Vae, nubes atrae! Quo iit sol?
Quinam sciat suam sortem?
Quinam sciat diem venientem?
Quinam sciat portam adiacentem?
Id dictum breve, firme sonat:
homini via data, tempus datum
et ante portam gravem prius iter noscitur.
Quis audit atque quis respondit?
Cum rogem numquam sonum certum redit
et nihil mulcet grave cordis dolium.
Quinam sciat portam gravem?
Quinam sciat viam exeuntem?
Quinam sciat cursum finientem?
Iuvat nos usque vis amoris.
Horret nos atra vis doloris.
Quis audit atque quis respondit?
Cum rogem numquam sonum certum redit
et nihil mulcet tristem meam mentem.
Lux aeterna – spes quaerenda,
una spes videnda.
Sol cadens, delabens...
Quam pulchra hora,
dat aqua sacra tibi firmitatem,
post hoc baptisma tu habebis
vitam beatam.
Abeunt horae
et tegunt sacra firma illum puerum
et amor eum cingit, felix est,
ecce quam tutus.
Cum venit bruma,
speculum amnis in natura,
tam pulchra rursus aqua invitat.
Puncto iactatur – gelidus finis.
Fluctus amnis numquam retinetur,
fluit deducens.
Fluctus amnis numquam retinetur.
Fluit, fluit, currit, currit,
vigor nos captat fluctus, fluctus
vehit in perpetuum,
vehit tamen nimis celer.
Fluctus celer amnis alti
numquam requiescit
numquam habet firmam, certam sedem:
sine sede, sine sede tamquam fugiturus.
Lux aeterna – spes quaerenda,
una spes videnda.
Spero tempus id levare,
praeterfluere dolores,
et aetas donat mi pacem.
Procedunt horae
et residet spiritus, cessit maestus.
Tamen est amor blandus,
tamen volat undique.
Dulce est alatum amoris munus, alatum.
Custos exspectat ad portam,
/Nascentes/
semel fores vident homines,
/crescunt herbae et flores.
tempore aestivo/
semel intrat vir:
hic est solum transitus unus.
/Vere omnia nata
autumno quiescunt, autumno./
Exspectat custos.
/Venit nunc tempus,
fores nunc clauduntur,
fores claudendae, claudendae./
Lux aeterna – spes quaerenda,
una spes videnda.
Spero tempus id levare,
praeterfluere dolores,
et tempus donat mi pacem.
Procedunt horae et residet spiritus,
cessit maestus.
Sol cadens, delabens... Quo?
Iter umbratum
per silvam circumvolvitur opacam,
terminus eius est ad fontem,
ad aquam claram.
Ad aquam puram
pervenit senex cum nepote,
resident fessi atque requiescunt,
tam fatigati et sitientes.
Tum bibunt gelidam liquorem,
reficit aqua perditum vigorem.
Ecce videtur
cum patet porta fontinalis
et exit nympha bella tam vitalis,
dulce ridescit, aqua fulgescit.
Est dictum summum illud,
est dictum summum illud audiendum:
finem noscit modo ille,
finem sine in occulta esse,
finem noscunt modo abeuntes.
|
Oh häda, tumedad pilved! Kuhu läks päike?
Kes küll teaks oma saatust?
Kes küll teaks järgmist päeva?
Kes küll teaks eesasuvat väravat?
See ütlus kõlab lühidalt, kindlalt:
inimesele on antud tee, on antud aeg
ja sünge värava ees tuntakse ära varasem tee
Kes kuulab ja kes vastab?
Kui ma küsin, ei tule vastuseks mingit kindlat häält
ja rasket südamevalu ei leevenda miski.
Kes võiks teada sünget väravat?
Kes teaks lahkumisteed?
Kes teaks lõppevat eluteed?
Meid aitab ikka armastuse jõud.
Meid kohutab raske valu jõud.
Kes kuuleb ja kes vastab?
Kui ma küsin, ei tule kunagi vastuseks kindlat häält.
ja miski ei leevenda mu kurba meelt.
Igavene valgus – otsida lootust,
näha üht lootust
Loojuv, kaduv päike...
Kui kaunis aeg,
annab püha vesi sulle kindlust,
peale seda ristimist sul on
õnnelik elu.
Lähevad mööda tunnid,
ja seda poissi kaitseb kindel pühitsus
ja teda ümbritseb armastus, ta on õnnelik,
ennäe, kui kaitstud.
Kui tuleb talv,
jõepeegel looduses,
jälle kutsub nii kaunis vesi.
Hetkel heitleb – lõpp on külm.
Jõevoog ei vaibu kunagi,
ta voolab kaasa haarates.
Jõevoog ei vaibu kunagi.
Voolab, voolab, ruttab, ruttab,
voolu jõud haarab meid kinni, vool
kannab igavikku,
kannab siiski liiga kiiresti.
Sügava jõe kiire vool
ei jää kunagi rahule,
mitte kunagi pole tal kindlat, püsivat aset:
ilma asemeta, ilma asemeta nagu põgenik.
Igavene valgus – otsida lootust
näha üht lootust.
Loodan et aeg leevendab seda,
valu lähev mööda,
ja aeg annab mulle rahu.
Mööduvad tunnid
ja hing rahuneb, kaob kurbus.
Siiski on armastus hellitav,
siiski liigub ta kõikjal.
Meeldiv on armastuse tiivuline kingitus, tiivuline
Valvur ootab värava juures,
Sündides
üks kord näevad uksi inimesed,
/kasvavad rohi ja lilled
suveajal/.
üks kord siseneb inimene
siin on ainult üks läbipääs.
/Kõik, mis on kevadel sündinud
vaibub sügisel, sügisel./
Ootab valvur.
/Nüüd tuleb aeg,
väravad pannakse nüüd kinni,
väravad tuleb kinni panna, kinni panna./
Igavene valgus – otsida lootust
näha üht lootust.
Loodan, et aeg leevendab seda,
valu möödub,
ja aeg annab mulle rahu.
Tunnid lähevad edasi ja hing rahuneb,
lõpeb kurbus.
Loojuv, kaduv päike... Kuhu?
Varjuline tee
keerleb läbi varjulise metsa,
selle lõpp on allika juures,
selge vee juures.
Puhta vee juurde
tuleb vanamees lapselapsega,
nad istuvad väsinult ja puhkavad,
nii kurnatud ja janused.
Siis joovad külma vett,
vesi taastab kadunud jõu.
Vaata, on näha,
kui avaneb allikavärav
ja tuleb välja nümf, nii ilus ja elav,
naerab armsalt, vesi sädeleb.
See on ülim sõna,
see on ülim sõna kuulamiseks:
lõppu teab ainult tema,
lase lõpul olla hämaruses,
lõppu teavad ainult lahkunud.
|
|