LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Mimi aaria Mi chiamano Mimi Mul hüüdnimeks Mimi eelmine järgmine 1. vaatus Muusika autor Giacomo Puccini Sõnade autor Giuseppe Giacosa Tõlge Malle Ruumet Tervikteosest La Bohème Mimi e Rodolfo si incontrano in soffitta. Fuori nevica. Sì. Mi chiamano Mimi, ma il mio nome e Lucia. La storia mia è breve. A tela o a seta ricamo in casa e fuori... Son tranquilla e lieta ed è mio svago far gigli e rose. Mi piaccion quelle cose che han si dolce malìa, che parlano d’amore, di primavere, di sogni e di chimere, quelle cose che han nome poesia... Lei m’intende? Mi chiamano Mimi, Il perché non so. Sola, mi fo il pranzo da me stessa. Non vado sempre a messa, ma prego assai il Signore. Vivo sola, soletta là in una bianca cameretta: guardo sui tetti e in cielo; ma quando vien lo sgelo il primo sole è mio il primo bacio dell’aprile è mio! Germoglia in un vaso una rosa... Foglia a foglia la spio! Così gentile il profumo d’un fiore! Ma i fior ch’io faccio, ahimè! non hanno odore. Altro di me non le saprei narrare. Sono la sua vicina che la vien fuori d’ora a importunare. Mimi ja Rodolfo kohtuvad pööningukorrusel. Väljas sajab vähest lund. Jah. Mul hüüdnimeks Mimi, aga ristinimi on Lucia. Lugu mul on lühike. Lõuendile või siidile tikandeid õmblen kodus ja külas... Olen rahulik, rõõmsameelne. Suur nauding on tikkida liiliaid ja roose. Mu meele järgi on need lilled, millel nii õrn on võlu, mis räägivad armastusest, kevadest, unelmaist ja košmaaridest, nendest asjadest, millel poeesia on nimeks. Te ju mõistate mind? Mul hüüdnimeks Mimi, aga miks, ei tea ma isegi. Üksinduses valmistan ma endale lõunasöögi. Ma ei käi alati missal, aga Issandat palun ikka. Elan üksi, täiesti üksi, seal üleval, väikeses kambris: näen aina taevast ja katuseid; Aga sula saabudes on tere mulle esimese päikese kiirest, esimene aprillisuudlus kuulub mulle! Puhkeb vaasis õide roos... leht lehehaaval uurin ma teda! Nii sulnis on õrna lille aroom! Aga lilledel, paraku, mida valmistan mina, puudub hõng. Muud endast ei oska midagi rääkida. Olen teie naaber, kes väljast tuli teid tülitama.