Läbi metsa vaikus tume
Nagu ligineks,
Silmis tähte sära tasa
Nagu heliseks…
Värin veereb läbi keha,
Unenäod kohkuvad -
Igaviku kutsesõnad
Hinge veerevad.
Kuulmata kuskil kumiseb kodu
Enese taga, sügaval sees,
Tähtede säras kurgede rodu
Lõunasse lendab kõrgel ees.
Kus on su hommik, kus on su lõuna,
Sügaval ise, kitsas on maa,
Igatsus kuskil, igatsus sinna,
Kutse sind valdab, kuhu ei saa.
Kuulmata kuskil kumiseb kodu
Enese taga, sügaval sees –
Tule, oh tule! luikede rodu
Mustavalt merelt meelitab ees.
Kostavad kured: magada vaja,
Vastavad aulid: siin on hää,
Lainetes sulin ees nagu taga -
Igatsus lasub, raske on pää.
Kuulmata kuskil kumiseb kodu
Enese taga, sügaval sees,
Mustaval merel luikede rodu –
Kuulmata kuskil kumiseb kodu,
Tule, oh tule! hüüab kõik ees.
Tähte väli vaatas vette,
Sügavale enda ette;
Tähte väli, hõbe kõrge,
Iseoma hinge nõrge.
Kes sääl iial vaatas alla,
Ei see saanud enam valla;
Vaatab alla, vaatab üles –
Ennast mõistad teise süles.
Tähte väli jõe õues,
Hõbe kõrge omas põues;
Jõuda, jõuda sinna vette,
Sügavale enda ette.
Kuldkeeled on tõmmatud üle vee,
Üle laia ja sügava mere,
Kuldkeeled, kuldkiired, üks õnnis tee,
Kuldkiired kui päikse helinast kee –
Üle elu, see sügava mere.
Kõik otsijad minema peavad sääl
Üle elu, see sügava mere;
Kõik üksi, kõrvus Jumala hääl
Ja tuleleek täheks pääde pääl,
Üle ilma, see sügava mere.
Ja upub neid tuhandeid minnes teel
Üle laia ja sügava mere,
On elule iluks kõik uppunult veel,
Neist saared ja rannad seisavad eel -
Üle ilma, see sügava mere.
Teist ühtegi ei tunne veel ses ilmas,
Kas iialgi teist mõnda leiab silm
Siin enda sünnituse raudses ringis,
Ei tea, nii hämar veel on oma ilm.
Nii hämar veel, kus mõtted üksi juhiks,
Kus süda tihti vaatab tagasi,
Veel nutt ja naer sul tagant kostab kõrvu
Ja väiksed kõik su sammud edasi.
Tolm, mure peene kaste langeb tasa
Ja kõik nii raskeks läeb su sees ja ees;
Sa tead, nii kuhugi sa pead jõudma,
Kuid kõik on kinni, kõik su ees ja sees.
Sääl liigub nagu tähte pehme sumin
Su üle, sa ei tea, kuidas, kus;
Sind kaisutab kui see, mis sa ei ole,
Nii enda kõige kallim uuendus.
Ja kõiges üksinduses elad, oled
Kui seeme musta mulda külvatud -
Kui sured, algad teisipidi kasvu,
Kui kasvad, viljaks oled määratud.
Ja ikka nagu tähte pehme sumin
Su üle, sa ei tea, kuidas, kus -
Ja vahel viletsuse raskes vilus
Kui kuulduks alla õnnis tervitus:
Nad kandvad valgeid riideid omas hinges,
Siin-sääl kui sambad, avitajad väed;
Ja kes neist suuremad, on ilmas väiksed,
Neil imepehmed avitajad käed.
Kui hõbekellade helin
Käib hilju mu südame –
Ma otsin su läiki, Jumal,
Ja igatsen ülesse.
Kui hõbekellade helin -
Hing kuulatab, väriseb,
Ja nagu aimab, kuis Sinu valgus,
Täis vaimu, kord ligineb.
|
Through the woods a sombre silence
Seemingly approaches,
In my eyes the starlight radiance
A quiet sound induces…
Tremor penetrates the body,
Dreams are startled -
The callings of eternity
Creep into the soul.
Somewhere, I hear the hum of home
Behind myself, or deep inside,
A row of storks in the starlight glow
Flies southbound in the sky.
Where is your dawn, where is your south,
In these depths the earth is confined,
Yearning somewhere, yearning there,
Called by a place that you are denied.
Somewhere, I hear the hum of home
Behind myself, or deep inside -
Come, oh come! Swans in a row
On the black sea seemingly guide.
We need to sleep, the storks remind;
We feel well, the ducks declare;
Rippling waves ahead and behind -
Longing sets in, heads hard to bear.
Somewhere, I hear the hum of home
Behind myself, or deep inside,
On the black sea swans form a row,
Somewhere, I hear the hum of home,
Come, oh come! All ahead of me guides.
A field of stars their glances spread
Deep into the water that lies ahead;
A field of stars with silver glow,
A reflection of your very soul.
Whoever set their gaze down there,
Could ne’er break free from it anymore;
You upwards and then downwards face -
Cognise yourself in warm embrace.
A field of stars in a river’s court,
A silver blaze in my own heart;
Reach, reach into that water’s flow,
Deep into what lies below.
Golden strings reach over the waves,
Over the wide and deep sea,
Golden strings, golden rays, one blissful way,
Like a necklace from the melody of sun’s blaze -
Over life, over that deep sea.
There all seekers have to head
Over life, that deep sea;
All alone, the voice of God in their ears
And a starlike flame above their heads,
Over this world, the deep sea.
And thousands will drown on their way
Over this wide and deep sea,
Even when drowned their grace won’t decay,
Islands and shores lie on their way -
Over this world, the deep sea.
No other yet I know on this earth,
Will my eyes ever behold anyone
In this iron circle of my own birth,
I know not – too dark is my own world.
Too dark yet, only contemplation as a guide,
Where the heart repeatedly looks back,
Still hearing the joy and weeping from behind
And all your steps ahead in substance lack.
Dust, the fine dew of fret quietly descends,
And all so weary grows inside you and ahead;
Aware that like this somewhere you must tread,
But everything is closed, both inside you and ahead.
Like the soft murmur of stars it moves
Over you, you don’t know how, where;
It embraces you as what you are not,
The dearest invention of yourself.
And in total solitude you live, and are
Like a seed sown in the black soil -
When you die, you start growing again,
When you grow, as fruit are destined to toil.
And still, like the soft murmur of stars
Over you, you don’t know how, where;
And sometimes in the sombre shade of misery
You hear a blissful greeting from up there:
In their souls they white attire wear,
Like aiding forces, here and there as pillars stand;
And greater ones in this world small remain,
How very soft their helping hands.
When the sound of silver bells
Slowly creeps into my heart -
I search for Your light, God,
And above I long to depart.
When the sound of silver bells -
My soul is hearkening and trembling,
Surmising somehow when Your light,
Full of spirit, finally approaches.
|
Teoses kasutatud luuletused:
1. Läbi metsa vaikus tume (1903)
2. Kuulmata kuskil kumiseb kodu (1928?)
3. Tähte väli vaatas vette (1928)
4. Hõõgamine (Kuldkeeled on tõmmatud...) (?)
5. Ikka nagu tähte pehme surin... (Teist ühtegi ei tunne...) (1916)
6. Kui hõbekellade helin (1903).
|