I.
Dieu! qu’il la fait bon regarder
La gracieuse bonne et belle;
Pour les grans biens que sont en elle
Chascun est prest de la loüer.
Qui se pourroit d’elle lasser?
Tous jours sa beauté renouvelle.
Dieu! qu’il la fait bon regarder
La gracieuse bonne et belle!
Par de ça, ne de là, la mer
Ne scay dame ne damoiselle
Qui soit en tous bien parfais telle.
C’est ung songe d’i penser:
Dieu! qu’il la fait bon regarder!
II.
Quant j’ai ouy le tabourin
Sonner, pour s’en aller au may,
En mon lit n’en ay fait affray
Ne levé mon chief du coissin;
En disant: il est trop matin
Ung peu je me rendormiray:
Quant j’ai ouy le tabourin
Sonner pour s’en aller au may,
Jeunes gens partent leur butin;
De non chaloir m’accointeray
A lui je m’abutineray
Trouvé l’ay plus prouchain voisin;
Quant j’ai ouy le tabourin
Sonner pour s’en aller au may,
En mon lit n’en ay fait affray
Ne levé mon chief du coissin.
III.
Yver, vous n’estes qu’un villain;
Esté est plaisant et gentil
En témoing de may et d’avril
Qui l’accompaignent soir et main.
Esté revet champs, bois et fleurs
De sa livrée de verdure
Et de maintes autres couleurs
Par l’ordonnance de nature.
Mais vous, Yver, vous estes trop plein
De nège, vent, pluye et grézil.
On vous deust banir en éxil.
Sans point flater je parle plein:
Yver, vous n’estes qu’un villain.
|
I.
Jumaluke! Kui hea on vaadata
graatsilist, õrna ja kaunist olevust;
Igaüks on valmis ülistama
temas peituvaid voorusi.
Kes võiks temast tüdineda?
Iga päev ta ilu uueneb.
Jumaluke! Kui hea on vaadata
graatsilist, õrna ja kaunist olevust!
Ei siin ega sealpool merd
pole neidu või noorikut,
kes oleks kõiges nii täiuslik.
Temast mõelda on unelm:
Jumaluke! Kui hea on vaadata!
II.
Kui kuulsin tamburiini mängimas
mai saabudes
ei olnud sängis kiiret mul
ei tõstnud padjalt pead;
öeldes: on veel liig vara,
sestap magan kauem:
kui kuulsin tamburiini mängimas
mai saabudes,
läksid noormehed saagi järele;
kuid mina rahuldusin vähemaga
pöörates end lähima kaaslase,
oma padja poole;
kui kuulsin tamburiini mängimas
mai saabudes,
ei olnud sängis kiiret mul
ei tõstnud padjalt pead.
III.
Talv, te olete alatu;
suvi on meeldiv ja õrn
mai ning aprilli tunnistaja,
mille soojus teda saadab õhtust hommikuni
Looduse käsul riietab suvi
aasad, metsad ja lilled
oma rohelise rüü
ning mitmete teiste värvidega
Aga teie, talv, tulvate
lund, tuult, vihma ja rahet.
Teid peaks siit pagendama.
Ma räägin otse ja ilustamata:
talv, te olete alatu.
|
|