I
In a garden shady this holy lady
With reverent cadence and subtle psalm,
Like a black swan as death came on
Poured forth her song in perfect calm:
And by ocean’s margin this innocent virgin
Constructed an organ to enlarge her prayer,
And notes tremendous from her great engine
Thundered out on the Roman air.
Blonde Aphrodite rose up excited,
Moved to delight by the melody,
White as an orchid she rode quite naked
In an oyster shell on top of the sea;
At sounds so entrancing the angels dancing
Came out of their trance into time again,
And around the wicked in Hell’s abysses
The huge flame flickered and eased their pain.
Blessed Cecilia, appear in visions
To all musicians, appear and inspire:
Translated Daughter, come down and startle
Composing mortals with immortal fire.
II
I cannot grow;
I have no shadow
To run away from,
I only play.
I cannot err;
There is no creature
Whom I belong to,
Whom I could wrong.
I am defeat
When it knows it
Can now do nothing
By suffering.
All you lived through,
Dancing because you
No longer need it
For any deed.
I shall never be
Different. Love me.
Blessed Cecilia, appear in visions
To all musicians, appear ans inspire:
Translated Daughter, come down and startle
Composing mortals with immortal fire.
III
O ear whose creatures cannot wish to fall,
O calm of spaces unafraid of weight,
Where Sorrow is herself, forgetting all
The gaucheness of her adolescent state,
Where Hope within the altogether strange
From every outworn image is released,
And Dread born whole and normal like a beast
Into a world of truths that never change:
Restore our fallen day; O re-arrange.
O dear white children casual as birds,
Playing among the ruined languages,
So small beside their large confusing words,
So gay against the greater silences
Of dreadful things you did: O hang the head,
Impetuous child with the tremendous brain,
O weep, child, weep, O weep away the stain,
Lost innocence who wished your lover dead,
Weep for the lives your wishes never led.
O cry created as the bow of sin
Is drawn across our trembling violin.
O weep, child, weep, O weep away the stain.
O law drummed out by hearts against the still
Long winter of our intellectual will.
That what has been may never be again.
O flute that throbs with the thanksgiving breath
Of convalescents on the shores of death.
O bless the freedom that you never chose.
O trumpets that unguarded children blow
About the fortress of their inner foe.
O wear your tribulation like a rose.
Blessed Cecilia, appear in visions
To all musicians, appear and inpire:
Translated Daughter, come down and startle
Composing mortals with immortal fire.
|
I
Hämaras aias see püha naine
Harda rütmiga peenel viisil
Nagu must luik enne surmatundi
Meelerahus laulu kuuldele tõi.
Ja ookeani äärel see süüta neitsi
Tegi oreli, et tema palve saaks jõu.
Ja imehelid ta masinalt suurelt
Panid Rooma õhu värisema.
Vaimustuses blond Aphrodite
Tõstis meloodiat kuuldes pea,
Üsna paljas ja orhideena valge,
Merekarbil ta libises üle vee;
Tõid lummavad helid tantsivad inglid
Nende transist aegilma tagasi,
All põrgutaarnas patuste ümber
Muutus hiigeltuligi leebemaks.
Õnnis Cecilia, muusikute nägemustes
Ilmu ja inspireeri neid:
Ülendatud tütar, surelikke loojaid
Vapusta surematu leegiga.
II
Ma ei kasva,
Mul pole varju,
Mille eest joosta,
Ma mängin vaid.
Ma ei eksi eal.
Pole hingelistki,
Kelle sekka ma kuuluks,
Kellel kurja ma teeks.
Ma olen kaotus,
Kui saadakse aru,
Et kannatus üksi
Miskit ei tee.
Kõik su läbielatu
Tantsib, sest enam
Ei ole seda tarvis
Ühelgi teol.
Eales ei saa ma
Teiseks. Armasta mind.
Õnnis Cecilia, muusikute nägemustes
Ilmu ja inspireeri neid:
Ülendatud tütar, surelikke loojaid
Vapusta surematu leegiga.
III
Oo kõrv, kelle loodu landega ei soovi,
Oo ruumide rahu, mis ei karda kaalu,
Kus Kurbus on ta ise, unustades
Oma tütarlapseliku kohmakuse,
Kus kummalises peituv lootus
Saab vabaks igast kulund kujundist
Ja sünnib Hirm kui eluterve loom
Muutumatute tõdede maailma:
Päästke me langenud ilm; seadke ta ümber.
Oo valged lapsukesed, hooletud kui linnud,
kes mängite kesk keelte varemeid,
Nii väiksed suurte segaste sõnade seas,
Nii rõõmsad omaenda hirmutegude
Suure vaikimise kõrval: oo, peida silmad,
Imelise aruga tormakas laps,
Nuta, laps, nuta, pese maha patumärk,
Kaotatud süütus, mis soovis armsama surma,
Nuta elude pärast, mis su soovidel jäänd elamata.
Oo kaebehääl, kui patupoognat
Veetakse üle me väriseva viiuli.
Oo, nuta, laps, nuta, pese maha patumärk.
Oo seadus, mida süda trummeldab
Vastu me aruka tahte pikka talve.
Mis olnud, see ei või enam tulla.
Oo flööt, mis tänumeelselt tuikab,
Kui surma kalda ääres paraneja.
Oo õnnista vabadust, mis pole sinu valik.
Oo trompetid, mida puhuvad kaitsetud lapsed
Oma sisevaenlase müüride ees.
Oo kanna oma kannatust kui roosi.
Õnnis Cecilia, muusikute nägemustes
Ilmu ja inspireeri neid:
Ülendatud tütar, surelikke loojaid
Vapusta surematu leegiga.
|
|