Welche chaotische Haushälterei!
Welches erotische Tausenderlei!
Alle die Nischchen, alle die Tischchen,
alle die Zellchen, all’ die Gestellchen!
Fächelchen, Schreinchen, alle voll Quästchen,
Perlchen und Steinchen, all’ in den Kästchen!
Blinkende Ringelchen, schimmernde Kettchen,
goldene Dingelchen, silberne Blättchen!
Nadel und Nädelchen, Hacke und Häckchen,
Faden und Fädelchen, Flocke und Flöckchen!
Allerlei Wickelchen, allerlei Schleifchen,
allerlei Zwickelchen, allerlei Streifchen,
in der Verwirrung buntem Verstrick,
vor der Verirrung banget der Blick.
Welche gewaltige Zaub’rin muss sein,
die das Zwiespaltige zwingt zum Verein?
Seht nur die Schnüre! Seht nur die Spangen!
Dort aus der Türe kommt sie gegangen.
Alle die Sächelchen, wie sie sich regen,
ihr aus dem Fächelchen hüpfen entgegen!
Alle die Dingerchen, Bänderchen, Miederchen,
ihr um die Fingerchen, ihr um die Gliederchen!
Plötzlich von unten steht sie bis oben
all mit dem bunten Flitter umwoben.
Alles, wie fügt sich’s still und einträchtiglich,
legt sich’s, begnügt sich’s wie sie’s will mächtiglich.
Die Elemente hat sie verbunden,
hat in’s Getrennte Ganzes empfunden.
Und aus dem lebenden inneren Hauch
wird dem Umgebenden Leben erst auch.
Schöpferin, Entfalterin himmlischer Zier,
stehst du Gestalterin Muse vor mir?
Oder du Liebe Einigerin,
ird’scher Getriebe Reinigerin?
Denn nur ihr beide ordnet zum Eins
buntes Geschmeide menschlichen Seins.
Denn nur ihr beide wandelt das Nichts,
Chaos zum Kleide himmlischen Lichts.
|
Milline kaootiline majapidamine!
Milline erootiline mitmekesisus!
Kõik need orvakesed, kõik need lauakesed,
kõik need laekakesed, kõik need riiulikesed!
Sahtlikesed, kirstukesed, kõik täis tutikesi,
pärlikesed, kivikesed kõigis neis kastikesis!
Säravad võrukesed, helkivad keekesed,
kuldsed asjakesed, hõbedased lehekesed!
Nõelad ja nõelakesed, haagid ja haagikesed,
niidid ja niidikesed, tupsud ja tupsukesed!
Kõiksugu lokikesed, kõiksugu lehvikesed,
kõiksugu siilukesed, kõiksugu ribakesed,
kireva püünise tohuvabohus
eksimist kardab vaataja pilk.
Milline vägev võlur peaks tulema,
kes selle vastuolu üheks võiks siduda?
Nööre vaid vaadake! Pandlaid vaid vaadake!
Sealt ta nüüd uksest sisse tulebki!
Kõik need asjakesed liikvele lähevad,
sahtlikestest talle vastu hüppavad!
Kõik need esemekesed, paelakesed, miidrikesed
ümber ta sõrmekeste, ümber ta ihuliikmekeste!
Ühtäkki seisab pealaest jalatallani
sellesse kraami ta mässitud üleni.
Kuidas kõik sobib, rahul ja kooskõlas
passib ja hakkab, kuis tema vaid tahab.
Elemendid on kokku ta sidunud,
üksikuis osades tervikut adunud.
Ja nii elust pakatav ihu annab
sellegi elu, mis seljas ta kannab.
Loojavaim, taevase ilu kõikvõimas seadja,
oled see sina siin minu ees, Muusa?
Või hoopis sina, armas ühitaja,
maiste asjade korraldaja?
Sest teie kaks vaid seate ühte
inimolemise väärtusliku ehte.
Sest teie kaks vaid saate teha nii,
et kaosest saab taevavalguse rüü.
|
|