LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Don Basilio aaria La calunnia Laimujutt eelmine järgmine 1. vaatus, 8. stseen Muusika autor Gioachino Rossini Sõnade autor Cesare Sterbini Tõlge Malle Ruumet Tervikteosest Il barbiere di Siviglia Don Basilio nella casa di don Bartolo. La calunnia è un venticello, un’auretta assai gentile che insensibile, sottile, leggermente, dolcemente, incomincia a sussurrar. Piano, piano, terra terra, sottovoce sibilando, va scorrendo, va ronzando; nelle orecchie della gente s’introduce destramente, e le teste ed i cervelli fa stordire e fa gonfiar. Dalla bocca fuori uscendo lo schiamazzo va crescendo; prende forza a poco a poco, vola già di loco in loco, sembra il tuono, la tempesta che nel sen della foresta va fischiando, brontolando e ti fa d’orror gelar. Alla fin trabocca e scoppia, si propaga, si raddoppia e produce un’esplosione come un colpo di cannone, un tremuoto, un temporale, un tumulto generale, che fa l’aria rimbombar. E il meschino calunniato, avvilito, calpestato, sotto il pubblico flagello per gran sorte va a crepar. Don Basilio aaria. Don Bartolo maja. Laimujutt on tuuleke, mõnus õhuliikumine, märkamatult, õrnalt ta kergelt tasa-tasa hakkab sahisema. Tasapisi, paigast paika poolel häälel, sosiskledes liigub ta ja kobrutab; inimeste kõrvadesse siseneb ta osavalt, palju päid ning ajusid keerab segi, paisutab. Suust ta välja voolab lärmiga, mis kohe paisub, tasahaaval kogub jõudu, lendab paigast paika, sarnanedes piksele, mis metsa põues sügavas vuhiseb ja kõmiseb, õudusest sind tarretab. Lõpuks vallapääsnult plahvatab, laialt lõugab, topeltjõuga tümitab, mürtsumürina tekitab, mis nagu kahurikõu või maavärin või pikselöök, või üleüldine möll ja kaos, paneb kõmisema õhud. Aga vaesel laimatud vennikesel, kes alandet ja põrmustet avaliku piitsa peksust, jääb vaid üle heita hinge.