LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!
  OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Éloge
Kiituslaul
eelmine järgmine


Muusika autor Darius Milhaud
Sõnade autor Saint-Leger Leger , Saint-John Perse
Tõlge Helen Saarniit , Mari Kaasik
Tervikteosest Deux poèmes pour Quatour Vocal

Or ces eaux calmes sont de lait
Et tout ce qui s’épanche
Aux solitudes molles du matin
Le pont lavé
avant le jour dune eau pareille
en songe au mélange de laube
Fait une belle relation du ciel
Et lenfance adorable du jour

Par la treille des tentes roulées
Descend à même ma chanson

Enfance mon amour
n’était ce que cela
Enfance mon amour ce double anneau
de loeil et laisance daimer
Il fait si continuel aussi
Et puis si tiède
Il fait si loin quil est étrange
D’être là mèlé des mains
À la facilité du jour
Enfance mon amour
il nest que de céder

Et laije dit alors?
Je ne veux plus même de ces linges
À remuer dans lincurable
Aux solitudes vertes du matin
Et lai-je dit alors
Il ne faut que servir comme de vieille corde
Et ce coeur là quil traîne sur les ponts,
Plus humble et plus sauvage
Et plus quun vieux faubert exténué.
Need rahulikud veed
ja kõik, mis voolab hommikute
rauges üksilduses, on kui piim.
Sild, mis enne päeva algust pestud
koiduunelmatest segatud veega,
loob kauni sideme
taeva, ja päeva jumaliku alguse,
ta lapsepõlve vahele.

Samas pääseb valla mu laul
viinapuuväädi lahtirulluva kangana.

Lapsepõlv, mu kallis,
polnud midagi muud,
kui kaks särasilma
ja armastamise kergus.
See on alati olnud kestev
ja samas nii leebe.
Nüüd on see kõik nii kaugel,
et tundub ehk imelik sirutada
avasüli käed vastu päeva kergusele.
Lapsepõlv, mu kallis,
pole muud kui kaasaminek.

Kas ma pole seda juba öelnud?
Ma ei soovigi enam seda rüüd,
viibides pöördumatus
hommikute rohekas üksilduses.
Kas ma pole seda juba öelnud?
Elades edasi südamega,
mis nagu laevaköis pingutab
silla juurde räsitud raskust,
mis on alandlikum ja seltsimatum endisest ja kulunum, kui laevahari.