Historicus
Cum repleta esset Ninive iniquitate
vox peccatorum ejus clamavit de terra ad Dominum,
qui locutus est ad Jonam prophetam de coelo dicens:
Deus
Surge, surge, Jonas, surge et vade in Ninivem
civitatem grandem et praedica in ea,
quia malitia ejus ascendit coram me.
Cantus I
Audivit Jonas vocem Domini et timuit timore magno
et descendit in navim euntem in Tharsim, ut fugeret
et eriperet se a facie Domini.
Altus
Et cum processisset in mare,
excitavit Dominus procellam
vehementem in spiritu tempestatis.
Chorus
Et proeliabantur venti, et notus et auster
et Africus fremuerunt contra navin,
nubes et nimbi, fluctus et turbines, grandines et fulgura,
tonitrus et fulmina
impetu horribili fremuerunt contra navim,
impetu horribili ceciderunt super mare,
et facta est tempestas magna in mari,
et terruit nautas clamantes ad deos suos et dicentes:
Dii magni! Dii fortes!
Dii coeli! Dii maris!
misericordes et potentes, de angustiis et periculis
in misericordia et potentia liberate nos.
Dicite tempestati, imperate ventis, ut sileant
et quiescant et adiuvate nos et salvi erimus.
Cantus II
Jonas autem in interioribus navis in moestitia cordis sui dormiebat sopore gravi
et excitavit eum gubernator navis et dixit ei:
Gubernator
Quid tu sopore deprimeris?
Surge, surge! Invoca Deum tuum,
si forte recogitet Deus de nobis et non pereamus.
Bassi I & II
Venite, venite, mittamus sortem super nos,
ut sciamus, quare hoc malum sit nobis.
Tenor
Miserunt ergo sortem et ecce, sors cecidit super Jonam;
dixerunt ergo ei viri navis:
Chorus
Indica nobis, cujus causa malum istud sit.
Quod est opus tuum? Quae est terra tua.
Quod est iter tuum? Vel ex quo populo es tu?
Jonas
Hebraeus ego sum et Dominum Deum coeli timeo,
qui fecit mare et aridam.
Chorus
Quid faciemus tibi et cessabit tempestas ista,
quae nobis interitum minatur?
Jonas
Tollite me et mittite in mare! Et cessabit tempestas ista.
Scio enim ego, quod propter me tempestas haec grandis est super vos.
Chorus
Tulerunt nautae Jonam et miserunt in mare:
et stetit mare a furore suo.
Bassus II
Et preparavit Dominus cetum grandem, ut deglutiret Jonam,
qui de ventre ceti oravit ad Deum suum et dixit:
Jonas
Justus es, Domine, et rectum judicium tuum,
potens es et voluntati
tuae non est qui possit resistere.
Projecisti me in profundum maris
et fluctus tui super me transierunt.
Justus es, Domine, et rectum judicium tuum,
sed cum iratus fueris, misericordiae recordaberis.
Placare, Domine, ignosce, Domine, et miserere.
Abjectus sum a conspectu oculorum tuorum,
accensus est furor tuus
et contra me tempestas
orta est et infremuerunt venti
et fluctus intumuerunt vallavit me abyssus et cetus deglutivit me.
Num quid in eternum projecisti servum tuum?
Placare, Domine, ignosce, Domine, et miserere.
Angustiata est in me anima mea
et in afflictione multa recordatus sum tui, Domine, Deus meus.
Bonum est obedire mandatis tuis et a facie tua non declinare.
Ecce ego, mitte me et obediam tibi:
audi verba mea et exaudi in angustiis
confitentem nomine tuo.
Placare, Domine, ignosce, Domine, et miserere.
Chorus
Et imperavit Dominus pisci, et evomuit Jonam,
qui praedicavit in Ninive juxta verbum Domini.
Cantus III
Et crediderunt Ninivitae, revertentes a via sua mala
et agentes poenitentiam, dixerunt:
Chorus
Peccavimus, Domine, peccavimus,
et in viis tuis non ambulavimus,
sed convertere, Domine, et convertemur,
illumina vultum tuum super nos et salvi erimus. |
Jutustaja:
Kui Niineve oli saanud täis ülekohut
ja tema pattude hääl kisendas maa pealt Issanda poole,
kõneles Issand taevast prohvet Joonale ja ütles:
Jumal:
“Tõuse, Joona, võta kätte ja mine Niinevesse,
sinna suurde linna ja jutlusta sellele,
sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!”
Cantus I
Joona kuulis Issanda häält ja tal oli suur hirm.
Ja ta astus laevale, mis oli minemas Tarsisesse,
et põgeneda ja pääseda Issanda silma alt ära.
Alt:
Ja kui ta oli jõudnud merele,
tõstis Issand võimsa marutuule,
nõnda et puhkes torm.
Koor:
Ja tuuled taplesid, lõunatuule raju
ja edelatuul sööstsid ulgudes vastu laeva.
Pilved, tormi-iilid, lained ja keerised, rahe ja kõu,
müristamine ja piksenooled
raevutsesid laeva vastu marulise jõuga.
Neid langes kohutava kiirusega üle mere
ja merel puhkes suur torm, mis meremehi kohutas,
nii et nad kisendasid oma jumalate poole ja hüüdsid:
“Suured jumalad! Võimsad jumalad!
Taeva jumalad! Mere jumalad!
Halastajad ja vägevad, päästke meid kitsikusest
ja surmasuust oma helduse ja vägeva käega!
Rääkige tormiga, käskige tuuli, et need vaikiksid
ja rahuneksid maha, tulge appi, siis oleme päästetud!”
Cantus II
Joona aga magas laevasügavuses oma nukra südamega rasket und.
Laevajuht äratas ta ja ütles talle:
Laevajuht:
“Kuidas sa saad nõnda sügavasti magada?
Tõuse üles! Hüüa oma jumala poole!
Vahest jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku!”
Bassid I ja II
“Tulge, lähme ja heidame liisku isekeskis,
et saaksime teada, kelle pärast on see õnnetus meile tulnud!”
Tenor:
Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Joonale.
Siis laevnikud ütlesid temale:
Koor:
“Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus tulnud?
Mis on su amet? Milliselt maalt sa tuled?
Kuhu sa oled teel? Missugusest rahvast sa oled pärit?”
Joona:
“Mina olen heebrealane ja kardan Issandat, taeva Jumalat,
kes on teinud mere ja kuiva maa.”
Koor:
“Mida me peaksime sinuga tegema,
et lakkaks see torm, mis ähvardab meid hukutada?”
Joona:
“Võtke mind ja visake merre, siis see torm vaibub!
Sest ma tean, et see suur torm on teile tulnud minu pärast.”
Koor:
Siis meremehed võtsid Joona ning viskasid ta merre.
Siis rauges mere raev.
Bass II
Aga Issand saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona.
Tema aga palus kala kõhus oma Jumalat ja ütles:
Joona:
“Sa oled õiglane, Issand, ja su otsustus on õige!
Sa oled vägev ja pole kedagi,
kes sinu tahtmisele suudaks vastu panna.
Sa heitsid mind meresügavusse
ja su veevood ümbritsesid mind.
Sa oled õiglane, Issand, ja su otsustus on õige!
Aga vihas mõtle halastusele!
Leebu, Issand, andesta, Issand ja heida armu!
Ma olen ära aetud su silma eest
ja su viha on süttinud põlema,
mu vastu tõusis torm,
tuuled möirgasid ja lained olid marus,
süvavesi piiras mind ja kala neelas mu alla.
Kas oled sa nüüd igaveseks oma sulase hüljanud?
Leebu, Issand, andesta, Issand ja heida armu!
Mu hing on nõrkenud mu sees
ja suures ängistuses ma olen mõelnud su peale, Issand, mu Jumal!
Hea on järgida su käske, kaldumata kõrvale su palge eest!
Ennäe, siin ma olen, läkita mind ja ma kuuletun sulle!
Kuule mu sõnu ja võta mind kitsikuses kuulda,
sest ma tunnistan sinu nime!
Leebu, Issand, andesta, Issand ja heida armu!”
Koor:
Ja Issand käskis kala ja see oksendas Joona välja.
Tema aga jutlustas Niineves Issanda sõna kohaselt.
Cantus III
Ja Niineve elanikud uskusid ja pöördusid oma kurjalt teelt
ning ütlesid kahetsust tundes:
Koor:
“Issand, me oleme pattu teinud
ja me pole käinud sinu teedel,
kuid too meid tagasi, Issand, siis me pöördume!
Lase oma pale paista meie peale – siis oleme päästetud!” |
|