The passing year will pass its deep.
So shall our mind reach winter’s sleep.
And as the tree stands leafless, bare
is winter’s realm: our minds aware.
A heaven-germ on winged foot
thrust deep into the earth its root
and grew unto a tree of might
like dark streams longing towards light.
You souls who live on Tellus’ round,
see: It is white, frost-bitten, -bound.
And life’s sweet summer sleeps below
in deep oblivion under snow.
So, know, you mind so bit with fear:
Thus has a germ of grace come near,
cannot be seen by everyone,
but only by the lonely, gone –
to plunge into oblivion’s bath
by all seed’s long and wintry path.
If you are purely you, alone,
a You shall meet you and atone:
He is that life the year let fly
that had to fall so deep and die
and darkly take the unborn age
through winter’s wounds and noise and rage.
He grows of you: Your heart a bud.
He is your life. You are His blood.
Now silence reigns on Earth, and snow
muffles the words of grace that glow:
You, who have lost, lost all, I will
stay with and in and wait until
unseen by wordly eyes the breath
of life’s new summer conquers death.
And not one soul shall see it thus
who does not snow-clad watch with us
under these frosty winterdays
where life its budding secret lays.
|
Aasta möödub oma sügavikust.
Ja meie meel jääb talveunne.
Ja nii, nagu puu on lehtedest paljas, on lage
ka talve kuningriik: meie teadvel meeled.
Tiivulistel jalgadel taevaidu
ajas oma juured sügavale mulda
ja kasvas vägevaks puuks,
justkui püüelnuks tumedad ojad valguse poole.
Hinged, kes te elate Telluse ringis,
vaadake: ta on valge, pakasevangis ja –vaevas.
Ja elu sulnis suvi magab
sügavas unustuses lume all.
Nii et tea, sa hirmust kibe meel:
halastuseidu on tulnud lähedal’,
ent teda ei näe igaüks,
vaid ainult üksildased,
kes on seemnete pikka ja talvist teed pidi
sukeldunud unustusse.
Kui sina oled ainult Sina, üksinda,
Siis kohtab ja lunastab sind Sina:
Tema käes on see elu, mille aasta laskis lendu
ja mis pidi kukkuma nii sügavale ja surema
ja viima sündimata aja pimedas
talve haavadest ja mürast ja raevust läbi.
Ta kasvab sinust: Sinu süda on pung.
Ta on sinu elu. Sina oled ta veri.
Nüüd valitseb Maa peal vaikus ja lumi
summutab hõõguvad halastussõnad:
Jään sinu juurde, kes sa oled kaotanud,
kaotanud kõik, ja ootan, kuni
maistele silmadele ennenägematu
uue suve eluhingus vallutab surma.
Ja seda ei näe mitte ükski hing
peale nende, kes valvavad lumerõivais
pakaselistel talvepäevadel koos meiega
seal, kus peitub elu punguv saladus.
|
|