant dintérêt
TORQUEMADA
La curiosité est toute naturelle!
IÑIGO
Qu’à lintérieur jai voulu pénétrer
Pour examiner de plus près
Le fonctionnement merveilleux du pendule
TORQUEMADA
Ouais!
Mais je ne trouve pas cela si ridicule!
Et, croyez-moi, vous en aurez pour votre argent!
Car vous prenez, bien entendu, lhorloge?
IÑIGO
Certes!
TORQUEMADAGonzalve)
Allons, ne soyez pas jaloux!
(Montrant lautre horloge)
Jai la pareille au même prix: elle est à vous.
Cest une chance!
GONZALVE
Maissans doute!
(A part)
Impossible de dire non,
Il faut endormir ses soupçons
Mais que ce trafiquant âpre au gain me dégoûte!
TORQUEMADA
Eh bien! Nous voilà tous daccord!
IÑIGO
Je voudrais seulement vous demander encore
De me tirer de cette boîte:
Car, soit dit sans reproche, elle est un peu étroite?
TORQUEMADA (tirant Iñigo et prenant Gonzalve par la main)
Veuillez seconder mes efforts, Monsieur
(Tous deux tirent)
Hé lalà donc!… je ten souhaite!
(Cependant que Torquemada et Gonzalve sefforcent, Iñigo aperçoit
Ramiro qui revient, suivi de Concepción)

SCÈNE XXI
Iñigo, Torquemada, Ramiro, Concepción, Gonzalve
IÑIGO (appelant Ramiro)
Pardieu, déménageur, vous venez à propos!
TORQUEMADA (apercevant Ramiro)
Je lavais oublié: où avais-je la tête?
(A Concepción)
Ma femme, vous non plus, vous n’êtes pas de trop!
(Torquemada, Gonzalve, Concepción font la chaîne attirant Iñigo,
mais la chaîne se rompt et Iñigo est toujours dans lhorloge. Ramiro
prend Iñigo à bras-le-corps et lenlève de lhorloge le plus
naturellement du monde)
RAMIRO
Voilà!
IÑIGO
Sacrebleu, quelle poigne!
CONCEPCIÓN
De sa vigueur chacun témoigne.
TORQUEMADAConcepción)
Vous naurez pas encore dhorloge, chère amie
CONCEPCIÓN (montrant Ramiro)
Régulier comme un chronomètre,
Monsieur passe avec ses mulets,
Chaque matin, sous ma fenêtre
TORQUEMADARamiro)
Chaque matin donc, sil vous plaît,
Vous lui direz lheure quil est.
(Les acteurs viennent avec intention se placer sur le devant de la
scène, après s’être offert mutuellement, en des cérémonies
affectées, lhonneur de commencer ladresse au public)
QUINTETTE FINAL
GONZALVE
Un financier
IÑIGO
Et un poète
CONCEPCIÓN (pouffant de rire)
Un époux ridicule
TORQUEMADA
Une femme coquette
TOUS
Un financierEt un poète
Un époux ridiculeUne femme coquette
GONZALVE
Qui se servent pour leurs discours
De vers tantôt longs, tantôt courts
Ah!
CONCEPCIÓN, TORQUEMADA, RAMIRO, IÑIGO
Qui se servent pour leurs discours
De vers tantôt longs, tantôt courts
GONZALVE
Au rythme qui se casse,
A la rime cocasse
CONCEPCIÓN, TORQUEMADA, RAMIRO, IÑIGO (avec
approbation)
Ah!
RAMIRO, GONZALVE, CONCEPCIÓN, TORQUEMADA, IÑIGO
Avec un peu dEspagne autour!…
CONCEPCIÓN
Cest la morale de Boccace:
Entre tous les amants, seul amant efficace,
RAMIRO
Il arrive un moment, dans les déduits damour,
CONCEPCIÓN
Où le muletier a son tour!
TOUS
Il arrive un moment, dans les déduits damour,
Où le muletier a son tour!
RIDEAU
STSEEN I

RAMIRO
Kas see kellassepp siin on senjoor Torquemada?
TORQUEMADA

See olen ma, just nii, senjoor.
RAMIRO
Mu kell sageli seisma jääb!
TORQUEMADA
See viga mööduv on, ma kohe korda sään!
RAMIRO
Lood on nii, end tutvustan nüüd,
posti muula seljas vean,
ja täpset kella teadma pean,
valitsust teenida mu püüd,
nii iga päev teataval ajal
postiveoks end valmis sean,
kroonuteeed alata nii saan.
TORQUEMADA
Kus on te kell?

See on ju aare!
RAMIRO
Jaa, mu pere aare on see.
Mu onu, kes toreadoor,
kell elupäästjaks sai, kui algas teine voor.
Kord areenil Barcelonas
härg ründas raevukalt meest.
Sama kell vestitaskus seal,
ta päästis härjasarve hoost.
Tol korral kell oli see ,is pidurdas härja
nüüd ise kell on see mis aina seisab.
TORQUEMADA
Ta kohe lahti võtma pean.

STSEEN II

CONCEPCIÓN
Totor!
TORQUEMADA
Minu naine, mind kutsub...
Totor meelitusnimi on see,
nii mind abikaas õrnalt hüüab.
CONCEPCIÓN
Ah nii? Te pole läinud veel?
Milline hajameelsus küll!
Kas meelest on läinud teil see,
et neljapäev on käes, üles keerata teil
tuleb täna raekoja kell.
TORQUEMADA
Palju kell siis on?
RAMIRO
Kuidas?
TORQUEMADA
Mis soov on Teil?
Kella helin senjoor, hulluks võib teha mind
Nii ei kuule ma ühtegi lööki
CONCEPCIÓN
Kuid miks, kui paluksin ühte neist
viia minu nagamistuppa,
hoiate kahte kataloonia kella siin?
TORQUEMADA
Arvate, et kerge töö on see,
võta kell ja trepist üles vii!
CONCEPCIÓN

Teil muskli jõudu tõesti, jah, mujal vaja läeb,
te hoidma peate end siis vast see alles jääb,
tuleb veelgi säästlikum olla!

Kuid aeg on käes nüüd rutake kõigest väest
rae pendlid ootavad ju Teid.
TORQUEMADA
Mu riistakott! Kus kübar on?
RAMIRO
Pardon, senjoor pardon... mu kell?
TORQUEMADA
Senjoor mul kibe rutt ma läen.
Te olge siin ma tulen pea
CONCEPCIÓN
Voila nüüd lõksus olen ma
TORQUEMADA
Pardon senjoor peagi olen ma siin.
Mind kroonutöö ootab seal.


STSEEN III

CONCEPCIÓN
Ta jääb, oh sa pagan küll!
vaid nädalas üks päev, mees kodunt ära läeb;
ainus päev mil olen vaba
ja sellegi peab rikkuma see tüütu tüüp.
RAMIRO
Mis teen ma nüüd, senjooraga vist juttu ajan.
Mis talle öelda võiksin ma?
Siit varem lahkuma ma pean
sest kuidas kohelda seda naist kui teaksin
CONCEPCIÓN

Kuidas arvab senjoor, kui üles viia too kast
on nii raske see, et vaja läeb
kahte või kolme meest!
RAMIRO
See, Madaam on õlekõrs
on kergem kui pähklikoor
ühe sõrmega tõsta võin maast.
üles see viia on lihtne.
Teie kambri?
CONCEPCIÓN
See esimene korrus... Kuid...
RAMIRO
Ma sinna ta viin!
CONCEPCIÓN
Mis te olete nõus
RAMIRO
Ma nüüd kohe kõik korda sead.
CONCEPCIÓN
Kuis julgen paluda küll Teid?
RAMIRO
Teie palve julgustab mind!
Jah ammust aast on hinges
mul veel säilinud kolimiskirg!
Kuni abikaas saabub
taas siin aega nüüd ma viitma pean.
CONCEPCIÓN
Oh küll on piinlik!
RAMIRO
See tühi asi!
CONCEPCIÓN
Tõesti korda mul läeb see päev!

Näete seal see pikk trepp minu kambrisse viib...
Mul piinlik see, et koorman Teid!
RAMIRO
Madam, minul piinlikum veel
Salongis tõesti ma näen armetuna välja
Sest muulamehel puudub vestlemisanne...



STSEEN IV

CONCEPCIÓN
Gonzalve hääl ta juba siin!
GONZALVE
On saabund meile kütkestav päev!
ja üllas laul kõlagu taas!
On saabund nüüd kütkestav päev
see ainus päev mil vaba sa
ja nüüd ei sega kiivas abikaas
CONCEPCIÓN
Gonzalve! Gonzalve! Gonzalve!
GONZALVE
On saabund nüüd kütkestav päev.
CONCEPCIÓN
Jah, mon ami, nüüd rutakem
sest iga hetk mida nautida saab
see kiirelt kaob, aja merre vaob...
GONZALVE
See aeg su kambris siin,
mis tulvil kella sära
on õnneaeg on paradiis
siin iga tund iga hetk on tulvil õisi
CONCEPCIÓN
Jah, mon ami...

kuid siiski ruttama ju peab
GONZALVE
õnne aeg see kõlab nii nüüd...
mõttes mõlgub sonett kirja panen ta nüüd...
"Oo tundide aed"... sonett!...
CONCEPCIÓN
Muulamees varsti on siin!...

Jah, mon ami, meil jäänud on vaid ainus tund...
ja kuula kuis mu süda küll lööb oodates sind!
GONZALVE
Süda mis hüpleb sul, sama kui tiksuv kell -
tik tak tik tak nii pendlit veab
CONCEPCIÓN
Jah, mon ami!
GONZALVE
Nukralt iga löök kostab sealt...
Su südame kell... kui poeem
CONCEPCIÓN
Mõne hetke pärast muulamees on siin...

Jah, mon ami, kuid aeg see möödub pea.
Kuis täide saaks viia see...
GONZALVE
La, la, la, la, la, la, la, la
CONCEPCIÓN
mis valland on me südameid
GONZALVE
Suudlus kirg mis valland on meeli
veel kaunim on kui kella mäng!...
CONCEPCIÓN
Oh!

Jah, mon ami. kuid peagi möödub kõik
meil karmilt piiratud on iga hetk!...
GONZALVE
Ah! Tundide aed, kellamäng... Serenaad!
CONCEPCIÓN
No, nii! Sealt tuleb muulamees!

STSEEN V

RAMIRO
Nii nii kella paigale sain!
CONCEPCIÓN
Ah soo? Ah! Senjoor, Tänan teid!...

Ah pagan võtaks küll.
Kuis uuesti temast lahti küll saan...

Tõesti veider vist näin ma teile, kui vaid teaks
kuis teile küll ütlema peaks?
Just niipea kui lahkusite siit
mul tekkis mõte uus,

Ma mõtlesin veel parem too
mu kambri teeks... Kas pole nii?
RAMIRO
Señora, kas see on te soov?
Selle kella kambrisse viin!
CONCEPCIÓN
Tujukas vist olen küll ma
Ah! Senjoor, punastama pean!
RAMIRO
Hea küll Kella siit nüüd teie kambri ma viin...
CONCEPCIÓN
Kuid enne tooge alla too!...
Sellist rüütli meelt nagu teil!
Ma pole kusagil veel näind!
GONZALVE
Ah kui muutlikud on naiste südamed näib
nad on hullemad veel kui plisseeritud seelik!
ks naise kapriis"... Chanson!
RAMIRO
Nüüd kõik alla toon, teen mis vaja!
GONZALVE
Sel muulamehel vestlemislaad.

STSEEN VI
CONCEPCIÓN
Kähku nüüd kellakappi poe!
Aeg opn napp, no, nüüd kiirelt poe!
GONZALVE
Kas tõesti lämbuma ma pean
ootab mind surm tammest kirstus?...
CONCEPCIÓN
Jah, ma tean, et meeletu olen,
kuid olgu -
Näed ju küll: meil siin läheb
kohtumine nurja, mis küll saab!
See muulamees jälitab meid,
tal sünge on pilk, ja ma kardan!...
Aga nõnda kellaga koos
ilma et ta aimata võiks,
nii üles kambri sind viib!
GONZALVE
Üles kambri nüüd viib mu tee
tammepuust kirstus viibin kui kongis ma...
Nautida saan seal uusi tundeid,

See kellakapp kuhu saatus mind seab,
oo minu arm sulle tõendab pea,
võimsam armastus
surmast on!
CONCEPCIÓN
Jah, mon ami...

Kuis luiskab ta

STSEEN VII

IÑIGO
Teid tervitan ma kaunis proua!
CONCEPCIÓN

Don Iñigo Gomez! Mis teda siia tõi?
IÑIGO
Ta teeskleb alati nii!
hoh! Kas senjoor Torquemada.
Ei olegi linnapea juures?
CONCEPCIÓN
Teda näha soov?
IÑIGO
Taevas küll.
Kui kohtaksin ma teda siin,
kas oleks külastand ma teid?
Mina kel raha on ma tegin selleks kõik,
kõik teie heaks, et nädalas üks päev,
rae kelli ta hooldada saaks?
Arvan mõistlik on see, tõesti hea,
kui üks mees iga nädal üks päev, reeglipäraselt
naise pilgu alt eemal on
CONCEPCIÓN
Don Iñigo Gomez on võimukas mees!
IÑIGO
Mis loeb siin võim ja minu rikkus
ei võrreldav pole see siin
üks võluv sõna teie suust
ja lahke pilk palju rohkem on väärt!
Te võimuks on kõik.

CONCEPCIÓN

Palun üks hetk, senjoor!

Olge nüüd vait: nendel kelladel kõrvad peas!
IÑIGO
Te otsusest loeb kõik kas õnnetust see toob...

või ehk üleb õnn saabub meile.


CONCEPCIÓN
Senjoor teid palun ma

See mees mu mööblit veab!

STSEEN VIII

RAMIRO
Ma siin! Ülesse viin nüüd teise!

CONCEPCIÓN
Too seal võibolla on
hoiatan teid on pisut raskem...
RAMIRO
Pähh!
Tõtt öelda võib, see ainult siin küll veidi kõigub
Ta kaalult on sama kui too...
Siin tähtis vaid kuis on ta maht
ei loe siin kaal...
see kaalult on üks tühi tünn,
on lihtsalt sulg


kui udusulg kerge kui õhk
ta keldrist pööningule viin...
CONCEPCIÓN
Tol muskel on tugev kui raud
kuid kui Gonzalve kõigub seal,
lõpeb see nii, mu kallim merehaigeks jääb...

Ma saatma teid pean...
RAMIRO
Mis te nüüd
IÑIGO
Kuis Te maha jätate mind?
CONCEPCIÓN
Too mehhanism on väga õrn,
eriti pendlit hoidma peab...
Auväärt isand, teilt vabandust palun nüüd ma!...


STSEEN IX

IÑIGO
Kas tõesti nüüd jooksupassi ma sain
Ja kui ma kuulda võtma peaks
mis mul soovitab uhkus au
seda mängu ma kaasa ei teeks...
Mu hinge vallanud on kirg;
ma siia jään see on mu soov!
See olukord annab mul tõuke
ideeks mis teeks iga mees,
kallima seinakappi poen.

On halb kui nüüd ma teeksin vea!
Praegu just tekkis peas tõesti veider idee:
end kellakappi peitma pean.
Kellad kellasseppadel seinakapiks on.


Et pilk on mul karm seda tean
vaesekest hirmutas vist see.
Nüüd muutma karakterit pean
ja püüan tuju tõsta veel
Vast siis ka minul elus veab
kui veidi leebem on ta meel!...

Sealt tuleb ta!... coucou!...

Mööblivedaja see!

STSEEN X

RAMIRO
Vaat see on alles naine šarmantne kui daam!
Just praegu palus ta mind,
et poodi ma valvama jääks...
Jah see praktiline tõesti on nii,
just nii üks tõeline perenaine teeb.
Tal ette nähtud siin kõigile roll,
mis meile ju võimetekohane on.
Ma, minu võimed on minu õlad

Kui ma vaatan neid kõiki mehhanisme
mis läbisegi põimitud siin
vedrud ja rattad kõik... seda aimata võin
Kui keeruline mehhanism on
naine, komplitseeritum kelladest veel!
Ei sellest aru ma ei saa!
Suur Jumal kaitsku mind, et mul ei tekiks
nüüd soov tema vedrusid katsuda siin.
Kõik mis mul jäänd ja saatus määrand on
ma kelli siin vedada võin...

STSEEN XI

CONCEPCIÓN
Senjoor! Oh! Senjoor!

Mis küll teha sõnad mul kurgus kinni on.

Olen tõesti hull, mis sest...
Olgu nii kuidas on kuid mu kambris
veel hoida üht kella mis seal, Senjoor, valesti käib!

Kuidas see küll närve mul sööb!
RAMIRO
Tagasi toon See on mu töö...
Peagi ma siin!


STSEEN XII

IÑIGO

Ta läks, ta läks!
Ah, küll see muulamees on tüütu lobamokk!

Coucou!

Nüüd veidi nalja teen!

Coucou!...
CONCEPCIÓN

Näe, see kell!...
IÑIGO
Coucou!...

CONCEPCIÓN
Püha Jakobus hoia mind see on täielik illusioon!
Seal istub mees kel sarved peas
tahab meeldida vanas eas!
IÑIGO
Coucou!...
CONCEPCIÓN
Don Iñigo!...
IÑIGO
Coucou!... Coucou!...

See nii teie ees seisab taas
Don Iñigo Gomez ja mul on palju raha
ma teie ees põlvitaks siin
kui seda võimaldaks siin see ruum...
CONCEPCIÓN
Jätke see mäng, Don Iñigo te olete hull!
IÑIGO
Jah tõesti hull, et sind nii ihkan.
Teie kõrkust praegu kuis vihkan!...
Suurt õnne leida on mu püüd,
see praegu on vaid eelmäng, prelüüd!...
CONCEPCIÓN
Teostuselt on nõrk te prelüüd
ma kuulata seda ei saa!
Mulle siin jätkub te etüüdist
Nüüd kohe vabastage loož!
IÑIGO
Kuis nii! Alles etendus käib,
seda looži nüüd ma ei vabaks anda saa.
Ma selleks palju vaeva näind
pisut armu pälvida võin...
Võibolla arvate, et mul puudub
noorus või ka poeesia?
Ka liigsel noorusel on oma halvad küljed:
Noortel sageli kogemusi vähe on!
CONCEPCIÓN
Tõepoolest see... õige on see!...
IÑIGO
Noortel ju tuul keerleb peas!
Või ka poeet, keda
luuletamiskirg kõrgusse veab
unustab, et tõelisus tal ina alt mööda läeb
CONCEPCIÓN
Kui te vaid teaks kui õige on see!...
IÑIGO
hoopis kindlam mees minu näol on teie ees!

STSEEN XIII

RAMIRO

Siin ongi kell!... kuhu asetan ta?
CONCEPCIÓN
Ah! See kell! Hea küll!... Merci!... See pange sinna...
RAMIRO
Ja nüüd siis sel järjekord käes
Ma ülesse kabri ta viin?
CONCEPCIÓN
Minu kambri?...
IÑIGO
Just teie kambri.
RAMIRO
Ainus sõna teie suust ülesse viin
CONCEPCIÓN
See on lausa lõks!
IÑIGO
See on õndsus...
RAMIRO
Madam, jääb siis nii?
IÑIGO
O mu kallim
CONCEPCIÓN
Viige nüüd... Kuid see kell raskem on?
RAMIRO
Vetepiisk liivatera
CONCEPCIÓN


Näha on et tal on võimed

STSEEN XIV

CONCEPCIÓN
Ah! Uh! Teie siin! Ruttu! Kähku!
Aitab poeemidest küll!
Nüüd kärmelt laske jalga
ilma pikema jututa nüüd!
GONZALVE
O, võimukas käskijanna armu!
CONCEPCIÓN
La la la la la la la la la la...
GONZALVE
Jäädvustet siia on me nimedest embleem
mil süda on ja südant läbiv nool.
Nii kui meil kel hinges armastus lõõm
mille värinaid taas varjab suudluste loor
CONCEPCIÓN
Ah!
GONZALVE
Hinge värinaid taas varjab suudluste loor
CONCEPCIÓN
Hea küll senjoor te jääge siia
ma lahkuma pean igav mul
on te laul ja teie kuplee
mil puudub riim ja puudub lõpp.
Teil ju vaimukust on puudub otsustav hool...
Mul jätkub sest; nüüd lõpp te lool.


STSEEN XV

GONZALVE
O julm kaunitar seda tea
ma sellest tammekirstust lahkuda saa
mind taband saatuse poolt piin
Kui metsade nümf ma vangis olen siin
Mind taband saatuse poolt piin
Tuli välja kaunis süžee
tarvis vormida lauluks see.
"Metsade nümf Hamadrüaad"...

Ettevaatust
muulamehe samm kostab sealt.
Tume rahvas mu värssidest aru ei saa...


STSEEN XVI

RAMIRO
Jah see on alles naine šarmantne kui daam!...
Ta mulle lahkelt siin leides paraja töö
Kord mööbel üles vii kord ülalt alla too
Ja see on alles naine šarmantne kui daam!
Siis veel see kena pood ja tõesti lõbus siin
Kui nii edasi siin mööblit ülesse viin
kindel on siis ei ükski hing
ei tüüta sind hea proua käsku täidan ma.
Tik tak siin ja tik tak sealt
sa pendli lööke kuuled pealt
korrapäraselt kell siin kõike korda seab!...
Dilidon kuis heliseb kell
tin dilidon tal rõõmus meel
justnagu viibiks ma postiveol,
ja siis nii
helisevad kelluksed sääl...
Kui elu muutuma peaks mul
siis kindlasti siin kelli parandaks ma,
jah! selles kellapoes koos tema naisega
CONCEPCIÓN
Senjoor!...
RAMIRO
Kas kell siis ikka ei rahulda teid
Hea! Hea! ma nüüd ta sealt kohe tagasi toon!...


STSEEN XVII

CONCEPCIÓN
Ah! Küll on vast armetu seiklus!
Miks ikka juhtuma peab nii
ühel puudub temperament
teisel vastav kehalaad!
Ah! Küll on vast armetu seiklus
Kaks armund meest end hispaanlasteks peavad!...
Me Doña Sol'i kodumaal
vaid üks samm me Estremadurest!...
See kõik nii loll on loll on loll on...
Oh! milline armetu seiklus!
üks vaevab pead kogu aeg ta
luulevärsse ritta seab
ja teine veidram indiviid
vaevalt kellast välja sai brelokkidega kaetud kõht
ukse vahele kinni tal jäi!...

Aga päev on möödaski nüüd
pea koju jõuab meheraas.
talle truuks ma jääma pean...
paar sammu Estremadurest
Guadalquiviri kallastel...
See kõik nii loll on, loll on, loll on...
Ah, kuis enda rahustuseks siin
tahaks kõik puruks nüüd lõhkuda
siin pihuks põrmuks kõik need asjad...

GONZALVE
Metsade nümf Hamadrüaad...

STSEEN XVIII

RAMIRO
No nii!... nüüd olen siin, olen valmis
tagasi siit viima teise kella
teie kambri, kuis tahate
võin viia mõlemad koos...

Teen siiski nii kuis te soov!
CONCEPCIÓN
Tal on rahulik ilme ja tuju nii hea,
mu soove raskusteks ei pea!
Mängeldes korda kõik seab...
RAMIRO
Señora, öelge oma soov!
CONCEPCIÓN
Tal on alati naeratus huulil!...
Ja muskel nagu tugev raud
tühje sõnu ta suust ei kuule...
Nii vaikne saab olla kui haud!

Minu kambri senjoor, üles minna teil soov?
RAMIRO
Öelge ruttu, millise siit
kaasa ma viin?
CONCEPCIÓN
Milleks kell?


STSEEN XIX




IÑIGO
Mu silmad nii töntsiks on jäänd,
aheneb nukralt horisont.
Amour! sa paha poiss
kuhu mind tõukasid, va tont?!
Kuidas tahan küll koju ma,
mugav leeniga tool ja jalas pehme suss!
Kuid piinlema pean siin, valutab igalpool,
ja lihtsalt olema kuss!
Keegi minust ei hooli siin!
Keegi! Ja nüüd tooge nöör!
Mind kuulge, mind kuulge, mind kuulge!


GONZALVE
Mul tundub, keegi hüüdis mind?
End murran priiusse taas,
mu järel sulgub kirstukaas.

Adieu, mu kong, ma lahkun nüüd.
Kiiver, adjöö ja soomusrüü,
mille kord rüütel oma daamile pühendas.
Adieu, luule käsulaud,
su kõrge poeesia, mis meid ühendas.
Jah, adjöö, mu lauludde puur!
Hinge loitma jääb armuleek.
Adieu!

Saatan küll! Sealt tuleb ta mees!
Tahaks väga vältida
selgitusi ja diskussioone
selleks otsida tuleb vist uus peidukoht...


Kähku!
IÑIGO
Kes see kõnnib siin?

STSEEN XX

TORQUEMADA
OPhho, ütlema peab, mu üllatus on suur,
et mind ootamas siin nii rohke klientuur!
Mu härrad, mul lubage, et tervitan
siin majas teid! Kaua ootasite?
IÑIGO
Mis sellest ikka rääkida nüüd.
GONZALVE
Need kellad tõesti aarded on!
TORQUEMADA

Kindlasti on siin see kell,
mis teile nii meelitav näis.
IÑIGO
Veel enne, kui te siia tulite, senjoor,
uurisin hoolikalt kellasid ma...
TORQUEMADA
See huvi, arvata on täitsa loomulik!
IÑIGO
ja äsja pugesin kappi selleks,
et vaadelda lähemalt pendlit,
tahtsin näha, kuidas sta funktsioneerib.
TORQUEMADA
Jaa!
sest pendel alati ju meid usinalt teenib.
Võin anda pea, te kuskilt paremat ei saa!
Kas võib siis öelda, et meil kaup on koos?
IÑIGO
Ja-jaa!
TORQUEMADA
Ka teid ei taha solvata.

On sellel täpselt sama hind, ta on nüüd teie.
Teil vedas
GONZALVE
Jah, vist küll.

Kui ma kaasa teen selles äris,
ta midagi enam ei päri.
Kuid see kasuahne kommersant on mulle vastik!
TORQUEMADA
No nii! Oleme ühel nõul...
IÑIGO
Vaid üks väikene palve, tõmmake mind, palun,
härrad, välja siit seest...
See kast ei taha hästi mahutada meest...
TORQUEMADA
Ehk tulete teiegi appi, Monsieur...

Ja veel... veelkord... julgelt tiri!



STSEEN XXI

IÑIGO
Senjoor! muulamees te õigel ajal siin!
TORQUEMADA
Ikka ootab veel mind, kus küll oli mu pea?

Mu naine lisks veel ka teie abi hea!...




RAMIRO
Vaat nii!
IÑIGO
Oh sa tont, kus jõud!
CONCEPCIÓN
Jah jõudu tal tõesti küll on!
TORQUEMADA
Kuid teil, mu sõber, enam kella pole!
CONCEPCIÓN
Igal hommikul siin see mees
möödub postimuulaga koos
punktipealt meie ukse eest...
TORQUEMADA
Sellisel juhul öelge tal
te hommikuti, mis on kell.



LÕPUKVINTETT
GONZALVE
Üks finantsist...
IÑIGO
Ja üks poeet...
CONCEPCIÓN
Naeruväärt abikaas...
TORQUEMADA
Ja koketne naine...
KÕIK
Üks finantsist... Ja üks poeet...
Üks naeruväärne abikaas... Ja koketne naine...
GONZALVE
Totraid värsse kasutab siin
mis lühike on või pikk

CONCEPCIÓN, TORQUEMADA, RAMIRO, IÑIGO
Totraid värsse kasutab siin
mis lühike on või pikk
GONZALVE
Lonkavat rütmi kuuled,
riim on kentsakas luulel...
CONCEPCIÓN, TORQUEMADA, RAMIRO, IÑIGO

Ah!
RAMIRO, GONZALVE, CONCEPCIÓN, TORQUEMADA, IÑIGO
mil veidi Hispaania maik on juures
CONCEPCIÓN
Lõpuks Boccacciolt lugeda võime,
hästi lõpetab retke see, kel antud on võime
RAMIRO
tabada õiget hetke, mil saabub armastus.
CONCEPCIÓN
Muulamehe käes on võit!
KÕIK
Tabad õige hetke, saabub armastus!
Muulamehe käes on võit!



































































































































Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tekst