Then Rachel is brought in, and two consolers, and standing over the children she weeps, sometimes falling, saying:
Heu! teneri partus laceros quos cernimus artus!
Heu! dulces nati, sola rabie jugulati!
Heu! quem nec pietas nec vestra coercuit etas!
Heu! matres misere quae cogimur ista videre!
Heu! quid nunc agimus cur non hec facta subimus!
Heu! quia memores nostroque levare dolores!
Gaudia non possunt, nam dulcia pignora desunt!
The consolers support her as she falls, saying:
Noli virgo Rachel, noli dulcissima mater,
Pro nece parvorum fletus retinere dolorum.
Sique tristaris exultaque lacrimaris.
Namque tui nati vivunt super astra beati.
Again Rachel laments:
Heu! Heu! Heu! Quomodo gaudebo; dum mortua membra videbo;
Dum sic commota fuero per viscera tota?
Me facient vere pueri sine fine dolere
O dolor! O patrum! Mutataque gaudia matrum
Ad lugubres luctus! Lacrimarum fundite fletus,
Judee florem patrie lacrimando dolorem!
Again the Consolers:
Quid tu, virgo, mater Rachel, plorans formosa, cujus vultus Jacob delectat?
Ceu sororis agnicule lippitudo eum juvat!
Terge, mater, flentes oculos.
Quam te decent genarum rivuli?
Then Rachel:
Heu, heu, heu! Quid me incusastis fletus incassum fudisse.
Cum sim orbata nato, paupertatem meam curaret;
Qui non hostibus cederet angustos terminos,
Quos michi Jacob adquisivit,
Quique stolidis fratribus, quos multos, proh dolor, extulit esset profuturus?
Then the Consolers, raising the children, say:
Numquid flendus est iste, qui regnum possidet celeste,
Quidque prece frequentu miseris fratribus apud Deum auxilietur?
Then Rachel, falling on the children:
Anxiatus est in me spiritus meus; in me turbatum est cor meum.
Then the Consolers lead Rachel away. |
Siis tuuakse sisse Rachel ja kaks lohutajat, ja laste kohal seistes ta kord nutab, kord on kukkumas, öeldes:
Häda! Väikesed lapsed, kellel näeme katki kistud liikmeid!
Häda! Sulnid maimud, kes märatsedes on veristatud!
Häda! Teid ei säästnud aukartus ega ka vanus!
Häda! Õnnetud emad, oleme sunnitud nägema seda!
Häda! Mida nüüd teha, miks neid tegusid me ei kannata?
Häda! Sest mäletame, ja meilt ära võtta me valusid,
rõõmusidki ei saa nad, sest sulnid pandid meil puuduvad!
Lohutajad toetavad teda, kui ta kukub, öeldes:
Neitsi Rachel, ei tohi, sulneim ema, ei tohi,
väikeste tapmise pärast hoida tagasi valu, nuttu.
Ja kuigi sa kurvastad, ülendatuna pisaraid valad,
sest et su lapsed elavad õndsaina tähtede kohal.
Rachel kaebleb taas:
Häda! Häda! Häda! Kuidas saan rõõmustada, kui surnute liikmeid näen ma,
kui nõnda vapustatud olen kogu oma sisemuses?
Mind poisid tõesti sunnivad ilma lõputa leinama
O valu! Oo, isadel! On muutunud rõõmud emadel
haledateks nuttudeks! Pisaravoogusid voolata laske,
Juuda isamaa õite valu pärast pisaraid valades!
Lohutajad vastu:
Miks sa, neitsi, ema Rachel, ilus nuttes, kelle palge üle rõõmustas Iacob?
Või kas talle meeldivad õe tallekese nuturähmas silmad!
Pühi silmad nutust, ema.
Kas sinu palgeile sobivad pisarate ojad?
Seepeale Rachel:
Häda! Häda! Häda! Miks süüdistate mind, et asjata lasen voolata nutul,
kui olen jäänud ilma lapsest, kes mu eest vaesuses hoolitseks;
kes kaitseks vaenlaste eest kitsaid piire,
keda mulle Jacob oli andnud,
kes saaks olla kasuks jõuetuil vendadel, keda hulgakesi toob välja valu?
Siis ütlevad lohutajad, tõstes lapsed üles:
Kas tuleb nutta seda taga, kes taevast riiki omab,
mis ohtrate palvetega õnnetuile vendadele Jumala juures abiks on?
Rachel vastab laste kohale langedes:
Mu hing minu sees on murelik; mu süda minu sees on rahutu.
Siis viivad lohutajad Racheli ära. |
Racheli nutulaul Fleury näitemängust Süütalaste tapmine. Keskaja draama
|