LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Vie secrète Salajane elu eelmine järgmine Muusika autor Helena Tulve Sõnade autor Pascal Quignard Tõlge Eesti Filharmoonia Kammerkoor Le rythme de la nuit et du jour lui aussi comme celui des vagues et des marées s’épousent, s’ajustent, se disloquent, bondissent, débordent, recommencent. La masse de l’océan est informe. Sa masse est l’origine de l’informe et c’est pourquoi tous les sentiments s’y éprouvent. Ils s’y étendent sans forme, eux qui n’ont pas plus de squelette que la mer, vont et reviennent comme ses vagues, assaillent celui qui voit comme s’il était parti, comme s’il était ballotté. Ils débordent encore. Tout ce qui est diffus au fond de soi y trouve sa forme absente et sa dilatation sans limites. Tout ce qui n’est pas composé au fond de nous et qui demeure indéfini se mobilise à son contact vague. Vague, vague est le mot de la mer. Vagues comme les vases communiquent entre eux le niveau de l’eau et s’équilibrent, le corps et la mer s’entre-déversent et s’équilibrent en débordant sans relâche sans jamais déborder dans le vestige d’une unique source qui les rassemble, qui les pousse à s’étreindre dans une même source élémentaire, jadis. La mer est le Jadis. Öö ja päeva rütmid nagu lainete ja mõõnade omadki kohanevad vastastikku, sobituvad, lähevad laiali, põrkuvad, voolavad üle, ikka uuesti. Ookeani mass on vormitu. Tema mass on kõige vormitu lähtepunkt ning seetõttu tuntakse selles ära kõiki tundeid. Nad valguvad seal vormita laiali, tunded, mil pole rohkem luustikku kui merel, nad lähevad ja tulevad nagu ookeani lained, nad ründavad seda, kes vaatab, nii, nagu ta oleks juba lahkunud, nii nagu teda kiigutataks. Nad voolavad veelgi üle. Kõik, mis meie sügavuses on laialivalguv, leiab seal oma puuduva vormi ning piiritu laienemise. Kõik meis, mis pole leidnud vormi ning jääb määramatuks koondub selle ähmasel puudutusel. Laine, laine on mere sõna. Lained nagu anumad annavad üksteisele edasi oma vee taseme ja tasakaalustavad selle omavahel, keha ja meri voolavad üksteisesse ning tasakaalustuvad, valgudes lakkamatult, iial üle voolamata, ainukese neid ühendava allika jälge, jälge, mis tõukab neid embama samas algses allikas, ammu. Meri ongi ammune aeg.