Ohimè ch'io cado, ohimè
ch'inciampo ancor il piè pur come pria,
e la sfiorita mia caduta speme
pur di novo rigar
con fresco lagrimar hor mi conviene.
Lasso, del vecchio ardor
conosco l'orme ancor dentro nel petto,
ch'ha rotto il vago aspetto e i guardi amati,
lo smalto adamantin
ond'armaro il meschin pensier gelati.
Folle! credev'io pur
d'aver schermo sicur da un nudo arciero,
e pur io sì guerriero hor son codardo,
né vaglio sostener
il colpo lusinghier d'un solo sguardo.
O campion immortal
sdegno, come sì fral or fugge indietro!
A sott'armi di vetro, incanto errante,
m'hai condotto infedel,
contro spada crudel d'aspro diamante.
O come sa punir
tiranno Amor l'ardir d'alma rubella!
Una dolce favella, un seren volto,
un vezzoso mirar,
sogliono rilegar un cor disciolto.
Occhi belli, ah! se fu
sempre bella virtù giusta pietate,
deh voi non mi negate il guardo e 'l riso,
che mi sa la prigion
per sì bella cagion il Paradiso.
|
Oh häda, et ma langen, häda,
et jälle libastun just nagu enne
ja oma lootust, mis juba oli närtsinud
pean ma nüüd jälle
värske silmaveega kastma.
Jäta ometi see vana kirg,
millest jälgi tunnen oma rinnas,
sest kena näoke ja need armsad pilgud
on murdnud kivikõva kesta,
mis peitis vaesekese külmi mõtteid.
Sõge olin, uskudes
et kaitstud olen palja vibuküti eest:
ma vapper sõdur olen kõigest argpüks,
kes taluda ei suuda
ainsa pilgu meelast torget.
No on vast surematu sangar,
kes põlguses ja häbis taganeb!
Klaasturvises sa, reetur,
nõiutud eksleja saatsid
julma mõõga teemanttera vastu.
Kui hästi küll türanlik Amor oskab
mäsleva hinge uljust nuhelda!
Üks sulnis sõna, süütu nägu,
võluv pilk
heitliku hinge teevad jälle oma vangiks.
Kaunid silmad, oh kui ikka oleks
voorus ilus, kaastunne õiglane!
Oh ärge keelake mul oma pilku, naeratust,
mis nii kaunil moel
mu vangla muudab paradiisiks.
|
|