LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Jago monoloog Credo in un Dio crudel Usun julma jumalat eelmine järgmine 2. vaatus, 2. stseen Muusika autor Giuseppe Verdi Sõnade autor Arrigo Boito Tõlge Malle Ruumet Tervikteosest Otello Otello crede alle calunnie di Jago deluso nella carriera, e uccide Desdemona. Alla fine apprende il vero e s’uccide. Jago tutto solo nella sala del castello Credo in un Dio crudel che m’ha creato simile a sé, e che nell’ira io nomo. Dalla viltà d’un germe o d’un atomo vile son nato. Son scellerato Perché son uomo, e sento il fango originario in me. Sì! Quest’è la mia fe’! Credo con fermo cuor, siccome crede la vedovella al tempio che il mal ch’io penso e che da me procede per mio destino adempio. Credo che il giusto è un istrion beffardo e nel viso e nel cuor che tutto è in lui bugiardo: lagrima, bacio, sguardo, sacrificio ed onor. E credo l’uom gioco d’iniqua sorte dal germe della culla al verme dell’avel Vien dopo tanta irrision la Morte. E poi? – La Morte è il Nulla E vecchia fola il Ciel. Otello usub karjääris pettunud Jago laimu ja tapab armukadedusest oma kaasa Desdemona. Kui selgub tõde, surmab Otello ka enda. Jago on üksi lossisaalis. Usun julma jumalat, kes on mind loonud endasarnasena, teda vihahoos ma kutsun. Ühest nurjatust seemnest või aatomist alatuna olen sündinud. Olen kurjategija, sest olen mees, kes tunneb endas kandvat räpast alget. Jah, see on mu usk! Usun täie meelega, nagu usub lesknaine templis, et see halb, millest mõtlen ja mis minust johtub, täidab mu enda saatuse. Usun, et õiglus on kui irvitav kloun, sest näol ja südames on temas kõik võlts ja valelik: nutupisarad, suudlused, pilgud, ohvrimeelsus ja au. Ja usun, et inimene on alatu saatuse mängukann seemnest hauani. Kogu elu naeruväärset mõnitust kroonib Surm. Ja siis? Surm on Mittemiski. Ja Taevas vaid ürgvana kiim.