Mens aspirans
semper ad claritatem
in secessu recordans spectat,
spectat circum:
omnes festinant turba una,
omnes festinant permixte.
Opus est … move te
Opus est … cito.
Rota te, move te,
quando, quando quando?
Quare, quare, quare?
Omnes festinanat turba vana,
omnes festinant, festinant.
Permixte fervida turba, / permixte turba ea,
cicadarum turba, / caeca ea,
aberrando velut caeca / rudis ea turba.
Cedunt hic, currunt hinc,
ruunt huc omnes.
Cedunt hic, currunt hinc,
quare, quare, quare?
Omnes festinant turba una,
omnes festinant permixte.
Surdi hi, / caeci hi,
movent in tenebris / caeci
fremito, murmure, permixte
rapide omnes.
Festa est dies:
properant omnes,
ludus fit die festa,
festa, festa.
Pupulae / movent se,
regit has quisnam? / Regit…
Pupulae / … movent se,
hilarae in capistro nectae.
Omnes festinat turba vana,
omnes festinant permixte.
Pupulae nectae fune, / hilarae, fervidae
/ exsultant laete.
Caecae et surdae,
nectae fune forte.
Tene te, rota te,
verte te lente.
Rota te, quaere te:
quare, quare, quare?
Alto sidere caelis
pulchrior videtur / lux.
Lustrat purior aqua stella clara / stella
Liquido lumine clarus nitet / lux nobis
Lustrat stella, fulgens mira
Stella apparet caelestis
nobis clare.
Mens quaeritans
claram percipit lucem veram,
claram speciem, puram,
Lumen, lumen verum prae nobis.
Stella caelestis
apparet nobis,
luminat viam nobis.
/ Mens quaeritans
purum animo lumen verum
spectat et contemplatur:
quies venit vera in cor./
Lente admirantes
surrige sursum oculos,
claritudinem recipe.
Visa est lux mira
spirito imo,
in cor venit
quies vera.
Mens aspirans
semper ad claritatem
in secessu
invenit idem lumen caeleste,
intime nunc in se.
|
Meel püüeldes
alati selguse poole
eraldatuses meenutades vaatab,
vaatab ümberringi:
kõik ruttavad ühtse massina
kõik ruttavad läbisegi.
On vaja – liigu,
on vaja – kiiresti,
pööra end, liigu,
millal, millal, millal?
Milleks, milleks, milleks?
Kõik ruttavad tühise massina,
kõik ruttavad, ruttavad.
Läbisegi tunglev mass / läbisegi see mass,
see tirtsuparv / see pime
ekseldes nagu pimedana / see mõistmatu mass.
Nad käivad siin, tormavad siit eemale,
jooksevad kõik siia.
Nad käivad siin, tormavad siit eemale,
milleks, milleks, milleks?
Kõik ruttavad ühtse massina,
kõik ruttavad läbisegi.
Nad on kurdid – nad on pimedad,
nad liiguvad varjus / pimedad
kisaga, lärmiga, läbisegi,
tormakalt kõik.
On pidupäev,
kõik ruttavad,
mäng hakkab pidupäeval,
pidupäeval, pidupäeval.
Nukud / liigutavad end,
kes neid küll juhib, juhib?
Nukud / liigutavad end,
lõbusatena, seotud oheliku otsa.
Kõik ruttavad tühise massina,
kõik ruttavad läbisegi.
Nööri otsa seotud nukud, / lõbusad, tunglevad,
hüppavad lõbusalt.
Pimedad ja kurdid,
seotud nööriga tugevalt.
Peatu, keera ennast,
pööra ennast aeglaselt.
Keera ennast, küsi endalt:
milleks, milleks, milleks?
Kõrgest tähtkujust taevas
kaunimana paistab / valgus.
Särab puhtamana veest selge täht / täht
Kiirgab selgemini heledast valgusest / meile täht
kiirgab täht, särades imelisena.
Taevatäht ilmub
selgena meile.
Meel otsides
näeb selget, tõelist valgust,
selget, puhast kuju,
Tõeline valgus, valgus meie ees.
Taevatäht
ilmub meile,
ta valgustab meile teed.
/ Meel otsides
hinges puhast, tõelist valgust,
vaatab ja mõtiskleb:
tõeline rahu tuleb südamesse./
Aeglaselt imetlevad
silmad tõsta üles,
vaata helendust.
Paistab imeline valgus
sügaval hinges,
südamesse tuleb
tõeline rahu.
Meel püüeldes
alati selguse poole
eraldatuses
leiab sama taevavalguse,
sisimas nüüd iseendas. |
|