ATTO PRIMO
SCENA PRIMA
CORO DI PASTORI E DI NINFE
Ah! Se intorno a quest’urna funesta,
Euridice, ombra bella,
t’aggiri, odi i pianti, i lamenti, i sospiri
che dolenti, che dolenti, si spargon per te.
Ed ascolta il tuo sposo infelice,
che piangendo ti chiama e si lagna;
come quando, la dolce compagna,
tortorella amorosa, perde’.
ORFEO
Amici, quel lamento
aggrava il mio dolore.
All’ombra pietosa
d’Euridice rendete omai
gli estremi onori,
e il marmo ne inghirlandate.
CORO DI PASTORI E DI NINFE
Ah! Se intorno a quest’urna funesta,
Euridice, ombra bella,
t’aggiri, odi i pianti, i lamenti, i sospiri
che dolenti, che dolenti, si spargon per te.
Ed ascolta il tuo sposo infelice,
che piangendo ti chiama e si lagna;
come quando, la dolce compagna,
tortorella amorosa, perde’.
ORFEO
Restar vogl'io da sol fra l’ombre oscure
coll’empia compagnia di mie sventure!
Chiamo il mio ben cosi,
quando si mostra il di, quando s'asconde!
Ma, oh vano mio dolor!
L’idolo del mio cor non mi risponde.
ORFEO
Euridice, ombra cara, ah! ove sei tu?
Affannato il tuo sposo fedele invano sempre ti chiama,
agli Dei ti domanda
e sparge a’ venti con le lagrime sue invan i suoi lamenti!
Euridice, ombra cara, ove sei?
Piange il tuo sposo ti domanda agli
Dei a' mortali ti chiede e sparge
a venti con le lagrime sue i suoi lamenti!
AARIA
Cerco il mio ben cosi,
in queste funeste sponde, ove mori’.
Ma solo al mio dolor,
perche’ conobbe amor, l'eco risponde.
ORFEO
Euridice! Ah! questo nome sanno le spiagge,
e le selve l'appresero da me!
Per ogni valle risuona,
in ogni tronco io quel nome vergai con man tremante!
Euridice moriva, ed io respiro ancor!
Dei, se non torna in vita,
me pur spegnete allor!
ORFEO
Piango il mio ben cosi,
se il sole indora
il di’ se va nell' onde.
Pietoso al pianto mio va mormorando il rio
e mi risponde.
ORFEO
O Numi, barbari Numi, d’Averno e d’Acheronte reggitori implacati,
la cui mano il fiero Pluto vuol de’cenni suoi crudel…
ministra, voi giammai commove ne’ belta’ ne’ gioventude;
a me rapiste la dolce mia consorte!
Oh! Memoria crudel!
Ahime’! Non valse la grazia sua
dal barbaro destin quella cara a salvar!
Implacati tiranni!
A voi io vo’ rapir!
Penetrar io sapro’ ne l’atro Averno;
il mio pianto sapra’ l’ira vostra placar!
Ricercare sapro’ nel vostro orrore la mia sposa,
il mio ben!
AMORE
Amore assistera’ l’infelice consorte.
A te concede Giove, in sua pieta’,
varcar le pigre onde di Lete.
Va! Va! Euridice a cercar nel tetro regno!
AMORE
Se il dolce suon de la tua lira al ciel, Orfeo, sapra’ salir,
placata fia dei Numi l’ira e resa l’ombra allor…
al primo tuo sospiro!
ORFEO
Ciel! Rivederla potro’?
AMORE
Si! Ma sai tu qual patto, l’impresa per compir, Giove,
il gran Nume, impone a te?
ORFEO
Niun suo voler mi fa tremar;
per lei ad ogni prova reggo.
AMORE
Ascolta allor!, Orfeo!
Sin che non sei fuor di quegli antri,
ti si vieta mirar la sposa tua,
se per sempre non vuoi perderla ancora!
Suona cosi’ lassu’ il supremo voler!
Ti rendi degno del celeste favor!
AMORE
Gli squardi trattieni, affrena gli accenti,
rammenta, che peni,
che pochi momenti hai piu’ da penar!
Sai pur che talora confusi, tremanti con chi gl'innamora
son ciechi gli amanti, non sanno parlar.
ORFEO
Che disse? Che ascoltai?
Dunque Euridice vivra’, l'avro’ presente?
E dopo i tanti affanni miei, in quel momento,
in quella guerra d'affetti,
io non dovro’ mirarla, non stringerla al mio sen!
Sposa infelice! Che dira’ mai?
Che pensera’?
Preveggo le smanie sue,
comprendo le angustie mie!
Nel figurarlo solo sento
gelarmi il sangue, tremarmi il cor!
Ma lo potro’! Lo voglio!
Ho risoluto!
Il grande l'insoffribil de'mali e' l'esser privo
dell' unico dell' alma amato oggetto.
Assistetemi, o Dei!
La legge accetto.
ORFEO
Addio, o miei sospiri, han speme i miei desiri;
per lei soffrir vo’ tutto,
ed ogni duolo sfidar!
Per lei vo’ tutto osare,
ed ogni duolo e periglio sfidar.
Io vo’ da l’atre sponde varcar di Stige l’onde,
e de l’orrendo Tartaro le Furie superar!
Si, tutti quei superar!
ATTO SECONDO
CORO DELLE FURIE E DEGLI SPETTRI
Chi mai dell’Erebo fra le caligni,
sull’orme d’Ercole e di Piritoo conduce il pie’?
D’orror l’ingombrino le fiere Eumenidi,
e lo spaventino gli urli di Cerbero,
se un Dio non e’!
ORFEO
Deh! placatevi con me, furie, larve, ombre sdegnose!
Vi renda almen pietose il mio barbaro dolor.
CORO DELLE FURIE E DEGLI SPETTRI
Misero giovine!
Che vuoi, che mediti?
Altro non abita che lutto e gemito in queste orribili
soglie funeste.
ORFEO
Mille pene, ombre sdegnose,
come voi sopporto anch’io;
l’inferno mio ho con me, lo sento in mezzo al mio cor.
CORO DELLE FURIE E DEGLI SPETTRI
Ah! quale incognito affetto flebile, dolce
a sospendere vien l’implacabile nostro furor!
ORFEO
Men tiranne, ah, voi sareste al mio pianto,
al mio dolor, se provaste un sol momento,
cosa sia languir d’amor.
CORO DELLE FURIE E DEGLI SPETTRI
Ah! quale incognito affetto flebile,
dolce a sospendere vien l’implacabile nostro furor!
Le porte stridano su’neri cardini;
e il passo lascino sicuro e libero al vincitor.
EURIDICE E CORO
Questo asilo di placide calme
ai Mani eletti il ciel sacro’.
Torbida cura il sereno
de l’alme turbar non puo’.
Mite raggio d’estatica ebbrezza
ogni palpito molce e accarezza;
respira il seno la volutta’ e la bieca tristezza
l’atro vol va spiegando di qua…Questo asilo di placide.
ORFEO
Che puro ciel, che chiaro sol!
Che nuova luce e' questa mai!
Che dolci lusinghieri suoni
dei bei cantor alati s’odon qui in questa val!
Bell’aure il sussurrar,
il mormorar de’ rivi al riposar
eterno tutto invita qui!
Ma la quiete che qui tanto regna,
non mi da’ la felicita’!
Soltanto tu, Euridice,
puoi far sparir dal tristo cuore mio l’affanno!
I tuoi soavi accenti,
gli amorosi tuoi sguardi,
un tuo sorriso sono il sommo
ben che chieder voglio.
CORO DI EROI E DI EROINE
Vieni ai regni del riposo, grand’eroe, tenero sposo;
raro esempio in ogni eta’.
Euridice Amor ti rende;
gia’ risorge,
gia riprende la primiera sua belta’ Euridice.
ORFEO
Oh, voi, ombre felici, colei che tanto piango,
per voi sia resa a ame.
Ah! Se sentir poteste qual foco mi consuma,
qual amoroso ardor m’infiamma il mesto cor,
tornata a’baci miei questa cara saria!
Deh! Vano il santo appel non sia!
CORO
Torni tua! Pietoso e’ il ciel!
Torna, o bella al tuo consorte,
che non vuol che piu’ diviso sia da te, pietoso il ciel.
Non lagnarti di tua sorte,
che’ puo’ dirsi un altro Eliso uno sposo si’ fedel.
ATTO TERZO
RECITATIVO E DUETTO
ORFEO
Vieni! Segui i miei passi,
unico, amato oggetto del fedele amor mio!
EURIDICE
Sei tu! M’inganno? Veglio?
Odeliro!
ORFEO
Amata sposa, Orfeo son io, e vivo ancor.
Ti venni fin negli Elisi a ricercar.
Fra poco il nostro ciel, il sole nostro,
il mondo di bel nuovo vedrai.
EURIDICE
Che! Viv’io? Vivi tu?
Ma per qual arte?
ORFEO
Tutto, cara, saprai, ma non per ora!
Sin che propizi i Numi son,
fuggiamo i tetri lidi! Un’ombra piu’ non sei…
Ci ricongiunge in vita il Dio d’Amor!
EURIDICE
Che ascolto! E ver saria?
Celeste ebbrezza!
Io dunque, in braccio all’idol mio,
novella vita d’amor vivrei?
ORFEO
Si, ma tronchiam gli indugi omai.
EURIDICE
Ma la tua man, perche’ la mia non tiene?
Ah! non guardi piu’ a me, che tanto amasti un di’!
Perche in tanto istante insensibil cosi’?
S’oscuro’ lo splendor de’ sguardi miei?
ORFEO
Mi sembra di morire!
Orsu’! moviam! Bella Euridice, inoltra i passi tuoi.
Oh! Potessi calmar i dolci affanni!
Ma, nol poss’io! Nol vogliono gli Dei!
EURIDICE
Oh! Almen un guardo solo!
ORFEO
E sventura il mirarti.
EURIDICE
Ah! infido!
E queste, e queste son le accoglienze tue!
Tal dai, crudel, a tanto amor merce’!
Oh! Barbara sorte! Perche’ d’Imen far riviver le faci,
quando mi nieghi i sospirati baci?
ORFEO
Ahi! Mal s’appon il tuo fiero sospetto!
EURIDICE
E scherno reo
la vita a me ridata….Dei!
Riprendete allor l’inutil dono!
Va! Non cercarmi piu’
d’amor perdono!
DUETTO
ORFEO
Vieni! Vieni: appaga il tuo consorte, o cara!
EURIDICE
No, crudel! E piu’ cara a me la morte,
che viver con te!
Lasciami in pace!
ORFEO
Ah, crudele! No, mia vita:
ombra seguace verro’ sempre intorno a te!
EURIDICE
Parla! Or di’, perche tiranno,
perche sei si tiranno?
ORFEO
Ben potro’ morir d’affanno,
ma giammai diro’ perche’.
EURIDICE
Grande, o Numi, e’ il dono vostro,
lo conosco e grata io sono.
EURIDICE, ORFEO
Ma il dolor che unite al dono,
e’ insoffribile per me.
EURIDICE
Ma perche’ sei si tiranno?
ORFEO
Ben potro’ morir d’affanno, ma giammai diro’ perche’.
EURIDICE
Qual vita e’ questa mai,
che a viver incomincio!
E qual arcan m’asconde Orfeo?
Tratto m’avria dal recesso feral
per farsi reo del perfido abbandono?
Si smentisce la luce, o ciel, agli occhi miei.
Oppresso in seno mi diventa affannoso il respirar.
Tremo…vacillo…e sento fra l’angoscia
e il terrore, quando all’ebbrezza,
rediviva, aspiro, da un palpito crudel sento,
ahime’!, vibrarmi il cor.
ARIA E DUETTO
EURIDICE
Che fiero momento! Che barbara sorte!
Passar dalla morte a tanto dolor!
ORFEO
Oh strazio novel! Ispirami, o ciel!
Frenarmi non posso!
Mi sento, o Dei , morir!…Mi manca il respir!
EURIDICE
Avezza al contento d’un placido obblio,
fra queste tempeste si perde il mio cor.
ORFEO
Ecco novel tormento!
EURIDICE
Amato sposo, m'abbandoni?
Mi struggo in pianto, il duol m'opprime i sensi, e tu, crudel,
non porgi aita a me! O, Numi! O, stelle!
Un altra volta dunque morir degg'io senza un amplesso tuo,
senza un addio?
ORFEO
Piu frenarmi non posso,
a poco a poco la ragion m'abbandona, oblio la legge,
Euridice, e me stesso! Ah...
EURIDICE
Orfeo, consorte! Ah, io mi sento...languir.
ORFEO
Diletta mia, se tu sapessi…
(Ahime’! Che fo!)
Ma sino a quando nel recinto feral sara’ ch’io peni?
EURIDICE
O mio ben, ti sovvenga almeno,
almen di me! d’Euridice!
ORFEO
Qual pena!
Oh, come il cor mi si lacera in sen!
Piu’ omai non resisto... oh, celeste deliro!
Ah! Mio tesoro! Amatas sposa!
Smanio...fremo...deliro...ah.mio tesoro!
EURIDICE
O, Dei!
Che v'avenne? Io moro.
ORFEO
Ohime’! Ove trascorsi?
Dove mi spinse un delirio d'amor?
O mia sposa! Euridice! Mia diletta!
Ah piu’ non m’ode, ella e’ morta per me.
Ed io, io fui che morte a lei recava! Oh!
Legge spietata! E qual martir al mio somiglia!
In quest’ora funesta sol di morir con te, lasso!
mi resta!
ORFEO
Che faro' senza Euridice?
Dove andro' senza il mio ben?
Euridice! Oh Dio! Rispondi!
Io son pure il tuo fedele!
Ah, non m'avanza, piu’ soccorso,
piu’ speranza, ne' dal mondo, ne' dal ciel!
ORFEO
Ah finisca e per sempre colla vita il dolor!
Del nero Averno ancor su l’atra spiaggia sono!
Lungo cammin non e' quel che divide li il bene mio da me!
M’aspetta, ombra adorata.
Ah! questa volta senza lo sposo tuo non varcherai,
o diletta, le lente onde di Stige!
Or piu’ non fia che a me sii tolta.
Io sfido, o Dei, sin il vostro poter!
AMORE
Orfeo, che fai?
ORFEO
E tu chi sei
che ardisci trattener le dovute a’ miei casi ultime furie?
AMORE
Calma il furore, insano, e riconosci amor!
Amor che veglia il tuo destino!
ORFEO
Or di’, ch’imponi a me?
AMORE
Mi desti prova di tua nobil fe’:
piu’ non sarai, per mia gloria, infelice;
Euridice ti rendo!
Essa risorga e sia congiunta a te!
ORFEO
Ah, mia diletta!
EURIDICE
Orfeo!Consorte!
ORFEO
Grazia celeste! Ah, qual riconoscenza!
AMORE
Alcun non dubiti di me!
Avventurosi amanti, tornate al mondo ancor!
Mille pene compensa amato amor!
GRAN SCENA
TERZETTO
ORFEO
Trionfi Amore, e il mondo intero
serva all’impero della belta’.
Di sua catena talvolta amara,
mai fu piu’ cara la liberta’.
AMORE
Talor dispera, talvolta affanna,
d’una tiranna la crudelta’.
Ma poi la pena oblia l’amante nel dolce istante della pieta’,
nel dolce istante della pieta’.
EURIDICE
La gelosia strugge e divora, ma poi ristora la fedelta’.
E quel sospetto che il cor tormenta, alfin diventa felicita’.
EURIDICE
Divo Amore,
son tue pene estasiante volutta'!
ORFEO
Son d'Amore le catene la piu’ dolce liberta'!
AMORE
Fa un sol, un sol de miei desir
soavemente il cor languir.
Se il mio foco v'arde il seno,
tutto e' raggio in ciel sereno,
sin il pianto e' voluta'.
Se l'ardor v'infiamma il seno,
tutto e' raggio in ciel sereno,
sin il pianto e' voluta'.
EURIDICE
Divo Amor, son le tue pene estasiante voluta'.
Divo Amore, le tue pene son celeste voluta'!
ORFEO
Son d'Amore le catene la piu dolce liberta'.
EURIDICE, ORFEO
Se il mio sguardo in te s'affisa, questo sen,
questo seno s'imparadisa!
TUTTI
De lo strazio di due
cor fa un gioir celestial
amato Amor, fa un gioir
celestial amato Amor!
|
ESIMENE VAATUS
ESIMENE STSEEN
KARJUSTE JA NÜMFIDE KOOR
Ah, kui sa viibid selle sarga ümber,
kauni lahkunu vari Euridice,
siis kuuled nutukaebeid ja valusaid ohkeid,
mida sinu surm tõi kaasa.
Kuula siis oma õnnetut abikaasat,
kes nuttes sind hüüab;
ta kaebab nagu turteltuvi,
kes on kaotanud armsama.
ORFEO
Sõbrad, see nutulaul
on leinavalu rängaks muutnud.
Laske Euridice õndsale
põrmule osaks saada
viimsed austusavaldused
ja pärgadega kaunistage marmortahvel.
KARJUSTE JA NÜMFIDE KOOR
Ah, kui sa viibid selle sarga ümber,
kauni lahkunu vari Euridice,
siis kuuled nutukaebeid ja valusaid ohkeid,
mida sinu surm tõi kaasa.
Kuula siis oma õnnetut abikaasat,
kes nuttes sind hüüab;
ta kaebab nagu turteltuvi,
kes on kaotanud armsama.
ORFEO AARIA
Tahan üksi jääda tumedate varjude sekka
koos kõigi mu enese õnnetustega!
Ikka hüüan oma armsamat,
kui koidab või loojub päev!
Aga valuhüüd on asjata,
mu südame armsam mulle ei vasta!
ORFEO RETSITATIIV
Euridice, kallis vari, kus viibid sa?
Leinavalus truu kaasa sind asjata ümberringi hüüab,
jumalatelt pärib sinu järele
ja pisaratega tuultesse külvab oma asjatuid kaebeid!
Euridice, kallis vari, kus viibid sa?
Su kaasa valab pisaraid,
sind otsides küsib (abi) jumalatelt ja surelikelt,
külvab pisaratega tuultesse oma kaebusi!
ORFEO AARIA
Nõnda otsin oma armsamat
neil süngetel kallastel, kus ta hinge heitis.
Mu valule kaja vastab,
sest teadis ta Euridice armastust.
ORFEO RETSITATIIV
Euridice! Ah, seda nime teavad nii kaldad kui puud,
minult on nad seda kuulnud!
Igas orus see kõlab,
igale puutüvele olen väriseva käega kirjutanud ta nime.
Euridice on surnud, ja mina veel elus!
Jumalad, kui ta ellu ei ärka,
kustutage ka minu eluküünal!
ORFEO AARIA
Nutan oma kalli kaasa järele,
kui päike kuldab päeva,
kui loojub lainetesse.
Tunneb kaasa mu kaebusele sulisev oja
ja mulle vastab.
ORFEO RETSITATIIV
Oo, jumalad, allmaailma halastamatud küllastumatud valitsejad,
kelle tegusid suur Pluto oma märguannetega juhib,
teie meelt ei liiguta eales noorus ega kaunidus;
minult olete röövinud armastava kaasa!
Mis hirmus mälestus!
Paraku ei suutnud ta võlu
julmast saatusest teda säästa!
Täitmatud despoodid!
Mina tahan teda teilt kätte saada!
Suudan ületada sünge põrgujõe,
mu kaebed suudavad teie raevu vaigistada!
Oskan leida teie õudses paigas
oma kalli kaasa!
AMORE RETSITATIIV
Amor on õnnetule mehele kaaslaseks.
Zeus oma halastuses lubab sul ületada
aeglase surmajõe Leete.
Mine! Mine ja otsi Euridice üles süngest valdusest!
AMORE AARIA
Orfeus, kui sinu lüüra mahedad helid tõusevad taevani,
rahustab see jumalaid ja toob kalli kadunu tagasi
sinu esimest ohet kuuldes.
ORFEO
Taevake! Kas võin teda näha taas?
AMORE
Jah! Kas aga tead, millist teguviisi ja lepingut
on suur Zeus sinul käskinud täita?
ORFEO
Ükski tema tahe ei pane mind värisema;
Euridice pärast olen valmis igaks jõuprooviks.
AMORE
Kuula siis, Orfeus!
Kuni sa pole väljunud allilma piiridest,
ei tohi sa vaadata Euridicet,
kui sa ei soovi teda veel kord igaveseks kaotada!
Nõnda kõlab taevaste ülim käsk!
Ole siis väärt taevaste halastust!
AMORE AARIA
Hoia pilk maas, hoia tagasi sõnu,
pea meeles, et see on vaevarikas,
aga seda ainult mõneks lühikeseks hetkeks.
Tead ju, et vahel on armunud segaduses, värisevad
ja kobavad pimeduses ega oska midagi lausuda.
ORFEO RETSITATIIV
Mis ta ütles? Mis ma kuulsin!
Nõnda, Euridice on elus, kas jõuan ta juurde?
Ja pärast pikka piinlemist siinsamas,
sel hetkel oma tunnetemöllus
ei või teda isegi vaadata ega oma rinnale suruda!
Õnnetu armsam! Mida ta ütleb?
Mida küll arvab (minust)?
Näen juba mõttes, kuis ootab ta,
mõistan ju omaenda piinu!
Seda ette kujutades tunnen,
et jäätub mu veri ja võpatab süda!
Aga ma suudan! Tahan seda teha!
Olen otsustanud!
Suurim ja talumatu häda on see,
kui oled ilma oma ainukesest armastet olevusest!
Jumalad, aidake mind!
Nõustun täitma karmi reeglit!
ORFEO AARIA
Hüvasti, ohked, mu soovid on täitumas;
Euridice pärast tahan kannatada kõike,
iga kannatust taluda!
Tema pärast julgeda võin kõike,
kannatusi ja hädaohte suudan taluda.
Tahan ületada Stixi jõe sünged kaldad
ja vood ning õudse hädaoru fuuriatest saada jagu!
Jah, kõigist ja kõigest saan jagu!
TEINE VAATUS
PÕRGUFUURIATE JA KUMMITUSTE KOOR
Kes eales on surnuteriigi süngusesse astunud,
paitsi Herkules ja Piritos?
Kui pole ta jumalate soost,
siis külvaku talle õudust eumeniidid
ja hirmutagu Kerberose lõrinad!
ORFEO AARIA
Astuge rahus minu vastu, fuuriad, vaimud, sõgedad kummitused!
Muutku teie meeli halastavaks minu ääretu valu!
PÕRGUFUURIATE JA KUMMITUSTE KOOR
Vaene noormees!
Mida sa tahad, mida küll mõtled?
Siin õudses sünges paigas kõlavad üksnes oiged
ja valitseb lein.
ORFEO AARIA
Sõgedad kummitused,
mina kannatan samuti tuhandeid piinu nagu teie!
Põrguvalu on minuga, tunnen seda oma südames.
PÕRGUFUURIATE JA KUMMITUSTE KOOR
Oh, missugune tundmatu kaeblev kiindumus,
meie raugematut vihameelt see vist vaigistab!
ORFEO AARIA
Oh, teie meel tunneks suuremat
halastust leinavalu pärast,
kui hetkekski tunneksite armastuse raugust.
PÕRGUFUURIATE JA KUMMITUSTE KOOR
Oh, missugune tundmatu kaeblev kiindumus,
meie raugematut vihameelt see vist vaigistab!
Avanegu krigisevad sünged väravad;
sissepääs võitjale olgu kindel ja vaba.
EURIDICE JA KOOR
See varjupaik on rahu pesa,
mille taevas on usaldanud valitud Käte hoida.
Hägusad tormivood hingede
kirkust häirida ei suuda.
Rahulikku ekstaasi
külvab kiirtepaiste.
Õndsusest raugeb rind ja masendavat
kurbust siiasattunu pärast siit kergem on mõista.
ORFEO AARIA
Kui kirgas taevas ja särav päike!
Mis tundmatu valgus see võib küll olla!
Kuis kaunilt kõlavad selles orus
kenade tiivuliste mahedad lummavad viisid!
Õrnade tuulte paitus
ning ojakeste vulin kutsub kõiki siia,
igavese puhkuse rüppe!
Ent see igavene rahu, mis valitseb siin,
mulle ei too õnnehetki!
Ainult sina, Euridice,
võid vabastada mu kurva südame julmast piinast!
----
----
----
----
KANGELASTE JA KANGELANNADE KOOR
Tule rahuriiki, suur sangar, õrn abikaasa,
kelle truudus on igati harv.
Amor toob sulle tagasi Euridice,
ta on juba üles tõusmas
ja oma kauni kuju kätte saanud.
ORFEO
Teie seast, õndsad hauatagused, tulgu tagasi Euridice,
kelle pärast valan pisaraid.
Oh, kui te tunneksite seda leeki, mis mind õgib,
seda tuld, mis leegitseb kurvas südames,
siis mu embusse tuleks tagasi mu armsam!
Ärgu kõlagu asjatult püha äratuskutse!
KOOR
Tulgu tagasi su armsam! Taevas on armuline!
Tule tagasi, kaunis Euridice, oma kaasa juurde,
kes ei saa lahus olla sinust, taevas on armuline!
Ära nuta taga oma saatust,
sest Elüüseum ei tunne teist sellist truud abikaasat.
KOLMAS VAATUS
RETSITATIIV JA DUETT
ORFEO
Tule! Jälgi mu samme,
truu armastuse ainuke lootus ja rõõm!
EURIDICE
Kas oled see sina? Kas eksin?
Olen ärkvel või sonin?
ORFEO
Kallis kaasa, olen Orfeus, olen veel elus.
Tulin sind otsima Elüüseumist.
Varsti jõuame oma taeva ja päikese juurde tagasi,
näed taas teist maailma, meie oma.
EURIDICE
Mis? Kas olen elus? Kas oled elus sina?
Mis ime läbi?
ORFEO
Kõik, mu kallis, saad teada, aga mitte praegu.
Kuni jumalad on meile armulised,
põgeneme siit süngest valdusest!
Sa pole enam surnud vari…Amor ise meid ellu ühendas.
EURIDICE
Mida kuulen! Kas on see tõsi?
Taevalik õndsus!
Kas mina siis saaksin armastusest elada
uues elus oma kallima embuses?
ORFEO
Jah, aga jätame nüüd kõhklused.
EURIDICE
Aga miks su käsi ei toeta minu oma?
Oh, sa ei vaatagi enam minu poole armastavalt nagu varem!
Miks oled tundetu igal sammul?
Kas minu silmade sära on (sinu jaoks) tuhmunud?
ORFEO
Tundub, et hakkan nõrkema!
Tegutseme! Liigume! Kaunis Euridice, kiirenda sammu.
Oh, kuis võiksin rahustada (ta) magusaid piinu!
Aga ma ei tohi seda teha! Seda ei luba jumalad!
EURIDICE
Oh, kasvõi üksainus pilk!
ORFEO
Sinu vaatamine toob häda.
EURIDICE
Oh, truudusetu!
Kas nõnda võtad mind vastu?
Kas nõnda, südametu, vastad suurele tundele?
Oh, kui julm on saatus! Milleks lasta süüdata Hymeneia tõrvikud,
kui keelad mulle ihaldatud suudlust?
ORFEO
Oh! Valesti kõlavad su ülimad kahtlused!
EURIDICE
See on hirmus tegu,
et elu mulle tagasi on antud…Jumalad!
Võtke tagasi kasutu kink!
Mine, Orfeus, ära palu minult enam
armastuse pärast vabandust!
DUETT
ORFEO
Tule! Tule! Kallis, anna vaevatasu oma kaasale!
EURIDICE
Ei, südametu! Eelistan pigem surra
kui elada koos sinuga.
Jäta mind rahule!
ORFEO
Julm oled! Ei, mu elu,
varjuna ümbritsen sind alati.
EURIDICE
Räägi siis! Ütle mulle,
miks oled nii halastamatu?
ORFEO
Võin pealegi piinast surra,
aga ealeski ei ütle, miks (olen selline).
EURIDICE
Jumalad, suur on teie kingitus,
tunnen seda ja olen tänulik.
EURIDICE, ORFEO
Aga seda valu, mis on kaasas kingiga,
ei suuda ma taluda.
EURIDICE
Aga miks oled sa nii halastamatu?
ORFEO
Võin pealegi piinast surra, aga ealeski ei ütle, miks.
EURIDICE RETSITATIIV
Missugune saab olema elu,
mida uuesti hakkan elama?
Ja mis nõidust varjab Orfeus?
Kas oleks ta mind surmapimedusest tagasi toonud,
et siis alatult mind maha jätta?
Oo taevas, kas see valgus mu silmis on vale?
Miski rõhub rinnus, raske on piinades hingata.
Värisen…kõigun…tunnen end olevat õuduse
ja ängi keerises, kui õndsuses
ja taas elus olles hingan,
ent tunnen paraku julma südamevärinat.
AARIA JA DUETT
EURIDICE
Ülim on hetk! Julm on saatus!
Pääseda surmast sellisesse piina!
ORFEO
Oh mis uus piin! Toeta mind, taevas!
Ma ei suuda end valitseda!
Tunnen, et surm on ligi… ma ei saa hingata!
EURIDICE
Rahulikus unustuses olin õnnis,
nendes tormi-iilides hukkub mu süda.
ORFEO
Jälle on südames uus piin!
EURIDICE
Armas kaasa, kas jätad mind maha?
Nutan ja kaeban, valu lämmatab mu meeled ja sina,
südametu, ei tule mind lohutama! Jumalad! Taevased!
Veel üks kord pean surema ilma sinu kallistusteta,
hüvasti jätmata?
ORFEO
Ma ei suuda end tagasi hoida,
mõistus on aegamisi lahkumas,
Euridice, unustan ma karmi käsu ja minu enda. Ah…
EURIDICE
Orfeus, mu kaasa! Oh, tunnen end nõrkevat…
ORFEO
Ei, armas naine. Kui vaid teaksid?
(Oh, mida küll teen?)
Kui kaua pean veel piinlema selles õudses valupõrgus?
EURIDICE
Mu kallis,
pea siis meeles mind, Euridicet!
ORFEO
Missugune piin!
Kuis süda mul on lõhkemas!
Ei suuda ma enam, oh, taevalik õndsus,
armas naine…
mõistus vaob…värisen….sonin…oh, mu aare!
EURIDICE
Halastavad jumalad!
Mis teiega juhtus? Mina suren.
ORFEO
Oo, õudus! Kuhu olen jõudnud?
Kuhu on mind tõuganud armuuim?
Armas kaasa! Euridice! Abikaasa!
Ei kuule ta mind enam. Minu süü tõttu ta suri.
Ja mina ta tõin surma käest tagasi! Oh, karmi käsu jõud!
Milline piin on minu oma sarnane!
Sel valutunnil, oh häda, on mul ainus võimalus
sinuga koos surra.
ORFEO AARIA
Mida teen ilma Euridiceta?
Kuhu saan minna kallikeseta?
Euridice, Oh, Jumal, vasta mull’!
Olen ikka/alati sinule truu!
Ah, ei jõua miskit abi mulle eales,
pole mingit lootust maa pealt ega taevast!
ORFEO
Oh, lõppegu valu igaveseks ja mu elu sellega!
Tumedate surmavete kallastel veel viibin!
Pikk teekond pole lahutanud mind ja mu kallikest!
Ta ootab mind, mu kallima vari!
Ei! Seekord ei lähe sa, kallim,
üle Leete aeglaste voogude ilma minuta!
Ja enam ei röövi sind minult keegi!
Jumalad, olen teie võimuses!
AMORE
Orfeus, mida sa teed?
ORFEO
Ja kes oled sina,
et püüad minu teoks fuuriaid tagasi hoida?
AMORE
Rahune, sõgepäine, ja tunned armastust!
Amorit, kes valvab su käekäiku!
ORFEO
Ütle, mida minust tahad?
AMORE
Sa tõestasid mulle oma õilsat kiindumust:
minu au pärast ei või sa enam olla õnnetu;
ma toon sulle tagasi Euridice!
Ta tõuseb taas üles ja jõuab sinu juurde!
ORFEO
Mu armsam!
EURIDICE
Orfeus! Mu abikaasa!
ORFEO
Taevaste armulikkus! Millised tänutunded!
AMORE
Keegi ei tohi minus kahelda!
Seiklejad armastajad, tulge maa peale veel kord tagasi!
Tuhanded piinad korvab armastuse Amor!
VIIMANE STSEEN
TERTSETT
ORFEO
Võidutsegu Amor, ja terve ilm
saab olema kauniduse võlu teenistuses.
Amori ahelad on vahel valusad,
ent vabadust nendest ei pea kallimaks keegi.
AMORE
(Armunu) heidab meelt,
mõnikord piinleb südametu despoodi pärast.
Siis jälle ununeb piin,
kui armsam magusal hetkel on armulik.
EURIDICE
Armukadedus õgib ja hävitab kõik, selle taastab truudus.
Kahtlus, mis südant närib, muutub lõpuks õnnejoaks.
EURIDICE
Jumalik Amor,
sinu (tehtud) piinad on ekstaas ja nauding!
ORFEO
Amori ahelad kannavad magusat vabadust!
AMORE
Üksainus mu soov toob magusa
rõõmu armastaja rinda.
Kui mu tuli teil lõõmab rinnas,
särab kõik taevases kirkuses,
nutt muutub naudinguks.
Kui armuleek teil põleb südames,
on kõik säramas taevases kirkuses,
nutt muutub naudinguks.
EURIDICE
Jumalik Amor, sinu (tekitet) piinad on ekstaas ja nauding!
Jumalik Amor, külvad piinu, mis on taevalik õndsus!
ORFEO
Amori ahelad kannavad magusat vabadust!
EURIDICE, ORFEO
Kui minu pilk tabab sind,
paradiisiõndsusest pakatab hing!
KOOS
Kahe armastaja
südame piinadest
armastet Amor
koob rõõmuküllase kanga! |
Karjused, nümfid, põrgufuuriad ja kummitused, Elüüseumi kangelased ja kangelannad, Orfeuse saatjaskond |