THE YEAR
The passing year will pass its deep.
So shall our mind reach winter’s sleep.
And as the tree stands leafless, bare
is winter’s realm: our minds aware.
A heaven-germ on winged foot
thrust deep into the earth its root
and grew unto a tree of might
like dark streams longing towards light.
That tree is dead, now covers snow
the ashes of the harvest’s glow
where tunes of scythe and motor’s din
rang loud till winter ringed us in.
You souls who live on Tellus’ round,
see: It is white, frost-bitten, -bound.
And life’s sweet summer sleeps below
in deep oblivion under snow.
Now silence reigns on Earth, and snow
muffles the words of grace that grow.
You, who have lost, lost all, I will
stay with and in and wait until
unseen by wordly eyes the breath
of life’s new summer conquers death.
And not one soul shall see it thus
who does not snow-clad watch with us
under these frosty winterdays
where life its budding secret lays.
CHORAL HYMN
(- at the same time:)
Steep is the path of Earth
into Heaven’s space.
Sparkling it turns its face...
(silently quells your mirth.)
Where you are still as stone
framed by the death of space,
empty as if your face
had turned to ash alone.
Close as in days of fall
snails, worms and vermin may
grow of my body’s clay
until sleep comes to all...
- where you are still as stone
framed on the death of space,
empty as if your face
had turned to ash alone –
...saw I a spark of light
fall into naught and grief
onto the lighted roof
which is my town and flight.
- right in where words’ vast cup
smoulders to darkness’ end.
Silent sit friend by friend
By their pain’s fire, look up.
Wonder beyond the space (is)
...falling I grasped it, see,
loosing, it set me free...
lighted my eyes, my face... (in the day).
|
AASTA
Aasta möödub oma sügavikust.
Ja meie meel jääb talveunne.
Ja nii, nagu puu on lehtedest paljas, on lage
ka talve kuningriik: meie teadvel meeled.
Tiivulistel jalgadel taevaidu
ajas oma juured sügavale mulda
ja kasvas vägevaks puuks,
justkui püüelnuks tumedad ojad valguse poole.
See puu on surnud, nüüd katab lumi
hõõguva viljalõikuse tuhka:
valjusti helises vikat ja mürises mootor,
kuni talv piiras meid sisse.
Hinged, kes te elate Telluse ringis,
vaadake: ta on valge, pakasevangis ja –vaevas.
Ja elu magus suvi magab
sügavas unustuses lume all.
Nüüd valitseb maa peal vaikus ja lumi
mähib endasse halastavad sõnad.
Jään teie juurde, kes te olete kaotanud,
kaotanud kõik, ja ootan, kuni
maistele silmadele ennenägematu
uue suve eluhingus vallutab surma.
Ja seda ei näe ükski hing
peale nende, kes valvavad lumerõivais
pakaselistel talvepäevadel koos meiega
seal, kus peitub elu punguv saladus.
KOORIHÜMN
(- samaaegselt:)
Järsk on Maa teekond
Taevaruumi.
Sädeldes pöörab ta palet...
(vaikselt summutab su lusti.)
Sinna, kus sa kivistud paigale,
raamituna ilmaruumi surmast,
tühjana, justkui oleks su näost
järel üksnes tuhk.
Nagu sügispäevil
võivad teod, ussid ja tõugud
kasvada välja mu ihu savist
kuni kõigile saabub uni...
- seal, kus sa kivistud paigale,
raamituna ilmaruumi surmast,
tühjana, justkui oleks su näost
järel üksnes tuhk -
...nägin ma valgussädet
langemas tühjusse ja hingevallu,
valgustatud katusele,
mis on mu linn ja mu põgenemine.
- just sinna, kus sõnade ääretu karikas
hõõgub pimeduse lõpuni.
Vaikselt istub sõber sõbra kõrval
valu tule ääres, vaatab üles.
Ime on väljaspool ruumi
...kukkudes taipasin seda, kuna
avanedes päästis ta vabaks ka minu...
valgustas mu silmi, mu nägu... (päeval).
|
|