I
QUARTET
He who showed endless providence and art,
the master craftsman of this shining world,
who made the hemispheres, this one and that,
and proved a Jove, more mild than Mars,
who came here to illuminate the leaves
that had concealed the truth for many years,
took John and Peter from their fishing nets
and gave them portions of his Paradise;
He, for his birth, did not bestow himself
on Rome, but chose Judea, since he cared
among all states to elevate the humblest.
And now he’s given us a sun from one
small village, so that we thank Nature and
the place that gave the world this fairest lady.
Francesco Petrarca (1304-1374)
Canzionere (4)
Translated by David Young
CHORUS
Herself hath given back my life to me,
Herself hath yielded far
More than had ever hoped my misery.
And when she recklessly
Gave herself wholly unto Love and me,
Beauty in heaven afar
Laughed from her joyous star.
Anonymus (fourteenth century)
British Library, Arundel MS. 384
Translated by Helen Waddell
II
QUARTET
If fire never puts a fire out,
nor river can frow dry receiving rain,
but things increase by contact with their ilk,
and even oppositions spur each other;
then you who rule our thinking, oh, great Love,
you who have made me one soul in two bodies,
why do you come in an outmoded shape
and make desire shrink by its own surplus?
Perhaps the way the Nile, thundering down,
makes deaf all those who live too near its noise,
the way the sun blinds those who stare into it,
the way desire, with no sense of limits,
is lost when its objective’s too immense,
flies fast, flies hard, and is by that made slow.
Francesco Petrarca
Canzionere (48)
CHORUS
Too great desire hath overwhelmed me,
My heart’s not great enough
For this huge joy that overmastered me,
What time my love
Made in her arms another man of me,
And all the gathered honey of her lips
Drained in one yielded kiss.
British Library, Arundel MS. 384 (2nd stanza)
III
QUARTET
If I hear birds lamenting, or green leaves
that summer breeze is stirring very softly,
or the faint murmur of the lucid waters
that run along beside a flowery bank
where I am sitting, lost in thought and writing,
I see her, then, whom Heaven reveals, earth hides,
I see her and I hear and understand her,
As from afar she answers to my sighing:
“Why do you waste yourself before your time?”
she asks me, full of pity. “Why pour out
this river of affliction from your eyes?”
“Don’t weep for me, for dying made my day
an endless one, and when I closed my eyes
I opened them to one great inner light.”
Francesco Petrarca
Cancionere (279)
CHORUS
Again, again, I dreamed the freedom given
of her soft breast,
And so am come, another God, to heaven
Among the rest.
Yea, and serene would govern Gods and men,
If I might find again
My hand upon her breast.
British Library, Arundel MS. 284 (3nd stanza) |
I
KVARTETT
Tema, kes evis lõputut ettenägelikkust ja kunstivõimet,
oskusmeister selles säravas maailmas,
kes on loonud poolkerad, selle siin ja tolle seal,
ja osutunud Jupiteriks, mahedamaks kui Mars,
kes tuli siia valgustama puulehti,
mis olid tõde varjanud palju aastaid,
kes võttis Johannese ja Peetruse nende võrkude juurest
ja andis neile osa oma paradiisist;
Ta ei lasknud ennast sündida Roomas,
vaid valis Juudamaa, kuna ta hoolis
kõigi riikide hulgast ülendada kõige alandlikumaid.
Ja nüüd on ta andnud meile päikese
ühest väikesest linnast, nii et me täname Loodust ja
paika, mis andis maailmale kauneima daami.
Francesco Petrarca (1304-1374)
Canzionere (4)
KOOR
Tema ise on andnud mulle tagasi mu elu,
tema ise on andnud järele
Rohkem kui iial lootis mu armetus.
Ja kui ta hulljulgelt
andis end täielikult Armastuse ja minu kätte,
siis ilu kõrges taevas
naeris tema rõõmsa tähe pealt.
Anonüümne 14. sajandist,
Briti Raamatukogu, Arundel MS. 384
II
KVARTETT
Kui tuli iial tuld ei kustuta
ega jõgi saa jääda kuivaks vihma all,
kuid asjad suurenevad kontaktis sarnasega
ja isegi vastandid üksteist kannustavad;
siis sina, kes juhid meie mõtteid, suur Armastus,
sina kes oled loonud mind üheks hingeks kahes kehas,
miks on sul vanamoeline kuju
ja sa sunnid iha närbuma ta enda üleliigsuses?
Võibolla nagu Niilus kõminal voolates
kurdistab kõik, kes liig lähedal ta mürale,
nagu päike pimestab neid, kes temasse vaatavad,
samamoodi iha ilma piirideta
kaob, kui tema eesmärk on liiga tohutu,
Lendab kiirelt, lendab rängalt ja seega aeglustub.
Francesco Petrarca
Canzionere (48)
KOOR
Liig suur iha on vallutanud mind,
mu süda ei ole piisavalt suur
selle tohutu rõõmu jaoks, mis mind valdas,
ajal mil mu armsam
tegi oma süleluses minust uue mehe
ja kõik tema huultele kogunenud mesi
nõrgus ühte loovutatud suudlusse.
British Library, Arundel MS. 384 (2. salm)
III
KVARTETT
Kui kuulen linde halamas või rohelisi lehti
suvetuules õrnalt liikumas
või kirka vee rauget vulinat
jooksmas lillelise kalda ääres,
kus ma istun mõtteisse vajunult ja kirjutan,
siis teda näen, keda Taevas ilmutab, maapõu peidab,
ma teda näen ja kuulen ja teda mõistan,
justkui kaugusest ta vastab minu ohkeile:
„Miks kulutad end veel enne oma aega?“
ta kaastundlikult mult küsib. „Miks kallad
oma silmist välja kannatustejõe?“
„Ära nuta mu pärast, sest surm muutis mu päeva
lõpmatuks, ja kui sulgesin oma silmad,
avasin nad ühte suurde sisemisse valgusse.“
Francesco Petrarca
Cancionere (279)
KOOR
Ikka ja jälle unistasin vabadusest, mille andnud
tema pehme rind,
ja seega olen tulnud, järjekordse Jumalana taevasse
teiste hulka.
Tõepoolest, ja rahulikult valitseksin Jumalaid ja inimesi,
kui leiaksin ma taas
oma käe tema rinnalt.
British Library, Arundel MS. 284 (3. salm)
|
|