I
Nature Morte
People and things crowd in.
Eyes can be bruised and hurt
by people as well as things.
Better to live in the dark.
I sit on a wooden bench
watching the passers-by –
sometimes whole families.
I am fed up with the light.
This is a winter month.
First on the calendar.
I shall begin to speak
when I’m fed up with the dark.
(From Nature Morte, 1971)
II
The Butterfly
Should I say that you’re dead?
You touched so brief a fragment
of time. There’s much that’s sad in
the joke God played.
I scarcely comprehend
the words “you’ve lived”; the date of
your birth and when you faded
in my cupped hand
are one, and not two dates.
Thus calculated,
your term is, simply stated,
less than a day.
Who was the jeweler,
who from our world extracted
your miniature –
a world where madness brings
us low, and lower,
where we are things, while you are
the thought of things?
Should I say that, somehow,
you lack all being?
What, then, are my hands feeling
that’s so like you?
Such colors can’t be drown
from nonexistence.
Tell me, at whose insistence
were yours laid on?
There are, on your small wings,
black spots and splashes –
like eyes, birds, girls, eyelashes.
But of what things
are you the airy norm?
What bits of faces,
what broken times? What places
shine through your form?
As for your nature mortes;
Yet you’re akin
to nothingness –
like it, you’re wholly empty.
And if, in your life’s venture,
No-thing takes flesh,
that flesh will die.
Yet while you live you offer
a frail and shifting buffer,
dividing it from me.
(From The Butterfly, 1973)
III
Who are you? *
Mary now speaks to Christ:
“Are you my son? – or God?
You are nailed to the cross.
Where lies my homeward road?
Can I pass through my gate
not having understood:
Are you dead? – or alive?
Are you my son? – or God?”
Christ speaks to her in turn:
“Whether dead or alive,
woman, it’s all the same –
son or God, I am thine.”
(From Nature Morte, 1971)
* The title of this part by Galina Grigorjeva
|
I
Nature Morte
Inimesi ja asju valgub sisse.
Silmi võivad muljuda ja haavata
nii inimesed kui asjad.
Parem on elada pimedas.
Istun puupingil
ja vaatan möödujaid -
mõnikord on need terved pered.
Olen valgusest tüdinud.
See on talvekuu.
Kalendris esimene.
Hakkan rääkima,
kui olen pimedast tüdinud.
(Poeemist “Nature Morte”, 1971)
II
Liblikas
Kas peaksin ütlema, et oled surnud?
Sa puutusid nii lühikest
ajafragmenti. Palju kurba
on naljas, mille tegi Jumal.
Ma vaevalt mõistan
sõnu "sa oled elanud"; sinu sünnipäev
ja see kuupäev, kui sa närbusid
mu kumaras peos
on üks ja sama, mitte kaks kuupäeva.
Kui nii arvutada,
on sinu aeg otse öeldes
lühem kui päev.
Kes oli juveliir,
kes puhastas meie maailmast välja
sinu miniatuuri -
maailmast, kus hullus
viib meid madalale, ja madalamalegi,
kus me oleme asjad, sellal kui sina
oled mõte asjadest?
Kas ma peaksin ütlema, et mingil viisil
puudub sinus olemine täiesti?
Ent mida siis tunnevad mu käed,
kui see on nii sinu sarnane?
Niisuguseid värve ei saa tõmmata
välja olematusest.
Ütle mulle, kelle nõudmisel
kaeti sind nendega?
Sinu väikestel tiibadel
on mustad täpid ja laigud -
nagu silmad, linnud, tüdrukud, ripsmed.
Ent mis asjade
õhuline norm oled sina?
Mis nägude killud,
mis murtud ajad ja kohad
säravad läbi su vormi?
Ja su natures mortes;
Ometi oled sa
tühjuse sugulane -
nagu tema, oled sa täiesti tühi.
Ja kui su eluseikluses
saab eimiski lihaks,
sureb see liha.
Ent elades pakud sa
õrna ja nihkuvat puhvrit,
lahutades selle minust.
(Poeemist “Liblikas”, 1973)
III
*Kes sa oled?
Nüüd räägib Maarja Kristusega:
"Kas sa oled mu poeg? - Või Jumal?
Sa oled ristile naelutatud.
Kus asub mu kodutee?
Kas ma võin väravast sisse minna,
ilma et oleksin mõistnud:
"Oled sa surnud? - või elus?
Oled sa mu poeg? - või Jumal?"
Siis räägib Kristus omakorda.
"Olen ma surnud või elus,
naine, sel pole vahet -
poeg või Jumal, ma olen sinu."
(Poeemist “Nature Morte”)
* Selle osa pealkiri pärineb Galina Grigorjevalt
|
|