ATTO PRIMO
I Scena
Vitellia:
Ma che? Sempre l'istesso, Sesto,
A irmi verrai?
Soche sedotto fu Lentulo da te;
Che I suoi seguaci son pronti già;
Che il Campidoglio acceso
Darà moto a un tumulto.
Io tutto questo già mille volte udii:
La mia vendetta mai non veggo però.
S'aspetta forse
Che Tito a Berenice in faccia mia
Offra d'amor insano
L'usurpato mio trono, e la sua mano?
Parla, di', che s'attende?
Sesto:
Dio!
Vitellia:
Sospiri?
Sesto:
Pensaci meglio, oh cara,
Pensaci meglio.
Ah, non togliamo in Tito la sua delizia al mondo,
Il padre a Roma, l'amico a noi.
Fra le memorie antiche trova l'egual,
Se puoi.
Fingiti in mente
Eroe più generoso,
E più clemente.
Parlagli di punir;
Scuse al delitto
Cerca in ognun;
Qui all'inesperta
Ei donna
Chi alla canuta età
Risparmia in uno l'onor del sangue illustre;
Il basso stato compatisce nell'altro.
Inutil chiama, perduto il giorno ei dice,
In cui fatto non ha qualcun felice.
Vitellia:
Dunque a vantarmi in faccia venisti il mio Nemico?
E più non pensi
Che questo eroe clemente un soglio usurpò
Dal suo tolto al mio padre?
Che mi ingannò
Che mi sedusse,
(E questo è il suo fallo maggior)
Quasi ad amarlo?
E poi, perfido!
E poi di nuovo al Tebro richiamar Berenice!
Una rivale avesse scelta almeno
Degna di me fra
Le beltà di Roma:
Ma una barbara, Sesto,
Un'esule antepormi,
Una regina!
Sesto:
Sai pur che Berenice volontaria tornò.
Vitellia:
Narra a fanciulli codeste fole.
Lo so gli antichi amori;
So le lacrime sparse allor
Che quindi l'altra volta parti;
So come adesso l'accolse, e l'onorò
Chi non lo vede?
Il perfido l'adora
Sesto:
Ah, principessa, tu sei gelosa.
Vitellia:
Io!
Sesto:
Si.
Vitellia:
Gelosa io sono, se non soffro un disprezzo.
Sesto:
Eppur...
Vitellia:
Eppure non hai cor
D'acquistarmi.
Sesto:
Io son...
Vitellia:
Tu sei sciolto d'ogni promessa.
A me non manca più degno e
Secutor dell'odio mio.
Sesto:
Sentimi!
Vitellia:
Intesi assai.
Sesto:
Fermati!
Vitellia:
Addio.
Sesto:
Ah, Vitellia, ah mio Nume, non partir!
Dove vai?
Perdonami, ti credo, io m'ingannai.
N. 1 DUETTO
Sesto:
Come ti piace imponi:
Regola i moti miei.
Il mio destin tu sei,
Tutto faro per te, tutto,
Tutto faro per te.
Vitellia:
Prima che il sol tramonti,
Estinto io vo l'indegno.
Sai ch'egli usurpa un regno,
Che in sorte il ciel mi die.
Sai ch'egli usurpa un regno,
Che in sorte il ciel mi die.
Sesto:
Già il tuo furor m'accende.
Vitellia:
Ebben, che più s'attende?
Sesto:
Un dolce sguardo almeno
Sia premio alla mia fe!
Vitellia, sesto:
Fan mille affetti insieme battaglia in me spietata.
Fan mille affetti insieme battaglia in me spietata.
Un'alma lacerata più della mia non v'è.
II Scena
Annio:
Amico, il passo affretta;
Cesare a se ti chiama.
Vitellia:
Ah, non perdete questi brevi momenti,
A Berenice Tito gli usurpa.
Annio:
Ingiustamente oltraggi,
Vitellia, il nostro Eroe.
Tito ha l'impero e del mondo, e di se.
Già per suo cenno
Berenice parti.
Sesto:
Come?
Vitellia:
Che dici?
Annio:
Voi stupite a ragion.
Roma ne piange, di maraviglia, e di piacere.
Io stesso quasi nol credo:
Ed io fui presente, o Vitellia,
Al grande addio.
Vitellia:
(Oh speranze!)
Sesto:
O, virtù!
Vitellia:
Quella superba, o, come volontieri udita avrei
Esclamar contro Tito.
Annio:
Anzi, giammai più tenera non fu.
Partì, ma vide
Che adorata partiva,
E che al suo
Caro men che a lei
Non costava il colpo amaro.
Vitellia:
Ognun può lusingarsi
Annio:
Eh, si conobbe,
Che bisognava a Tito tutto l'Eroe
Per superar l'amante;
Vinse, ma combatté;
Non era oppresso, ma tranquillo non era;
De in quel volto (dicasi per sua gloria)
Si vedeva la battaglia, e la vittoria.
Vitellia:
(Eppur forse con me,
Quanto credei Tito ingrato non è.)
Sesto, sospendi d'eseguire i miei cenni;
Il colpo ancora non e maturo.
Sesto:
E tu non vuoi ch'io vegga!...
Ch'io mi lagni, oh crudele!...
Vitellia:
Or che vedesti? di che ti puoi lagnar?
Sesto:
Di nulla. Oh Dio!
Chi provo mai
Tormento eguale al mio.
N. 2 ARIA
Vitellia:
Deh se piacer mi vuoi,
Lascia i sospetti tuoi;
Non mi stancar con questo molesto dubitar.
Deh se piacer mi vuoi,
Lascia i sospetti tuoi;
Non mi stancar
Con questo molesto dubitar.
Chi ciecamente crede, impegna a serbar fede;
Impegna a serbar fede;
Chi sempre inganni aspetta
Aletta ad ingannar.
Deh se piacer mi vuoi,
Lascia i sospetti tuoi;
Chi ciecamente crede, impegna a serbar fede;
Chi sempre inganni aspetta aletta ad ingannar.
III Scena
Annius:
Amico, ecco il momento di rendermi felice.
All'amor mio Servilia promettesti.
Altro non manca che d'Augusto l'assenso.
Ora da luiimpetrarlo potresti.
Sesto:
Ogni tua brama, Annio, m'è legge.
Impaziente anch'io
Questo nuovo legame, Annio, desto.
N. 3 Duettino
Annio e Sesto:
Deh prendi un dolce amplesso,
Amico mio fedel;
E ognor per me lo stesso
Ti serbi amico il ciel.
Sesto:
E ognor
Annio:
Per me
Sesto:
Lo stesso
Annio:
Ti serbi
Annio e Sesto:
Amico il ciel,
E ognor per me lo stesso
Ti serbi amico il ciel.
Amico il ciel, amico il ciel.
IV Scena
N. 4 Marcia
N. 5 Coro
Serbate, oh dèi custodi
Della romana sorte,
In Tito il giusto, il forte,
L'onor di nostra età.
Serbate, oh dèi custodi
Serbate, oh dèi custodi
Della romana sorte,
In Tito il giusto, il forte,
L'onor di nostra età.
Serbate, oh dèi custodi
Della romana sorte,
In Tito il giusto, il forte,
L'onor di nostra età.
Publius:
Te della patria il Padre oggi appella il senato:
E mai più giusto non fu
En' suoi decreti,
O invitto Augusto
Annio:
Nè padre sol,
Ma sei suo Nume tutelar.
Più che mortale giacché altrui ti dimostri
A' voti altrui comincia al avvezzarti.
Eccelso tempio ti destina il senato;
E là si vuole, che fra divini onori
Anche il Nume di Tito il Tebro adori.
Publius:
Quei tesori, che vedi,
Delle serve province annui tributi,
All'opera consacriam.
Tito, non sdegni
Questi del nostro amor pubblici segni.
Tito:
Romani, unico oggetto
É de' voti di Tito il vostro amore;
Ma il vostro amor non passi
Tanto i confini i suoi,
Che debbano arrossirne e
Tito, e voi.
Quegli offerti tesori
Non ricuso però.
Cambiarne solo l'uso pretendo.
Udite:
Oltre l'usato terribile
Il Vesevo ardenti fumi
Dalle fauci eruttò;
Scosse le rupi;
Riempie di ruine
I campi intorno, e le città vicine.
Le desolate genti fuggendo van;
Ma la miseria opprime
Quei che al foco avanzar.
Serva quell'oro di tanti affitti
A riparar lo scempio.
Questo, o Romani,
É fabbricarmi il tempio.
Annio:
O, vero Eroe!
Publius:
Quanto di te minori tutti i premi son mai,
Tutte le lodi!
Tito:
Basta, basta, oh miei fidi
Sesto a me s'avvicini;
Annio non parta.
Ogn'altro s'allontani.
Marcia.
Annio:
(Adesso, oh Sesto, parla per me.)
Sesto
Come, Signor,
Potesti la tua bella regina?...
Tito:
Ah, Sesto, amico, che terribil momento!
Io non credei...basta;
Ho vinto; parti.
Tolgasi adesso a Roma ogni sospetto
Di vederla mia sposa.
Una sua figlia vuol
Veder sul mio soglio,
A appargala convien.
Giacche l'amore scelse invano a miei lacci,
Io vo',
Che almeno l'amicizia li scelga.
Al tuo s'unisca,
Sesto, il cesareo sangue.
Oggi mia sposa sarà la tua germana.
Sesto:
Servilia!
Tito:
Appunto!.
Annio:
(Oh me infelice!)
Sesto:
(Oh Dei! Annio e perduto.)
Tito:
Udisti? che dici?
Non rispondi?
Sesto:
E chi potrebbe risponderti, Signor?
M'opprime a segno la tua bontà.
Che non ho cor... vorrei...
Annio:
(Sesto e in pena per me.)
Tito:
Spiegati.
Io tutto faro per tuo vantaggio.
Sesto:
(Ah si serva l'amico.)
Annio:
(Annio, coraggio.)
Sesto:
Tito...
Annio:
Augusto, conosco di Sesto il cor.
Fin dalla cuna insieme tenero amor
Ne strinse.
Ei di stesso modesto estimator,
Teme, che sembri sproporzionato il dono;
E non s'avvede ch'ogni distanza
Eguaglia Cesare il favor.
Ma tu consiglio da lui prender non dei.
Come potresti sposa elegger
Più degna dell'imperio, e di te?
Virtù, bellezza, tutto e in Servilia.
Io le conobbi in volto ch'era nata a regnar.
De'miei presagi l'adempimento e questo.
Sesto:
(Annio parla cosi?
Sogno, o son desto?)
Tito:
Ebben, recane a lei, Annio, tu la novella.
E tu mi siegui, amato Sesto;
E queste tue dubbiezze deponi.
Avrai tal parte tu ancor nel soglio,
E tanto t'innalzerò, che resterà ben poco
Dello spazio infinito,
Che frapposer gli Dei fra Sesto, e Tito.
Sesto:
Questo è troppo, O Signor.
Modera almeno,
Se ingrati non ci vuoi
Augusto, i benefici tuoi.
Tito:
Ma chè?
(Se mi niegate che beneficio io sia),
Che mi lasciate?
N. 6 Aria
Tito:
Del più sublime soglio
L'unico frutto e questo;
Tutto e tormento il resto, e tutto e servitù.
Tormento e servitù.
Tutto e tormento e servitù.
Che avrei,
Se ancor perdessi le sole ore felici,
Ch'ho nel giovar gli oppressi,
Nel sollevar gli amici;
Nel dispensar tesori al merto, e alla virtù?
Tesori al merto, e alla virtù?
Che avrei?
Del più sublime soglio
L'unico frutto e questo;
Tutto e tormento il resto, e tutto e servitù.
Tutto e tormento e servitù
V Scena
Annio:
Non ci pentiam.
D'un generoso amante era questo il dover.
Mio cor, deponi le tenerezze antiche;
E tua sovrana chi fu l'idolo tuo.
Cambiar conviene in rispetto l'amore.
Eccola.
Oh Dei!
Mai non parve si bella agli occhi miei.
Servilia:
Mio ben...
Annio:
Taci, Servilia.
Ora e delitto il chiamarmi cosi.
Servilia:
Perché?
Annio:
Ti scelse Cesare (che martir!)
Per sua consorte.
A te (morir mi sento!)
A te m'impose di recarne l'avviso, (O pena!)
Ed io...Io fui... (parlar non poso)
Augusta, addio!
Servilia:
Come? Fermati!
Io sposadi Cesare?
E perché?
Annio:
Perché non trova
Beltà, virtù, che sia
Più degna d'impero, anima...
Oh stelle! che dirò?
Lascia, Augusta, deh lasciami partir.
Servilia:
Cosi confusa abbandonarmi vuoi?
Spiegati; dimmi, come fu? Per qual via?...
Annio:
Mi perdo, s'io non parto, anima mia
N. 7 Duetto
Annio:
Ah perdona al primo affetto
Questo accento sconsigliato;
Colpa fu del labbro usato
A cosi chiamarti ognor.
A cosi chiamarti ognor.
Servilia:
Ah tu fosti il primo oggetto,
Che finor fedel' amai;
E tu l'ultimo sarai
Ch'abbia nido in questo cor.
Ch'abbia nido in questo cor.
Annio:
Cari accenti del mio bene!
Servilia:
Oh mia dolce, cara speme!
Servilia, Annio:
Più che ascolto i sensi tuoi,
In me cresce più l'ardor.
Più che ascolto i sensi tuoi,
In me cresce più l'ardor.
Quando un'alma e all'altra unita,
Qual piacer un cor risente!
Ah si tolga dalla vita
Tutto quel che non e amor.
Ah si tolga dalla vita
Tutto quel che non e amor.
Che non e amor.
VI Scena
Tito:
Che mi rechi in quel foglio?
Publius:
In nomi ei chiude
D'rei che osar con temerari accenti
De'Cesare gai spenti la memoria oltraggiar.
Tito:
Barbara inchiesta,
Che agli estini non giova,
E somministra mille strade alla frode
D'insidiar gl'innoncenti.
Publius:
Ma v'è, Signor, chi lacerate
Ardisce anche il tuo nome.
Tito:
E che perciò?
Se 'l mosse leggerezza;
Nol curo;
Se follia; Io compiango;
Se ragion; gli son grato!
E se in lui sono impeti di malizia;
Io gli perdono.
Publius:
Almen...
VII Scena
Servilia:
Di Tito al piè...
Tito:
Servilia! Augusta!
Servilia:
Ah Signor, si gran nome
Non darmi ancora.
Odimi prima.
Io deggio palesarti un arcan.
Tito:
Publio, ti scosta; ma non partir.
Servilia:
Che del cesareo alloro
Me fra tante più degne,
Generoso Monarca,
Inviti a parte, e dono tal,
Che destaria tumulto
Nel più stupido cor...Ma...
Tito:
Parla...
Servilia:
Il core, Signor, non e più mio.
Già da gran tempo
Annio me lo rapi.
Valor che basti,
Non ho per l'obliarlo.
Anche dal trono il solito sentiero
Farebbe a mio dispetto il mio pensiero.
So che oppormi è delitto
D'un Cesare le voler
Ma tutto, almeno, sia noto
Al mio sovrano;
Poi, se mi vuol sposa,
Ecco la mano.
Tito:
Grazie, o Numi del ciel.
Pur si ti ritrova chi s'avventuri
A dispiacer col vero.
Alla grandezza tua la propria pace
Annio pospone!
Tu ricusi un trono
Per essergli fedele!
Ed io dovrei turbar
Fiamme si belle!
Ah, non produce sentimenti si rei
Di Tito il core.
Sgombra ogni tema.
Lo voglio stringer nodo si degno,
E n'abbia poi cittadini la patria eguali a voi.
Servilia:
O Tito! O Augusto!
O vera delizia de' mortali!
Io non saprei come il grato mio cor...
Tito:
Se grata appieno esser mi vuoi,
Servilia, agli altri inspira il tuo candor.
Di pubblicar procura,
Che grato a me si rende,
Più del falso che piace, il ver che offende.
N. 8 Aria
Tito:
Ah, se fosse intorno al trono
Ogni cor così sincero!,
Non tormento un vasto impero,
Ma saria felicita.
Non dovrebbero i regnanti
Tollerar si grave affanno,
Per distinguer dall'inganno
L'insidiata verità...
Non dovrebbero tollerar si grave affanno,
Ah, se fosse intorno al trono
Ogni cor così sincero!,
Vasto impero,
Non tormento, ma saria felicita,
Felicita.
VIII Scena
Servilia:
Felice me!
Vitellia:
Posso alla mia sovrana
Offrir del mio rispetto i primi omaggi?
Posso adorar quel volto,
Per cui d'amor ferito, ha perduto
Il riposo il cor di Tito?
Servilia:
Non esser mecca irata;
Forse la regia destra
E a te serbata.
IX Scena
Vitellia:
Ancora mi schernisce?
Questo soffrir degg'io vergognoso disprezzo?
Ah, con qual fasto qui mi lascia costei!
Barbaro Tito, il parea
Dunque poco
Berenice antepormi?
Io dunque sono l'ultima de'viventi.
Ah, trema ingrato,
Trema d'avermi oddesa.
Oggi il tuo sangue...
Sesto:
Mia vita.
Vitellia:
Ebben, che rechi?
Il Campidoglio e acceso?
É' incenerito?
Lentulo dove sta?
Tito e punito?
Sesto:
Nulla intrapresi ancor.
Vitellia:
Nulla!
E si franco mi torni innanzi?
E con qual merto ardisci
Di chiamarmi tua vita?
Sesto:
E' tuo comando
Il sospender il colpo.
Vitellia:
E non udisti i miei novelli oltraggi?
Un altro cenno aspetti ancor?
----
----
Dimmi,
Come pretende,
Se così poco i miei pensieri intendi?
Sesto:
Sa una ragion
Potesse almen giutificarmi?
Vitellia:
Una ragione! mille n'avrai,
Qualunque sia l'affetto,
Sa cui prenda il tuo cor regola, e moto.
E' la gloria il tuo voto?
Io ti propongo la patria a liberar.
Sei d'un illustre
Ambizione capace?
Eccoti aperta una strada all'impero.
Renderti fortunato puo la mia mano?
Corri, mi vendica,
E son tua.
D'altri stimoli hai d'uopo?
Sappi che Tito amai,
Che del mio cor l'acquisto ei t'impedi;
Che, se rimane in vita,
Si può pentir;
Ch'io ritornar potrei
(Non mi fido di me)
Forse, ad amarlo,
Or va,
Se non ti muove desio di gloria,
Ambizione, amore,
Se tolleri un rivale,
Che usurpò, che contrasta,
Che involarti potrai gli affetti miei,
Degli uomini il più vil dirò che sei.
Sesto:
Quante vie d'assalirmi!
Basta, basta non più,
Già m'inspirasti, Vitellia, il tuo furor.
Arder vedrai fra poco il Campidoglio,
E quest'acciaro nel sen di Tito...
(Ah, sommi Dei!
Qual gelo mi ricerca le vene...)
Vitellia:
De or che pensi?
Sesto:
Ah, Vitellia!
Vitellia:
Il previdi,
Tu pentito già sei
Sesto:
Non sono pentito, ma...
Vitellia:
Non stancarmi più,
Conosco, ingrato, che amor non hai per me.
Folle, ch'io fui!
Già ti credea;
Già mi piacevi
E, quasi, cominciavo ad amarti.
Agli occhi miei involati per sempre
E scordati di me.
Sesto:
Fermati, io cedo.
Io già volo a servirti.
Vitellia:
Eh, non ti credo;
M'ingannerai di nuovo.
In mezzo all'opra, ricorderai...
Sesto:
No; mi punisca amore,
Se penso ad ingannarti.
Vitellia:
Dunque corri; che fai?
Perché non parti?
N. 9 Aria
Sesto:
Parto, parto, ma tu ben mio,
Meco ritorna in pace;
Meco ritorna in pace;
Sarò qual più ti piace;
Sarò qual più ti piace;
Quel che vorrai farò.
Che vorrai farò.
Parto, parto, ma tu ben mio,
Meco ritorna in pace;
Sarò qual più ti piace;
Quel che vorrai farò.
Sarò qual più ti piace;
Che vorrai farò.
Che vorrai farò.
Guardami, e tutto oblio,
E a vendicarti io volo;
E a vendicarti io volo;
A questo sguardo solo
Da me si penserà.
Parto,
Ma tu...
Meco ritorna in pace;
Sarò qual più ti piace;
Quel che vorrai farò.
Quel che vorrai farò.
Guardami, Guardami!
A questo sguardo
Da me si penserà.
Guardami, e tutto oblio,
E a vendicarti io volo;
Ah qual poter, oh Dei!
Donaste alla beltà.
Alla beltà,
Ah qual poter, oh Dei!
Donaste alla beltà.
Donaste alla beltà.
X Scena
Vitellia:
Vedrai, Tito, vedrai, che alfin
Si vile questo volto non e.
Basta a sedurti gli amici almen,
Se ad invaghirti e poco.
Ti pentirai...
Publius:
Tu qui, Vitellia?
Ah corri, va Tito alle tue stanze.
Annio:
Vitellia, il passo affretta,
Cesare di te cerca.
Vitellia:
Cesare!
Publius:
Ancor nol sai?
Sua consorte t'elesse.
Annio:
Tu sei la nostra Augusta;
E il primo omaggio già da noi ti si rende
Publius:
Ah, principessa, andiam; Cesare attende.
N. 10-12 Terzetto, Recitativo accompagnato,
Quintetto con coro
N. 10 Terzetto
Vitellia:
Vengo...
Aspettate...
Sesto!...
Ahimè!...
Sesto!...e partito?...
Oh sdegno mio funesto! Oh insano mio furor!
Che angustia, che tormento!
Io gelo, oh Dio! d'orror.
Annio, Publius:
Oh come un gran contento,
Vitellia:
O sdegno mio funesto!
Annio, Publius:
Come confonde un cor...
Vitellia:
O insano mio furor!...
Annio, Publius:
Come confonde un cor...
Vitellia:
Che angustia
Annio, Publius:
Oh come un gran contento,
Vitellia:
Che tormento,
Annio, Publius:
Come confonde un cor...
Vitellia:
Che tormento,
Annio, Publius:
Oh come un gran contento,
Vitellia:
Io gelo,
Annio, Publius:
Come confonde
Vitellia:
Oh Dio!
Annio, Publius:
Come confonde
Vitellia:
Io gelo, oh Dio!
Annio, Publius:
Come confonde
Vitellia:
Io gelo,
Annio, Publius:
Come confonde un cor...
Vitellia:
Oh Dio! d'orror.
Vitellia:
Vengo...aspettate...Sesto!...Ahimè!...
Annio, Publius:
Oh come un gran contento,
Vitellia:
Oh sdegno mio funesto,
Annio, Publius:
Come confonde un cor...
Vitellia:
Oh insano mio furor,
Annio, Publius:
Come confonde un cor...
Vitellia:
Che angustia,
Annio, Publius:
Oh come un gran contento,
Vitellia:
Che tormento,
Annio, Publius:
Come confonde un cor...
Vitellia:
Che tormento!
Annio, Publius:
Oh come un gran contento,
Vitellia:
Io gelo,
Annio, Publius:
Come confonde
Vitellia:
Oh Dio,
Annio, Publius:
Come confonde
Vitellia:
Oh Dio,
Annio, Publius:
Come confonde
Vitellia:
Io gelo, oh Dio,
Annio, Publius:
Come confonde
Vitellia:
Io gelo, oh Dio,
Annio, Publius:
Come confonde un cor...
Vitellia:
D'orror, Io gelo,
Annio, Publius:
Come confonde
Vitellia:
Io gelo,
Annio, Publius:
Come confonde
Vitellia:
Io gelo, oh Dio,
Annio
Come confonde un cor...
Vitellia:
D'orror, Io gelo,
Annio
Come confonde
Vitellia:
Io gelo,
Annio
Come confonde
Vitellia:
Io gelo, oh Dio,
Annio
Come confonde un cor...
Vitellia:
D'orror,
Annio, Publius:
Come confonde un cor!
Vitellia:
Io gelo, oh Dio! D'orror!
N. 11 Recitativo accompagnato
Sesto:
Oh Dei, che smania e questa,
Che tumulto ho nel cor!
Palpito, agghiaccio, m'incammino, m'arresto;
Ogn'aura, ogn'ombra mi fa tremare.
Io non credea, che fosse si difficile impresa
Esser malvagio.
Ma compirla convien.
Almen si vada con valor e perir.
Valore? E come può averne un traditor?
Sesto infelice! tu traditor!
Che orribil nome!
Eppure t'affretti a meritarlo.
E chi tradisci?
Il più grande, il più giusto,
Il più clemente
Principe della terra, a cui tu devi quanto puoi,
Quanto sei.
Bella mercede gli rendi in vero.
Ei t'innalzo per fati il
Carnefice suo.
M'inghiotta il suolo
Prima ch'io tal divenga.
Ah non ho core, Vitellia,
A secondar gli sdegni tuoi.
Morrei prima del colpo in faccia a lui.
S'impedisca...ma come?
Arde già il Campidoglio!
Un gran tumulto io sento d'armi,
E d'armati:
Ahi! tardo il pentimento.
12. Quintetto con coro
Sesto:
Deh, conservate, oh Dei,
A Roma il suo splendor,
O almeno i giorni miei
Coi suoi troncate ancor,
Coi suoi troncate ancor.
Annio:
Amico, dove vai?
Sesto:
Io vado, io vado...
Io saprai. Oh Dio,
Per mio rossor
Annio:
Io Sesto non intendo...
Ma qui Servilia viene.
Servilia:
Ah che tumulto orrendo!
Annio:
Fuggi di qua mio bene.
Servilia:
Si teme che l'incendio
Non sia dal caso nato,
Ma con peggior disegno
Ad arte suscitato.
Publio:
V'è in Roma una congiura, Per Tito
Ahimè pavento;
Di questo tradimento chi mai sarà l'autor.?
Servilia, Annio, Publio:
Le grida ahimè ch'io sento
Mi fan gelar d'orror.
Vitellia:
Chi per pietade oh Dio!
M'addita dov'è Sesto?
In odio a me son' io
Ed ho di me terror,
Ed ho di me terror.
Servilia, Annio, Publio:
Di questo tradimento chi mai sarà l'autor.
Le grida ahimè ch'io sento
Vitellia:
Le grida ahimè ch'io sento
Servilia, Annio, Publio:
Mi fan gelar d'orror.
Vitellia:
Mi fan gelar d'orror.
Sesto:
(Ah dove mai m'ascondo?
Ah dove mai m'ascondo?
Apriti, oh terra, inghiottimi,
E nel tuo sen profondo
Rinserra un traditor.)
Vitellia:
Sesto!
Sesto:
Da me che vuoi?
Vitellia:
Quai sguardi vibri intorno?
Sesto:
Mi fa terror il giorno.
Vitellia:
¡Tito!
Sesto:
La nobil alma versò dal sen trafitto!
Servilia, Annio, Publio:
Qual destra rea macchiarsi
Poté d'un tal delitto?
Sesto:
Fu l'uom più scellerato,
L'orror della natura, fu... fu...
Vitellia:
Taci forsennato, deh non ti palesar.
Tutti:
Ah! dunque l'astro e spento,
E spento di pace apportator.
Coro:
Oh nero tradimento! Oh giorno di dolor!
Tutti:
Oh nero tradimento!
Coro:
Oh giorno di dolor!
Vitellia:
Oh giorno di dolor!
Tutti:
Oh giorno di dolor!
Coro:
Tradimento!
Tutti:
Oh nero tradimento!
Coro:
Tradimento!
Tutti:
Oh giorno di dolor!
Coro:
Oh nero tradimento! Oh giorno di dolor!
Oh nero tradimento! Oh giorno di dolor!
Tutti:
Tradimento!
Coro:
Tradimento!
Tutti:
Tradimento!
Coro:
Tradimento!
Tutti:
Oh giorno di dolor! dolor! dolor!
ATTO SECONDO
I Scena
Annio:
Sesto, come tu credi, Augusto
Non peri.
Calma il tuo duolo;
In questo punto ei torna
Illeso dal tumulto.
Sesto:
Eh! tu m'inganni....
Io stesso lo mirai cader
Trafitto da scellerato acciaro.
Annio:
Dove?
Sesto:
Nel varco angusto, onde
Si ascende quinci presso al Tarpeo.
Annio:
No, travedesti.
Tra il fumo, e tra il tumulto
Altri Tito ti parve.
Sesto:
Altri!
E chi mai delle cesaree vesti
Ardirebbe adornarsi?
Il sacro alloro, l'augusto ammanto...
Annio:
Ogni argomento e vano,
Vive Tito, ed e illeso.
In questo istante io da, lui mi divido
Sesto:
Oh Dei pietosi!
Oh caro prence!
Oh dolce amico!
Ah, lascia che a questo sen...
Ma non m'inganni?
Annio:
Io merto si poca fè?
Dunque tu stesso a lui corri,
E 'l vedrai.
Sesto:
Ch'io mi presenti a Tito
Dopo averlo tradito?
Annio:
Tu la tradisti?
Sesto:
Io del tumulto, io sono il primo autor.
Annio:
Come? perché?
Sesto:
Non posso dirti di più.
Annio:
Sesto è infedele!
Sesto:
Amico, m'ha perduto un instante.
Addio!
M'involo alla patria per sempre.
Ricordati di me.
Tito difendi da nuove insidie.
Io vo ramingo,
Afflitto, a pianger fra le selve
Il mio delitto.
Annio:
Fermati;
Oh Dei! pensiamo...
Incolpa molti di questo incendio il caso;
E la congiura non è certa finora...
Sesto:
Ebben, chè vuoi?
Annio:
Che tu non parta ancora.
N. 13 Aria
Annio:
Torna di Tito a lato;
Torna, torna,
Torna e l'error passato
Con replicate emenda prove di fedeltà.
Torna, torna,
Torna e l'error passato
Con replicate emenda prove di fedeltà.
Torna, torna,
L'acerbo tuo dolore w segno manifesto,
Che di virtù nel core l'immagine ti sta,
Che di virtù nel core l'immagine ti sta.
Torna, torna, torna,
Torna di Tito a lato;
Torna di Tito a lato;
E l'error passato
Con replicate emenda
Prove di fedeltà.
Torna, torna!
II Scena
Sesto:
Partir deggio, o restar?
Io non ho mente
Per distinguer consigli.
Vitellia:
Sesto, fuggi,
Conserva la tua vita, e 'l mio onor.
Tu sei perduto,
Se alcun ti scopre,
E se scoperto sei,
Pubblico e il mio segreto.
Sesto:
In questo seno sepolto resterà.
Nessuno il seppe,
Tacendolo, morrò.
Vitellia:
Mi fiderei
Se minor tenerezza per Tito in te vedessi.
Il suo rigore non temo già;
La sua clemenza io temo. Questa ti vincerà.
III Scena
Publio:
Sesto!
Sesto:
Che chiedi?
Publio:
La tua spada.
Sesto:
E perché?
Publio:
Colui, che cinto delle spoglie regali
Aglio occhi tuoi cadde trafitto al suolo,
Ed ingannato dalla apparenza
Tu credesti Tito,
Era Lentulo.
Il colpo la vita a lui non tolse;
Il resto intendi.
Vieni.
Vitellia:
(Oh colpo fatale!)
Sesto:
Al fin, tiranna...
Publio:
Sesto,
Partir conviene.
E già raccolto
Per udirti il senato;
E non poss'io
Differir di condurti.
Sesto:
Ingrata, addio!
IV Scena
N. 14 Terzetto
Sesto:
Se al volto mai ti senti
Lieve aura che s'aggiri,
Gli estremi miei sospiri quell'alito sarà.
Gli estremi miei sospiri quell'alito sarà.
Vitellia:
Per me vien tratto a morte:
Ah dove mai s'ascondo!
Fra poco noto al mondo
Il fallo mio sarà.
Fra poco noto al mondo
Il fallo mio sarà.
Publio:
Vieni...
Sesto:
Ti seguo...addio!
Vitellia:
Senti...mi perdo...Oh Dio!
Publius:
Vieni...
Vitellia:
Oh Dio!
Publio:
Vieni...
Sesto:
Ti seguo...
Publio:
Vieni...
Vitellia:
Che crudeltà!
Sesto:
Rammenta chi t'adora
In questo stato ancora.
Mercede al mio dolore
Sia almeno la tua pietà;
Sia almeno la tua pietà;
Sia almeno la tua pietà.
Vitellia:
Mi laceran il core rimorso, orror, spavento!
Publio:
L'acerbo amaro pianto,
Vitellia:
Quel che nell'alma io sento
Publio:
Che da' suoi lumi piove,
Vitellia:
Di duol morir mi fa...
Publio:
L'anima mi commove,
Vitellia:
Morir
Publio:
Mi commove
Vitellia:
Mi fa...
Publio:
Commove
Sesto:
Rammenta chi t'adora...
Vitellia:
Mi laceran il core.
Publio:
L'acerbo pianto.
Sesto:
In questo stato ancora.
Vitellia:
Rimorso, orror, spavento
Publio:
Mi commove,
Sesto:
Rammenta
Vitellia:
O dio! Quel che nell'alma
Publio:
Ma vana e la pietà!
Sesto:
Addio!
Vitellia:
Io sento
Publio:
Ma vana
Vitellia:
Morir mi fa...
Publio:
Ma vana e la pietà! Vieni! Vieni!
Vitellia:
Che crudeltà!
Sesto:
Rammenta chi t'adora...
Vitellia:
Mi laceran il core
Publio:
L'acerbo amaro pianto,
Sesto:
Rammenta chi t'adora...
Vitellia:
Rimorso, orror, spavento
Publio:
Che da' suoi lumi piove,
Sesto:
In questo stato ancora.
Vitellia:
Quel che nell'alma io sento
Publio:
L'anima mi commove,
Sesto:
Mercede al mio dolore
Vitellia:
Di duol morir mi fa...
Publio:
Ma vana e la pietà!
Sesto:
Sia almeno la tua pietà;
Vitellia:
Di duol
Publio:
Ma
Sesto:
Sia almeno la tua pietà;
Vitellia:
Morir mi fa...
Publio:
Vana e la pietà!
Vitellia:
Di duol
Publio:
Ma vana
Sesto:
La tua pietà;
Vitellia:
Morir mi fa...
Publio:
E la pietà!
Publio:
Vieni!
Sesto:
Addio!
Vitellia:
O dio!
Publio:
Vieni!
Sesto:
Addio!
Vitellia:
O dio!
Sesto:
Mi laceran il core
Publio:
Vieni!
Vitellia:
Mi laceran il core
Sesto:
Rimorso, orror, spavento
Publio:
Vieni!
Vitellia:
Rimorso, orror, spavento
Sesto:
Quel che nell'alma io sento
Publio:
Vieni!
Vitellia:
Quel che nell'alma io sento
Sesto:
Di duol
Publio:
Ma vana
Vitellia:
Di duol
Sesto:
Morir mi fa...
Publio:
E la pietà!
Vitellia:
Morir mi fa...
Publio:
Ma vana
Sesto:
Di duol morir mi fa...
Publio:
E la pietà!
Vitellia:
Morir mi fa...
Publio:
Vieni! Vieni!
Vitellia, Sesto:
Che crudeltà, che crudeltà!
V Scena
N. 15 Coro
Coro:
Ah grazie si rendano al sommo fattor,
Che in Tito de trono salvo lo splendor.
Che in Tito de trono salvo lo splendor.
Salvo lo splendor, salvo lo splendor.
Tito:
Ah no, sventurato non sono cotanto,
Se in Roma il mio fato si trova compianto,
Se voti par Tito si formano ancor,
Se voti par Tito si formano ancor.
Coro:
Ah grazie si rendano al sommo fattor,
Che in Tito de trono salvo lo splendor.
Che in Tito de trono salvo lo splendor.
Salvo lo splendor, salvo lo splendor.
Publio:
Già de' pubblici giuochi, Signor,
L'ora trascorre,
Il di solenne, sai che
Non soffre il trascurargli.
È tutto colà d'intorno alla festiva arena
Il popolo raccolto;
E non s'attende
Che la presenza tua.
Ciascun sospira dopo il noto periglio
Di rivederti salvo.
Alla tua Roma non differir
Si bel contento.
Tito:
Andremo, Publio, fra poco.
Io non avrei riposo,
Se di Sesto il destino
Pria non sapessi.
Avrà il Senato omai
Le sue discolpe udite;
Avrà scoperto, vedrai,
Ch'egli e innocente;
E non dovrebbe tardar molto l'avviso.
Publio:
Ah, troppo chiaro Lentulo favellò!
Tito:
Lentulo forse cerca al fallo un compagno
Per averlo al perdono.
Ei non ignora
Quanto Sesto m'è caro.
Arte comune questa è de'rei.
Pur dal Senato ancora non torna alcun!
Che mai sarà?
Va, chiedi che si fa, che si attende,
Io tutto voglio saper pria di partir.
Publio:
Vado, ma temo
Di non tornar nunzio felice.
Tito:
E puoi creder
Sesto infedele?
Io dal mio core
Il suo misuro ;
E un impossibil parmi
Ch'egli m'abbia tradito.
Publio:
Ma, Signor, non han tutti il cor di Tito.
N. 16 Aria
Publio:
Tardi s'avvede d'un tradimento
Chi mai di fede mancar non sa.
Un cor verace pieno d'onore
Non e portento se ogn'altro core
Crede incapace d'infedeltà,
D'infedeltà
Tardi s'avvede d'un tradimento
Chi mai di fede mancar non sa.
Tardi s'avvede d'un tradimento
Chi mai di fede mancar non sa.
Mancar non sa, mancar non sa.
VI Scena
Tito:
No, cosi scellerato
Il mio Sesto non credo.
Io l'ho veduto
Non sol fido de amico,
Me tenero per me.
Tanto cambiarsi un'alma non potrebbe.
Annio, che rechi?
L'innocenza di Sesto? Consolami!
Annio:
Signor! pietà per lui ad implorar io vengo.
VII Scena
Publio:
Cesare, nol diss'io.
Sesto e l'autore della trama crudel.
Tito:
Publio, ed e vero?
Publio:
Purtroppo; ei di sua bocca tutto affermo.
Co' complici il senato
Alle fiere il condanna.
Ecco il decreto terribile, ma giusto;
Nè vi manca, o Signor,
Che il nome augusto.
Tito:
Onnipotenti Dei!
Annio:
Ah, pietoso, monarca...
Tito:
Annio, per ora lasciami in pace.
Publio:
Alla gran pompa unite
Sai che le genti omai...
Tito:
Lo so partite!
Annio:
Deh, perdona, s'io parlo in favor d'un insano
Dalla mia cara sposa egli e germano
N. 17 Aria
Annio:
Tu fosti tradito; ei degno e di morte,
Ma il core di Tito pur lascia sperar,
Ma il core di Tito pur lascia sperar,
Pur lascia sperar
Deh! prendi consiglio,
Signor, dal tuo core:
Il nostro dolore ti degna mirar.
Il nostro dolore, Il nostro dolore,
Ti degna mirar,
Ti degna mirar.
Tu fosti tradito; ei degno e di morte,
Ma il core di Tito pur lascia sperar,
Ma il core di Tito pur lascia sperar,
Pur lascia sperar
Deh! prendi consiglio,
Deh! prendi consiglio, Signor, dal tuo core:
Il nostro dolore ti degna mirar.
Il nostro dolore ti degna mirar.
Ti degna mirar,
Ti degna mirar!
VIII Scena
Tito:
Che orror! che tradimento!
Che nera infedeltà!
Fingersi amico!
Essermi sempre al fianco:
Ogni momento esiger dal mio core
Qualche prova d'amore;
E starmi intanto preparando la morte!
Ed io sospendo ancor la pena?
E la sentenza ancora non segno?
Ah si, lo scellerato morrà! Morrà?...
Ma senza udirlo
Mando Sesto a morir?
Si: già l'intese abbastanza il senato.
E s'egli avesse qualche arcano
A svelarmi?
(Olà!) S'ascolti,
A poi vada al supplizio.
(A me si guidi Sesto.)
E pur di chi regna infelice il destino!
A noi si nega ciò
Che a' più bassi è dato.
In mezzo al bosco quel villanel mendico,
A cui circonda ruvida lana il rozzo fianco,
A cui e mal fido riparo
Dall'ingiurie del ciel tugurio informe,
Placido i sonni dorme,
Passa tranquillo i di.
Molto non brama:
Sa chi l'odia, e chi l'ama:
Unito o solo torna sicuro
Alla foresta, al monte;
E vede il core ciascheduno in fronte.
Noi fra tante ricchezze
Sempre incerti viviam;
Che in faccia a noi la speranza, e il timore
Sulla fronte d'ognun trasforma il core.
Chi dall'infido amico...(Olà!)
...Chi mai questo temer dovea?
IX Scena
Tito:
Ma, Publio, ancora Sesto non viene?
Publio:
Ad eseguire il cenno già volaro i custodi
Tito:
Io non comprendo un si lungo tardar.
Publio:
Pochi momenti sono scorsi, o Signor.
Tito:
Vanne tu stesso; affrettalo.
Publio:
Ubbidisco...
I tuoi littori veggonsi comparir.
Sesto dovrebbe non molto esser lontano.
Eccolo.
Tito:
Ingrato!
All'udir che s'appressa, già mi parla
A suo pro
L'affetto antico.
Ma no; trovi il suo prence,
E non l'amico.
X Scena
N. 18 Terzetto
Sesto:
Quello di Tito e il volto?
Ah dove oh stelle!
É andata la sua dolcezza usata?
Or ei mi fa tremar,
Or ei mi fa tremar!
Tito:
Eterni Dei!
Di Sesto dunque il sembiante e questo?
O come può un delitto
Un volto trasformar!
Publio:
Mille diversi affetti In Tito guerra fanno.
S'ei prova un tale affanno,
Lo seguita ad amar.
O seguita ad amar.
Tito:
Avvicinati!
Sesto:
Oh! voce Che piombami sul core!.
Tito:
Non odi?
Sesto:
Di sudore Mi sento, o Dio, bagnar!
Tito:
Avvicinati!
Sesto:
O voce!
Tito:
Non odi?
Sesto:
O Dio!
Non può chi more
Di più penar,
Di più penar.
Tito, Publio:
Palpita il traditore,
Sesto:
O Dio! Non può chi more,
Tito, Publio:
Palpita il traditore,
Sesto:
Non può di più penar,
Titus, Publius:
Palpita il traditore,
Sesto:
Non può di più penar,
Titus, Publius:
Nè gli occhi ardisce alzar...
Sesto:
O Dio!
Titus, Publius:
Ardisce alzar...
Titus, Publius:
Palpita il traditore,
Sesto:
Non può chi more; O Dio!
Titus, Publius:
Palpita il traditore,
Sesto:
Non può, Non può, Non può,
Titus, Publius:
Nè gli occhi ardisce alzar...
Sesto:
Di più penar, non può, non può
Titus, Publius:
Nè gli occhi ardisce alzar...
Sesto:
Di più penar, no, no
Titus, Publius:
Palpita il traditore,
Sesto:
Non può
Titus, Publius:
Nè gli occhi ardisce alzar...
Sesto:
Di più penar, no, no
Titus, Publius:
Palpita il traditore,
Sesto:
Non può
Titus, Publius:
Nè gli occhi ardisce alzar...
Sesto:
Di più penar
Titus, Publius:
Palpita il traditore,
Sesto:
Di più penar
Titus, Publius:
Nè gli occhi ardisce alzar...
Sesto:
Di più penar
Tito:
(E pur mi fa pietà.)
Publio, custodi,
Lasciatemi con lui.
Sesto:
(No, di quel volto non ho costanza
A sostener l'impero.)
Tito:
Ah, Sesto, dunque e vero?
Dunque vuoi la mia morte?
In che t'offense il tuo Prence,
Il tuo Padre, il tuo Benefattor?
Se Tito Augusto hai potuto obliar,
Di Tito amico come non ti sovvenne?
Il premio è questo della tenera cura,
Ch'ebbi sempre di te?
Di chi fidarmi in avvenir porrò,
Se giunse, O Dei!
Anche Sesto a tradirmi?
E lo potesti?
E 'l cor te lo sofferse?
Sesto:
Ah, Tito, ah, mio clementissimo Prence,
Non più, non più;
Se tu veder potessi questo misero cor;
Spergiuro, ingrato,
Pur ti ferrei pietà.
Tutte ho sugli occhi, tutte le colpe mie;
Tutte rammento i benefici tuoi;
S'offrir non posso, nè l'idea di me stesso,
Ne la presenza tua.
Quel sacro volto, la voce tua,
La tua clemenza istessa
Diventò mio supplizio.
Affretta almeno,
Affretta il mio morir.
Toglimi presto questa vita infedel
Lascia ch'io versi,
Se pietoso esser vuoi,
Questo perfido sangue ai piedi tuoi.
Tito:
Sorgi, infelice.
(Il contenersi è pena
A quel tenero pianto.)
Or verdi
A quale lacrimevole statoun delitto riduce,
Una sfrenata
Avidità d'impero!
E che sperasti di trovar mai nel trono?
Il sommo forse d'ogni contento?
Ah, sconsigliato!
Osserva, quai frutti io en raccolgo,
E bramalo, se puoi.
Sesto:
No, questo brama non fu,
Che mi sedusse.
Tito:
Dunque che fu?
Sesto:
La debolezza mia, la mia fatalità!
Tito:
Più chiaro almeno spiegati.
Sesto:
O Dio! non posso.
Tito:
Odimi, o Sesto!;
Siam soli;
Il tuo sovrano non è presente.
Apri il tuo core a Tito;
Confidati all'amico:
Io ti prometto,
Che Augusto nol saprà.
Del tuo delitto di la prima cagion.
Cerchiamo insieme
Una via scusarti.
Io ne sarei
Forse di te più lieto.
Sesto:
Ah, la mia colpa non ha difesa.
Tito:
In contraccambio almeno
D'amicizia lo chiedo.
Io non celai
Alla tua fede
I più gelosi arcani:
Merito ben
Che Sesto mi fidi un suo segreto.
Sesto:
(Ecco una nuova specie di pena!
O dispiacere a Tito
O Vitellia accusar!
Tito:
Dubiti ancora?
Ma Sesto, mi ferisci
Nel più vivo del cor.
Vedi, che troppo tu l'amicizia
Oltraggi con questo diffidar.
Pensaci,
Appaga il mio giusto desio.
Sesto:
(Ma qual astro splendeva al nascer mio!)
Tito:
E taci? E non rispondi?
Ah, già che puoi
Tanto abusar di mia pietà.
Sesto:
Signore...sappi dunque...(che fo?)
Tito:
Siegui.
Sesto:
(Ma quando finirò di penar?)
Tito:
Parla una volta:
Che mi volevi dir?
Sesto:
Ch'io son l'oggetto dell'ira Dei;
Che la mia sorte non ho più forza a tollerar;
Ch'io stesso traditor mi confesso,
Empio mi chiamo;
Ch'io merito la morte, e ch'io la bramo.
Tito:
Sconoscente! e l'avrai.
Custodi, il reo
Toglietemi dinanzi!
Sesto:
Il bacio estremo su quella invita man!
Tito:
Parti; non e più tempo,
Or tuo giudice sono.
Sesto:
Ah, sia questo, Signor, l'ultimo dono.
N. 19 Rondò
Sesto:
Deh per questo istante solo
Ti ricorda il primo amor.
Chè morir mi fa di duolo
Il tuo sdegno il tuo rigor,
Il tuo sdegno il tuo rigor.
Di pietade indegno è vero,
Sol spirar io deggio orror,
Sol spirar io deggio orror.
Pur saresti men severo,
Se vedessi questo cor.
Pur saresti men severo,
Se vedessi questo cor,
Se vedessi questo cor,
Se vedessi questo cor.
Deh per questo istante,
Ti ricorda il primo amor.
Chè morir mi fa di duolo
Il tuo sdegno il tuo rigor,
Il tuo sdegno il tuo rigor.
Disperato vado a morte;
Ma il morir non mi spaventa;
Il pensiero mi tormenta
Che fui teco un traditor,
Che fui teco un traditor!
Tanto affanno soffre un core,
Ne si more di dolor!
Tanto affanno soffre un core,
Ne si more di dolor!
Di pietade indegno è vero,
Sol spirar io deggio orror,
Pur saresti men severo,
Se vedessi questo cor,
Pur saresti men severo,
Se vedessi questo cor!
Tanto affanno soffre un core,
Ne si more di dolor!
Tanto affanno soffre un core,
Ne si more di dolor, dolor!
Disperato vado a morte;
Ma il morir non mi spaventa;
Il pensiero mi tormenta
Che fui teco un traditor!
Tanto affanno soffre un core,
Ne si more di dolor,
Ne si more di dolor,
Ne si more di dolor,
Dolor
Dolor!
XI Scena
Tito:
Ove s'intese mai più
Contumace infedeltà?
Deggio alla mia negletta
Disprezzata clemenza una vendetta.
Vendetta!...Il cor di Tito tali
Sensi produce?...
Eh viva...
Invano parlan dunque le leggi?
Io, lor custode, l'eseguisco cosi?
Di Sesto amico non sa Tito scordarsi?...
Ogn'altro affetto d'amicizia,
E pietà taccia per ora.
Sesto e reo;
Sesto mora.
Eccoci aspersi di cittadino sangue,
E s'incomincia dal sangue d'un amico.
Or che diranno i posteri di noi?
Diran, che in Tito si stancò la clemenza,
Come in Silla, e in Augusto la crudeltà,
Che Tito era l'offeso, e che le proprie offese,
Senza ingiuria del giusto, ben poteva obliar.
Ma dunque faccio si gran forza al mio cor.
Ne almen sicuro sarò
Ch'altri l'approvi?
Ah, non si lasci il solito cammin...
Viva l'amico! benché infedele.
È se accusarmi
Il mondo vuolcpur di qualche errore,
M'accusi di pietà,
Non di rigore.
XII Scena
Tito:
Publio!
Publio:
Cesare!
Tito:
Andiamo al popolo, che attende.
Publio:
E Sesto?
Tito:
E Sesto, venga, all'arena ancor
Publio:
Dunque il suo fato?...
Tito:
Si, Publio, è già deciso.
Publio:
(O, sventurato!)
N. 20 Aria
Tito:
Se all'impero, amici Dei,
Necessario e un cor severo;
Necessario e un cor severo;
O togliete a me l'impero,
O a me date un altro cor.
Se all'impero, amici Dei,
Necessario e un cor severo;
O togliete a me l'impero,
O a me date un altro cor,
O a me date un altro cor, un altro cor.
O a me date un altro cor.
Se la fè de' regni miei
Con l'amor non assicuro,
Con l'amor non assicuro:
D'una fede non mi curo,
Che sia frutto del timor,
Che sia frutto del timor.
D'una fede non mi curo,
Che sia frutto del timor,
Se all'impero, amici Dei!
Necessario e un cor severo,
Necessario e un cor severo;
O togliete a me l'impero,
O a me date un altro cor,
Un altro cor,
O a me date un altro cor,
O a me date un altro cor,
Se all'impero, necessario e un cor severo;
O togliete a me l'impero,
O a me date un altro cor,
XIII Scena
Vitellia:
Publio, ascolta!
Publio:
Perdona,
Deggio a Cesare appresso andar.
Vitellia:
Dove?
Publio:
All'arena.
Vitellia:
E Sesto?
Publio:
Anch'esso.
Vitellia:
Dunque morrà?
Publio:
Purtroppo.
Vitellia:
(Ohimè!)
Con Tito Sesto ha parlato?
Publio:
E lungamente.
Vitellia:
E sai quel ch'ei dicesse?
Publio:
No; solo con lui restar Cesare volle;
Escluso io fui
XIV scena
Vitellia:
Non giova lusingarsi;
Sesto già mi scoperse.
A Publio istesso si conosce sul volto.
Ei non fu mai con me ritenuto.
Ei fugge; ei teme di restar meco.
Ah, secondato avessi gl'impulsi del mio cor.
Per tempo
A Tito dovea svelarmi,
E confessar l'errore.
Sempre in bocca
D'un reo che la detesta,
Scema d'orror la colpa.
Or questo ancora tardi saria.
Seppe il delitto
Augusto, e non da me.
Questa ragione istessa fa più grave...
Servilia:
Ah, Vitellia!
Annio:
Ah, principessa!
Servilia:
Il misero germano...
Annio:
Il caro amico....
Servilia:
...E condotto a morir!
Annio:
Fra poco in faccia
Di Roma spettatrice,
Delle fiere sarà pasto infelice.
Vitellia:
Ma che posso per lui?
Servilia:
Tutto, a' tuoi prieghi
Tito lo donerà.
Annio:
Non può negarlo alla novella Augusta.
Vitellia:
Annio, non sono Augusta ancor.
Annio:
Pria che tramonti il sole
Tito sarà tuo sposo.
Or, me presente,
Per le pompe festive il cenno ei diede.
Vitellia:
(Dunque Sesto ha taciuto!
O amore! O fede!)
Annio, Servilia, andiam.
(Ma dove corro
Così senza pensar?)
Partire, amici, vi seguirò.
Annio:
Ma se d'un tardo aiuto
Sesto fidar si dee,
Sesto è perduto
Servilia:
Andiam;
Quell'infelice t'ama
Più di sè stesso;
Avea fra il labbri sempre il tuo nome;
Impallidia qualora si parlava di te.
Tu piangi!
Vitellia:
Ah parti!
Servilia:
Ma tu perché restar?
Vitellia, ah parmi...
Vitellia:
Oh, Dei!
Parti, verrò; non tormentarmi.
21.-23. Aria, Recitativo, Aria
Servilia:
S'altro che lacrime per lui non tenti,
Tutto il tuo piangere non gioverà,
Tutto il tuo piangere non gioverà,
Non gioverà.
A questa inutile pietà che senti,
Oh quanto e simile la crudeltà,
La crudeltà!
S'altro che lacrime per lui non tenti,
Tutto il tuo piangere non gioverà,
Tutto il tuo piangere
Tutto il tuo piangere non gioverà,
Non gioverà,
Non gioverà.
N. 22 Recitativo accompagnato
Vitellia:
Ecco il punto, o Vitellia,
D'esaminar la tua costanza.
Avrai valor che basti
A rimirare esangue
Il tuo Sesto fedel?
Sesto, che t'ama
Più della vita sua?
Che per tua colpa divenne reo?
Che t'ubbidi crudele?
Che ingiusta t'adorò?
Che in faccia a morte si gran fede ti serba?
E tu frattanto non ignota a te stessa,
Andrai tranquilla al talamo d'Augusto?
Ah! Mi vedrei sempre Sesto d'intorno;
E l'aure, e i sassi temerei che loquaci
Mi scoprissero a Tito.
A' piedi suoi vadasi il tutto a palesar.
Si scemi il delitto di Sesto,
Se scusar non si può,
Col fallo mio.
D'impero e d'imenei, speranze, addio.
N. 23 Aria
Vitellia:
Non più di fiori vaghe catene
Discenda Imene ad intrecciar.
Stretta fra barbare aspre ritorte
Veggo la morte Ver me avanzar.
Veggo la morte Ver me avanzar.
Non più di fiori vaghe catene
Discenda Imene ad intrecciar.
Non più di fiori vaghe catene
Discenda Imene ad intrecciar.
Infelice! Qual orrore!
Ah! Di me che si dirà?
Che si dirà?
Chi vedesse il mio dolore,
Pur avria di me pietà!
Chi vedesse il mio dolore,
Pur avria di me pietà,
Pur avria di me pietà!
Non più di fiori vaghe catene
Discenda Imene ad intreccia!
Stretta fra barbare aspre ritorte
Veggo la morte Ver me avanzar.
Veggo la morte Ver me avanzar.
Infelice! Qual orrore!
Ah! Di me che si dirà?
Chi vedesse il mio dolore,
Pur avria di me pietà,
Chi vedesse il mio dolore,
Pur avria di me pietà,
Pur avria di me pietà!
Infelice! Qual orrore!
Chi vedesse il mio dolore,
Pur avria di me pietà,
Infelice! Qual orrore!
Non più di fiori vaghe catene
Discenda Imene ad intreccia!
Stretta fra barbare aspre ritorte
Veggo la morte Ver me avanzar!
Chi vedesse il mio dolore,
Pur avria di me pietà,
Chi vedesse il mio dolore,
Pur avria di me pietà,
Di me pietà,
Di me pietà, di me pietà,
Di me pietà,
Pur avria di me pietà,
Pur avria di me pietà,
Di me pietà.
XVI scena
N. 24 Coro
Coro:
Che del ciel, che degli Dei tu il pensier,
L'amor tu sei; grand'Eroe,
Nel giro angusto si mostro di questo di:
Ma cagion di maraviglia non e già,
Felice Augusto,
Che gli Dei chi lor somiglia,
Custodiscano cosi,
Custodiscano cosi,
Che gli Dei chi lor somiglia,
Custodiscano cosi,
Custodiscano cosi.
Tito:
Pria che principio a'lieti spettacolo si dia,
Custodi, innanzi conducetemi il reo.
(Più di perdono speme non ha:
Quanto aspettato meno,
Più caro essergli dee.)
Annio:
Pietà, Signore!
Servilia:
Signore, pietà!
Tito:
Se a chiederla venite 4
Per Sesto, è tardi.
È il suo destin deciso.
Annio:
E si tranquillo in viso lo condanni a morir?
Servilia:
Di Tito il core come
Il dolce perdé costume antico?
Tito:
Ei s'appressa; tacete
Servilia:
O Sesto!
Annio:
O Amico!
XVII Scena
Tito:
Sesto, de' tuoi delitti tu sai la serie,
E sai qual pena ti si dee.
Roma sconvolta,
L'offesa maestà,
Le leggi offese, l'amicizia tradita,
Il mondo, il cielo voglion la morte tua.
De'tradimenti sai pur
Ch'io son l'unico oggetto.
Or senti.
Vitellia:
Eccoti, eccelso Augusto,
Eccoti al piè la più confusa...
Tito:
Ah sorgi, Che fai?
Che brami?
Vitellia:
Io ti conduco innanzi
L'autor dell'empia trama.
Tito:
Ov'è?
Che mai preparò
Tante insidie al viver mio?
Vitellia:
Nol crederai.
Tito:
Perchè?
Vitellia:
Perché son io.
Tito:
Tu ancora!
Servilia, Sesto:
O stelle!
Annio, Publio:
O numi!
Tito:
E quanti mai,
Quanti siete a tradirmi?
Vitellia:
Io la più rea son di ciascuno:
Io meditai la trama;
Il più fedele amico
Io ti sedussi;
Io del suo cieco
Amore abusai.
Tito:
Ma del tuo sdegno chi fu cagion?
Vitellia:
La tua bontà.
Credei che questa fosse amor.
La destra e il trono da te sperava in dono;
E poi negletta restai più volte,
E procurai vendetta.
N. 25 Recitativo
Tito:
Ma che giorno e mai questo?
Al punto stesso che assolvo un reo,
Ne scopro un altro.
E quando troverò, giusti Numi,
Un'anima fedel?
Congiuran gli astri cred'io,
Per obbligarmi a mio dispetto
A diventar crudel.
No: non avranno questo trionfo.
A sostener la gara,
Già m'impegnò la mia virtù.
Vediamo, se più costante sia
L'altrui perfidia, o la clemenza mia;
Olà! Sesto si sciolga;
Abbian di nuovo Lentulo,
E suoi seguaci e vita, e libertà.
Sia noto a Roma, ch'io son lo stesso,
E ch'io tutto so,
Tutti assolvo, e tutto oblio.
N. 26 Finale, Sestetto con coro
Sesto:
Tu, è ver, m'assolvi, Augusto.
Ma non m'assolve il core,
Che piangerà l'errore,
Finché memoria avrà.
Finché memoria avrà.
Tito:
Il vero pentimento,
Di cui tu sei capace,
Val più d'una verace
Costante fedeltà,
Costante fedeltà.
Vitallia, Servilia, Annio:
Oh generoso! oh grande!
A chi mai giunse a tanto?
Mi trae dagli
Occhi il pianto l'eccelsa sua bontà,
L'eccelsa sua bontà.
Eterni Dei!
Sesto, Publio, Coro:
Eterni Dei,
Vegliate Sui sacri giorni suoi,
Tutti:
A Roma in lui serbate
La sua felicita.
Tito:
Troncate, eterni Dei,
Troncate i giorni miei,
Quel di che il ben di Roma mia cura non sarà.
Vitallia, Servilia, Annio:
Eterni Dei!
Tutti:
Eterni Dei,
Vegliate sui sacri giorni suoi,
Tito:
Troncate i giorni miei,
Tutti:
A Roma in lui serbate
Tito:
Quel di che il ben di Roma
Tutti:
Felicita
Tito:
Mia cura non sarà
Tutti:
Vegliate
Tito:
Troncate
Tutti:
Vegliate
Tito:
Troncate
Tutti:
Vegliate
Tito:
Troncate
I giorni miei.
Tutti:
Sui sacri giorni suoi,
Tito:
Quel di che il ben di Roma
Tutti:
A Roma in lui serbate la sua felicita.
Tito:
Mia cura non sarà
Tutti:
Vegliate
Tito:
Troncate
Tutti:
Vegliate
Tito:
Troncate
Tutti:
Vegliate
Tito:
Troncate
Tutti:
Sui sacri giorni suoi,
Tito:
I giorni miei, quel di che il ben
Tutti:
A Roma in lui serbate la sua felicita.
Tito:
Quel di che il ben di Roma mia cura non sarà.
Tutti:
In lui serbate la sua felicita.
Tito:
Mia cura non sarà.
Tutti:
In lui serbate la sua felicita.
Tito:
Mia cura non sarà.
Tutti:
Felicita
Tito:
Mia cura non sarà.
Tutti:
Felicita
Tito:
Mia cura non sarà.
Tutti:
Felicita
Tito:
Mia cura non sarà. |
I VAATUS
I stseen
Vitellia:
Mis? Kas ikka sedasama, Sextus,
Tuled sa mulle ütlema?
Tean, et meelitasid ära Lentuluse;
Et tema järgijad on valmis juba;
Et süüdatud Kapitoolium
Paneb käima mässu.
Ma olen kõike seda juba tuhat korda kuulnud;
Oma kättemaksu ei näe ma ikka kunagi.
Kas tuleb oodata vahest,
Et Titus Berenikele minu nähes
Pakuks sõgedast armastusest
Mu anastatud trooni ja oma käe?
Räägi, ütle, mis veel oodata?
Sextus:
Oo Jumal!
Vitellia:
Sa ohkad!
Sextus:
Mõtle selle üle veel järgi, oo kallis,
Mõtle selle üle veel järgi.
Ah, ärgem võtkem Tituse näol rõõmu maailmalt,
Roomalt isa, sõpra iseendilt.
Muistsetest mälestustest otsi talle võrdset,
Kui suudad.
Kujutle oma vaimus
Suuremeelsemat kangelast
Ja halastavamat.
Räägi talle tasust;
Kehvad talle tunduvad ta aarded.
Räägi talle karistusest;
Süüteole otsib igaühe juures vabandusi;
Kellele kogenematuse,
Kellele kõrge ea pärast.
Ta säästab ühes kuulsa vere au;
Madalat seisust haletseb teises.
Kasutuks kutsub, raisatuks nimetab päeva,
Mil ta pole teinud kedagi õnnelikuks.
Vitellia:
Nii et mulle näkku kiitma tulid sa mu vaenlast?
Ja enam sa ei mõtle,
Et see halastav kangelane trooni anastab,
Mille tema isa võttis minu isalt?
Et ta pettis mind,
Et ta ahvatles mind
(Ja see on tema suurim eksimus)
Peaaegu teda armastama.
Ja siis, reetur!
Ja siis uuesti Rooma tagasi kutsuda Bereniket!
Oleks ta valinud vähemalt võistlejanna,
Kes on mind väärt,
Rooma iluduste hulgast.
Kuid mingit barbarit, Sextus,
Mingit pagulast mulle eelistada,
Mingit kuningannat!
Sextus:
Tead ju, et Berenike tuli omatahtsi tagasi.
Vitellia:
Räägi lastele neid muinasjutte.
Ma tean ammust armastust;
Tean pisaraid, mis valati siis,
Kui ta tookord lahkus;
Tean, kuidas nüüd ta teda vastu võttis ja austas,
Kes seda ei näe?
Reetur jumaldab teda.
Sextus:
Ah, printsess, sa oled armukade.
Vitellia:
Mina!
Sextus:
Jah.
Vitellia:
Et olen armukade, kui ma ei kannata põlgust.
Sextus:
Ja ikkagi...
Vitellia:
Ja ikkagi pole sul südant rinnus,
Et mind endale võita.
Sextus:
Ma olen...
Vitellia:
Sa oled vabastatud kõigist lubadustest.
Mul pole puudust
Mu vihkamise väärikamaist täideviijaist.
Sextus:
Kuula mind!
Vitellia:
Ma kuulsin küllalt.
Sextus:
Pea kinni!
Vitellia:
Hüvasti.
Sextus:
Ah, Vitellia, ah, mu jumalanna, ära lahku!
Kuhu sa lähed?
Andesta mulle, ma usun sind, ma eksisin.
1. DUETT
Sextus:
Nagu sulle meeldib, käsuta, käsuta,
Valitse mu liigutusi,
Mu saatus sina oled,
Kõik teen ma sinu heaks, kõik,
Kõik teen ma sinu heaks.
Vitellia:
Enne kui päike loojub, tahan,
Et kustuks nurjatu;
Sa tead, et ta anastab riigi,
Mille minu osaks taevas andis,
Sa tead, et ta anastab riigi,
Mille minu osaks taevas andis.
Sextus:
Juba su raev mind süütab!
Vitellia:
No hästi! Mis siis veel oodata?
Sextus:
Üks õrn pilk vähemalt
Olgu tasuks mu truuduse eest!
Vitellia ja Sextus:
Tuhat tunnet koos sõdivad mu sees halastamatult,
Tuhat tunnet koos sõdivad mu sees halastamatult,
Rohkem lõhestatud hinge kui minul ei leidu;
II stseen
Annius:
Sõber, kiirusta;
Keiser kutsub sind enda juurde.
Vitellia:
Ah, ärge raisake neid üürikesi hetki.
Titus varastab need Berenikelt.
Annius:
Ebaõiglaselt teotad sa,
Vitellia, meie kangelast:
Titus valitseb nii maailma kui ennast.
Juba, tema käsu peale,
Berenike lahkus.
Sextus:
Kuidas?
Vitellia:
Mis sa räägid?
Annius:
Imestate põhjusega.
Rooma nutab hämmeldusest ja rõõmust.
Ma ise peaaegu ei usu seda:
Ja mina viibisin juures,
Oo Vitellia, suurel lahkumisel.
Vitellia:
(Oo lootust!)
Sextus:
Oo üllust!
Vitellia:
Seda kõrki naist, oo kui meeleldi oleksin ma
Kuulnud teda karjumas Tituse peale.
Annius:
Tegelikult pole ta kunagi õrnem olnud.
Ta lahkus, kuid nägi,
Et lahkub jumaldatuna
Ning et Titusele ei läinud
Vähem kalliks maksma
Kui talle see valus hoop.
Vitellia:
Igaüks võib eksida.
Annius:
Ah, võis aru saada,
Et vaja läks Titusel endas kogu kangelast,
Et võita armastajat:
Ta võitis, kuid võideldes;
Ta polnud rõhutud, kuid rahulik ei olnud;
Ja tema näos (öeldagu tema auks)
Võis näha nii lahingut kui võitu.
Vitellia:
(Äkki siiski minu vastu sedavõrd,
Kui arvasin, tänamatu Titus polegi.)
Sextus, oota mu käskude täitmisega;
Aeg hoobi andmiseks veel pole küps.
Sextus:
Ja sa ei taha, et ma näeks!..
Et ma kaebaks, oo julmur!...
Vitellia:
Mis sa siis nägid? Mille üle on sul kaevata?
Sextus:
Ei millegi. (Oo Jumal!)
Kes oleks iial tundnud
Nii suurt piina kui mina.
2. AARIA
Vitellia:
Ah, kui meeldida mul soovid,
Jäta oma kahtlused.
Ära mind tüüta selle rõhuva kahtlemisega,
Ah, kui meeldida mul soovid,
Jäta oma kahtlused,
Oo ei, ära mind tüüta,
Selle rõhuva kahtlemisega.
Kes pimesi usub, sunnib jääma ustavaks,
Sunnib jääma ustavaks!
Kes ikka pettust ootab,
Õhutab petma,
Ah, kui meeldida, meeldida mul soovid,
Jäta kahtlused.
Kes pimesi usub, sunnib jääma ustavaks,
Kes ikka pettust ootab, õhutab petma.
III stseen
Annius:
Sõber, käes on hetk mind teha õnnelikuks.
Mu armastusele lubasid sa Servilia.
Ei puudu muu kui Augustuse nõusolek.
Ja nüüd tema käest seda paluda sa võiksid.
Sextus:
Iga su soov, Annius, on mulle seaduseks.
Kannatamatult ka mina, Annius,
Soovin seda uut ühendust.
3. DUETT
Annius ja Sextus:
Oo, embame õrnalt,
Mu ustav sõber
Ja alati minu jaoks samana
Sind hoidku sõbrana taevas
Sextus:
Ja alati
Annio:
Minu jaoks
Sextus:
Samana
Annio:
Sind hoidku
Annius ja Sextus:
Sõbrana taevas,
Ja alati minu jaoks samana
Sind hoidku sõbrana taevas,
Sõbrana taevas, sõbrana taevas.
IV stseen
4. Marss
5. Koor
Hoidke, oo jumalad,
Kes te valvate Rooma saatust,
Õiglases, tugevas Tituses
Meie ajastu au, meie ajastu, meie ajastu.
Oo jumalad, kes te valvate,
Oo jumalad, kes te valvate
Rooma saatust, hoidke Tituses,
Õiglases, tugevas
Meie ajastu au!
Hoidke, oo jumalad, kes te valvate
Rooma saatust,
Õiglases, tugevas Tituses
Meie ajastu au, meie ajastu, meie ajastu.
Publius:
Sind isamaa isaks täna kutsub senat:
Ja kunagi pole ta õiglasem
Olnud oma otsustes,
Oo võitmatu Augustus.
Annius:
Sa pole mitte üksnes [isamaa] isa,
Vaid ka ta kaitsejumalus.
Et surelikust ülemana teistele end näitad,
Hakka end teiste palvetega harjutama.
Senat pühendab sulle kõrge templi;
Ja tahetakse, et seal, jumalaid austades
Ka jumal Titust Rooma kummardaks.
Publius:
Need aarded, mis sa näed,
Allutatud provintside aastaandamid,
Me pühendame selle jaoks.
Titus, ära põlga ära neid
Meie armastuse avalikke märke.
Titus:
Roomlased, ainus eesmärk
Tituse palvetel on teie armastus;
Kuid teie armastus ärgu ületagu
Sedavõrd oma piire,
Et peaks seepärast punastama
Titus ja teie ise.
Neid pakutud aardeid
Ei lükka ma aga tagasi.
Muuta kavatsen vaid nende kasutusviisi.
Kuulake:
Erakordselt hirmsalt
Vesuuv tuliseid jõgesid
Oma lõugade vahelt purskas;
Pildus kaljusid;
Täitis varemetega väljad ümberringi
Ja linnad seal lähedal.
Lohutu rahvas põgeneb;
Kuid viletsus rõhub neid,
Kes tulest pääsesid.
Seda kulda läheb vaja
Et parandada nii suurtest õnnetustest laastatut.
See, roomlased, on sama,
Mis ehitada mulle tempel.
Annius:
Oo tõeline kangelane!
Publius:
Kui palju on sust kehvemad kõik autasud,
Kõik kiitused!
Titus:
Aitab, aitab, oo mu ustavad.
Sextus tulgu mulle ligemale;
Annius ärgu lahkugu.
Kõik teised eemaldugu.
Marss
Annius:
(Nüüd, oo Sextus, kosta minu eest.)
Sextus:
Kuidas, isand,
Sa suutsid oma kauni kuninganna?...
Titus:
Ah, Sextus, sõber, mis hirmus hetk!
Ma ei uskunud... aitab;
Ma võitsin; ta lahkus.
Võetagu nüüd Roomalt igasugune kahtlus,
Et teda võiks näha minu mõrsjana.
Üht oma tütardest tahab [Rooma]
Näha minu troonil
Ja tema soovi tuleb täita.
Kuna armastus valis asjatult mulle kütked,
Tahan ma,
Et vähemalt sõprus need valiks.
Ühinegu sinu verega,
Sextus, keiserlik veri.
Täna minu mõrsjaks saab sinu õde.
Sextus:
Servilia!
Titus:
Just.
Annius:
(Oh mind õnnetut!)
Sextus:
(Oo jumalad! Annius on kadunud.)
Titus:
Kas kuulsid? Mis sa kostad?
Sa ei vasta?
Sextus:
Ja kes võiks sulle vastata, isand?
Mind rõhub su headuse märk.
Mul pole südant... ma tahaksin...
Annius:
(Sextus vaevleb minu pärast.)
Titus:
Selgita.
Ma teen kõik sinu heaks.
Sextus:
(Ah, sõpra peab aitama.)
Annius:
(Annius, ole vapper.)
Sextus:
Titus...
Annius:
Augustus, ma tunnen Sextuse südant.
Hällist peale on õrn armastus
Meid ühendanud.
Tema, iseennast tagasihoidlik hindama,
Kardab, et tundub liiga suur see and;
Ega taipa, et kõik vahemaad
On võrdsed keisri soosingule.
Kuid sina nõu talt uskuma ei pea.
Kuidas sa saaksid mõrsjaks valida kedagi,
Kes rohkem vääriks riiki ja sind ennast?
Voorust, ilu, kõike on Servilias.
Ma tundsin ta palgest, et ta sündis valitsema.
See on mu eelaimuste täitumine.
Sextus:
(Annius räägib nõnda?
Kas näen und või olen ärkvel!)
Titus:
Hästi, anna Serviliale, Annius, ise uudis üle.
Ja sina järgne mulle, armas Sextus;
Ja need oma kahtlused heida kõrvale.
Sa saad veel sellise osa troonist
Ja nii palju kõrgendan ma sind,
Et jääb üsna vähe järgi lõpmatust vahemaast,
Mille seadsid jumalad Sextuse ja Tituse vahele.
Sextus:
See on liig, oo isand.
Pea vähemalt mõõtu,
Kui ei taha, et me jääks tänamatuks,
Pea mõõtu, Augustus, oma heategudes.
Titus:
Kuid mida?
(Kui te mul keelate heategija olla),
Mida te mulle jätate?
6. Aaria
Titus:
Kõige ülema trooni ainsaks viljaks on see,
Vaev on kõik muu,
Vaev on kõik muu ja kõik on orjus,
Vaev ja orjus,
Kõik on vaev ja orjus.
Mis mulle jääks,
Kui kaotaksin ka ainsad õnnetunnid,
Mis on mul, aidates rõhutuid,
Ülendades sõpru,
Andes varandusi väärtuse ja vooruse eest?
Väärtuse ja vooruse eest?
Mis mulle jääks, mis mulle jääks?
Kõige ülema trooni ainsaks viljaks on see,
Vaev on kõik muu, vaev on kõik muu
Ja kõik on orjus, vaev ja orjus,
Kõik on vaev ja orjus, ja orjus, ja orjus.
V stseen
Annius:
Ärgem kahetsegem.
See oli suuremeelse armastaja kohus.
Mu süda, heida kõrvale kunagised tunded:
On su valitsejanna see, kes oli su ebajumal.
Muutuma peab austuseks armastus.
Seal ta on.
Oo jumalad!
Iial pole ta tundunud nii kaunis mu silmadele.
Servilia:
Mu õnn...
Annius:
Vaiki, Servilia.
Nüüdsest on kuritegu mind nii kutsuda.
Servilia:
Miks?
Annius:
Sind valis keiser (oh mis piin!)
Oma kaaslaseks.
Sulle (tunnen, et ma suren),
Sulle ta mul käskis selle teate tuua (oo valu!)
Ja mina...mina olin... (ma ei suuda kõnelda),
Keisrinna, hüvasti!
Servilia:
Kuidas! Pea kinni.
Mina, keisri mõrsja?
Ja miks?
Annius:
Sest ta ei leia ilu, voorust,
Mis oleks rohkem väärt keisririiki,
Hinge... oo, tähed!
Mis ma peaks ütlema?
Lase, keisrinna, oh lase mul minna.
Servilia:
Nii suurde segadusse maha jätta mind tahad?
Selgita; ütle mulle, kuidas? Mismoodi?...
Annius:
Ma hukkun, kui ma ei lahku, mu hing.
7. DUETT
Annius:
Ah, andesta esimesele armastusele
See mõtlematu sõna;
Süüdi olid huuled, mis harjunud
Niimoodi kutsuma sind ikka,
Niimoodi kutsuma sind ikka.
Servilia:
Ah, sina olid esimene,
Keda praeguseni olen ustavalt armastanud,
Ja sina ka viimaseks saad,
Kellel on pesa selles südames,
Kellel on pesa selles südames.
Annius:
Kallid sõnad minu õnnelt!
Servilia:
Oo mu õrn, armas lootus!
Servilia, Annio:
Mida enam kuulan su tundeid,
Minus kasvab seda enam kirg,
Mida enam kuulan su tundeid,
Minus kasvab seda enam kirg!
Kui üks hing on teisega ühendatud,
Millist rõõmu süda tunneb,
Ah, võetagu elust
Kõik see, mis pole armastus,
Ah, võetagu elust
Kõik see, kõik see, mis pole armastus,
Mis pole armastus.
VI stseen
Titus:
Mis mulle tood sa sellel lehel?
Publius:
See varjab süüdlaste nimesid,
Kes söandasid jultunud sõnadega
Juba kadunud keisrite mälestust teotada.
Titus:
Barbaarne juurdlus,
Mis lahkunuid ei aita
Ning pakub tuhat teed pettusele,
Et lõksu püüda süütuid.
Publius:
Kuid seal on, isand, mõni,
Kes solvata julgeb ka sinu nime.
Titus:
Ja mis sellest?
Kui teda tõukas kergemeelsus -
Siis sellest ma ei hooli;
Kui lollus - tunnen kaasa;
Kui mõistlik põhjus - olen talle tänulik!
Ja kui tal on nurjatud ajendid -
Ma annan talle andeks.
Publius:
Vähemalt...
VII stseen
Servilia:
Tituse jalge ette...
Titus:
Servilia! Keisrinna!
Servilia:
Ah isand, nii uhket nime
Ära mulle veel anna.
Kuula mind enne.
Ma pean avaldama sulle ühe saladuse.
Titus:
Publius, eemaldu; kuid ära lahku.
Servilia:
Et keiserlikest loorbereist
Sa mind nii paljude väärilisemate hulgast,
Suuremeelne monarh,
Kutsud osa saama, on selline and,
Et ärataks tormi
Ka kõige juhmimaski südames... kuid...
Titus:
Räägi...
Servilia:
See süda, isand, pole enam minu oma.
Juba pikka aega tagasi
Annius ta mult röövis.
Vaprust piisavalt mul pole,
Et teda unustada.
Ka troonil mööda harjunud rada
Käiks vastu mu tahtmist mu mõte.
Tean, et on kuritegu
Vastu hakata keisri tahtele;
Kuid olgu kõik vähemalt teada
Mu valitsejale;
Siis, kui mind tahab oma mõrsjaks,
Siin on mu käsi.
Titus:
Tänan teid, taevased jumalad.
Siiski leidub neid,
Kes riskivad [mind] pahandada tõega.
Sinu ülendamise seab oma rahust
Annius ettepoole!
Sina lükkad tagasi trooni,
Et olla talle truu!
Ja mina peaksin tumestama
Nii kaunid leegid!
Ah, ei sünnita nii nurjatuid tundeid
Tituse süda.
Jäta kõik hirm.
Ma tahan kinni siduda nii õilsa sõlme
Ja olgu veel isamaal teietaolisi kodanikke.
Servilia:
Oo Titus! Oo Augustus!
Oo tõeline rõõm surelikele!
Ma ei teagi, kuidas mu tänulik süda...
Titus:
Kui heameelt täielikult tahad mulle teha,
Servilia, teisigi sa innusta oma puhtusega.
Hoolitse, et saaks teatavaks,
Et heameelt teeb mulle - rohkem kui vale,
Mis meeldib, - tõde, mis solvab.
8. AARIA
Titus:
Ah, kui oleks ümber trooni
Iga süda nõnda siiras,
Poleks vaevaks suur keisririik,
Vaid õnneks, vaid õnneks.
Ei tohiks valitsejad
Kanda nii ränka muret,
et teha vahet pettusel
Ja peidetud tõel, peidetud tõel;
Ei tohiks kanda nii ränka muret!
Ah! kui oleks ümber trooni
Iga süda nõnda siiras!
Suur keisririik, suur keisririik
Poleks vaevaks, vaid õnneks,
Õnneks, õnneks, õnneks.
VIII stseen
Servilia:
Õnnelik mina!
Vitellia:
Kas võin oma käskijannale
Pakkuda oma esimesi auavaldusi?
Kas võin jumaldada seda nägu,
Mille vastu armastusest haavatuna
Kaotas rahu Tituse süda?
Servilia:
Ära ole mu peale vihane;
Võib-olla kuninglik käsi
On sulle määratud.
IX stseen
Vitellia:
Ikka veel mind pilkab?
Pean kannatama seda häbiväärset põlgust?
Ah, kui üleolevalt ta mu siia jätab!
Jõhker Titus, sulle tundus siis,
Et on veel vähe
Bereniket mulle eelistada?
Mina niisiis olen viimane elavate seas.
Ah, värise, tänamatu,
Värise, et oled mind solvanud.
Täna sinu veri...
Sextus:
Mu elu!
Vitellia:
Hästi, mis sa teatad?
Kas Kapitoolium on süüdatud?
On ta tuhaks põlenud?
Kus on Lentulus?
Kas Titust on karistatud?
Sextus:
Ma pole veel midagi teinud.
Vitellia:
Ei midagi!
Ja nii sundimatult ilmud minu ette?
Ja mis õigusega julged sa kutsuda
Mind oma eluks?
Sextus:
See on sinu käsk -
Oodata hoobi andmisega.
Vitellia:
Ja sa pole kuulnud mu uutest teotamistest?
Uut vihjet ootad veel?
Kuid et ma peaks uskuma,
Et oled armastaja,
Ütle mulle,
Kuidas sa tahad seda saavutada,
Kui sa nii vähe mu mõtteid taipad?
Sextus:
Kas ükski põhjendus
Saaks vähemalt mind õigustada?
Vitellia:
Ükski põhjendus! sa saad neid tuhat,
Olgu mis tahes tunne
Su südame käsuks ja liigutajaks.
Kas su tõotus on kuulsus?
Mina pakun sulle kodumaa vabastamist.
Kas oled kuulsusrikkaks
Püüdluseks suuteline?
Näe, sulle on lahti tee võimule.
Kas teha sind õnnelikuks suudab mu käsi?
Jookse, maksa mu eest kätte
Ja ma olen sinu oma.
Muid innustusi on sul tarvis?
Tea, et Titust armastasin,
Et minu südant võitmast takistas sind tema;
Et kui ta jääb ellu,
Võib ta ümber mõelda;
Et mina taas võiksin hakata
(Ma ei usalda ennast)
Võib-olla teda armastama.
Nüüd mine,
Kui sind ei liiguta kuulsusjanu,
Auahnus, armastus;
Kui sallid võistlejat,
Kes röövis, kes lükkab tagasi,
Kes varastada sult võiks mu tunded,
Ütlen, et oled inimestest kõige närusem.
Sextus:
Kui palju teid, et mind rünnata!
Aitab, rohkem pole vaja,
Sa juba innustasid mind, Vitellia, oma vihaga.
Põlemas näed varsti Kapitooliumit
Ja seda tera Tituse rinnas...
(Ah, ülimad jumalad!
Mis külmus tungib mu soontesse...)
Vitellia:
Ja nüüd, mis sa mõtled?
Sextus:
Ah, Vitellia!
Vitellia:
Nägin seda ette,
Sa mõtlesid juba ümber.
Sextus:
Ei mõelnud ümber, aga...
Vitellia:
Ära mind enam tüüta.
Taipan, tänamatu, et sa mind ei armasta.
Kui loll ma olin!
Juba ma sind uskusin;
Juba mulle meeldisid
Ja peaaegu hakkasin sind armastama.
Mu silmist kao jäädavalt
Ja unusta mind ära.
Sextus:
Pea; ma annan järele,
Juba ruttan sind teenima.
Vitellia:
Häh, ma ei usu sind;
Sa petad mind jälle.
Poole teo peal tuleb sul meelde...
Sextus:
Ei; mind karistagu armastus,
Kui mõtlen sind petta.
Vitellia:
Noh, siis jookse; mida sa teed?
Miks sa ei lähe?
9. AARIA
Sextus:
Ma lähen, ma lähen, kuid sina, mu õnn,
Minuga astu taas rahujalale,
Minuga astu taas rahujalale;
Ma olen see, mis sa enim soovid,
Ma olen see, mis sa enim soovid,
Seda, mis tahad, ma teen,
Mis tahad, ma teen.
Ma lähen, kuid sina, mu õnn!
Minuga astu taas rahujalale,
Ma olen see, mis sa enim soovid,
Seda, mis tahad, ma teen, jah, olen,
Mis sa enim soovid, seda, mis tahad,
Ma teen, seda, mis tahad,
Ma teen, seda, mis tahad, ma teen.
Vaata mind ja ma unustan kõik
Ja tahan su eest kätte maksta,
Ja tahan su eest kätte maksta.
See pilk üksi
On mul meeles, on mul meeles.
Ma lähen!
Kuid sina, mu õnn!
Minuga astu taas rahujalale,
Ma olen see, mis sa enim soovid,
Seda, mis tahad, ma teen,
Seda, mis tahad, ma teen.
Vaata mind, vaata mind!
See pilk üksi
On mul meeles, on mul meeles.
Vaata mind ja ma unustan kõik
Ja tahan su eest kätte maksta.
Ah, millise võimu, oo jumalad!
Te andsite ilule, andsite ilule!
Ilule, andsite ilule, andsite ilule,
Ilule, ah, millise võimu, oo jumalad!
Te andsite ilule,
Andsite ilule, ilule, ilule, ilule!
X stseen
Vitellia:
Sa saad näha, Titus, saad näha!
Et lõppude lõpuks nii vilets see nägu ei olegi.
Piisab, et ahvatleda su sõpru vähemalt,
Kui sellest sinu võlumiseks on ka vähe.
Sa veel kahetsed...
Publius:
Sina siin, Vitellia?
Oo, jookse, Titus läheb su ruumide poole.
Annius:
Vitellia, rutta,
Keiser otsib sind.
Vitellia:
Keiser!
Publius:
Kas sa veel ei teagi?
Ta oma kaaslaseks sind valis.
Annius:
Sina oled meie keisrinna;
Ja esimese auavalduse anname sulle meie.
Publius:
Oh, printsess, lähme; keiser ootab.
10. – 12. TERTSETT, RETSITATIIV,
FINAAL (KVINTETT)
10. Tertsett
Vitellia:
Ma tulen!
Oodake!
Sextus!
Oo häda!
Sextus on läinud!
Oo mu õnnetu põlgus, oo mu sõge raev,
Mis äng, mis vaev!
Ma tardun, oo jumal, õudusest!
Annius, Publius:
Oo kuis suur rõõm,
Vitellia:
Oo mu õnnetu põlgus,
Annius, Publius:
kuis ajab segadusse hinge,
Vitellia:
Oo mu sõge raev,
Annius, Publius:
Kuis ajab segadusse hinge,
Vitellia:
Mis äng,
Annius, Publius:
Oo kuis suur rõõm,
Vitellia:
Mis vaev,
Annius, Publius:
Kuis ajab segadusse hinge,
Vitellia:
Mis vaev!
Annius, Publius:
Oo kuis suur rõõm,
Vitellia:
Ma tardun,
Annius, Publius:
Ajab segadusse,
Vitellia:
Oo jumal!
Annius, Publius:
Oo kuis ajab segadusse,
Vitellia:
Ma tardun, oo jumal!
Annius, Publius:
Kuis ajab segadusse,
Vitellia:
Tardun,
Annius, Publius:
Ajab segadusse hinge.
Vitellia:
Oo jumal, õudusest.
Vitellia:
Ma tulen! Oodake! Sextus! Oo häda! Sextus!
Annius, Publius:
Oo kuis suur rõõm,
Vitellia:
Oo mu õnnetu põlgus,
Annius, Publius:
Kuis ajab segadusse hinge,
Vitellia:
Oo mu sõge raev,
Annius, Publius:
Kuis ajab segadusse hinge,
Vitellia:
Mis äng,
Annius, Publius:
Oo, kuis suur rõõm,
Vitellia:
Mis vaev,
Annius, Publius:
Kuis ajab segadusse hinge,
Vitellia:
Mis vaev!
Annius, Publius:
Oo kuis suur rõõm,
Vitellia:
Ma tardun,
Annius, Publius:
Ajab segadusse,
Vitellia:
Oo jumal,
Annius, Publius:
Ajab segadusse,
Vitellia:
Oo jumal!
Annius, Publius:
Ajab segadusse,
Vitellia:
Ma tardun, oo jumal!
Annius, Publius:
Kuis ajab segadusse,
Vitellia:
Tardun, oo jumal!
Annius, Publius:
Ajab segadusse hinge;
Vitellia:
Õudusest, ma tardun,
Annius, Publius:
Ajab segadusse,
Vitellia:
Ma tardun,
Annius, Publius:
Ajab segadusse,
Vitellia:
Ma tardun, oo jumal!
Annius:
Kuis ajab segadusse hinge,
Vitellia:
Õudusest, ma tardun,
Annius:
Ajab segadusse,
Vitellia:
Ma tardun,
Annius:
Ajab segadusse,
Vitellia:
Ma tardun, oo jumal!
Annius:
Kuis ajab segadusse hinge,
Vitellia:
Õudusest,
Annius, Publius:
Kuis ajab segadusse hinge!
Vitellia:
Ma tardun, oo jumal! Õudusest!
11. Retsitatiiv
Sextus:
Oo jumalad! Mis ärevus see on,
Mis torm on mu südames!
Võbisen, tardun, asun teele, peatun,
Iga tuul, iga vari paneb mu värisema.
Ma ei arvanud, et on nii raske ettevõtmine
Olla kurjategija.
Kuid see tuleb ära teha.
Vähemalt mingu ma vaprana surma.
Vaprana? Ja kuidas saaks seda olla reetur?
Õnnetu Sextus! Sina, reetur!
Mis kohutav nimi!
Ja ometi ruttad seda ära teenima.
Ja kelle sa reedad?
Kõige suurema, kõige õiglasema,
Kõige halastavama
Vürsti maa peal, kellele sa võlgned kõik,
Mis suudad, kõik,
Mis oled, ilusasti tasud talle küll!
Ta ülendas sind, et teha sinust
Enda timukas.
Neelaku mind maa,
Enne kui ma selleks saan!
Ah, mul pole südant, Vitellia,
Toetada su põlgust:
Sureksin enne löömist tema palge ees.
Peatagem see! Aga kuidas,
Põleb juba Kapitoolium!
Suurt kära ma kuulen relvade
Ja relvil meeste!
Ah, hilja on kahetseda!
12. Kvintett
Sextus:
Oo, hoidke alal, oo jumalad,
Roomale ta hiilgus
Või vähemalt minu elupäevad
Koos tema omadega katkestage,
Katkestage koos tema omadega.
Annius:
Sõber, kuhu lähed?
Sextus:
Ma lähen, ma lähen,
Sa saad selle teada, oo jumal!
Saad selle teada mu õhetusest. [häbipunast]
Annius:
Ma Sextust ei mõista;
Kuid siia tuleb Servilia.
Servilia:
Oo, mis õudne möll!
Annius:
Põgene siit, mu õnn!
Servilia:
Kardetakse, et tulekahju
Ei tekkinud juhuslikult,
Vaid [see on] kurjema kavatsusega
Meelega süüdatud.
Publius:
Roomas on vandenõu, Tituse pärast,
Oo häda! Ma kardan,
Kes võib olla selle reetmise algataja?
Servilia, Annius, Publius:
Karjed, oo häda, mis ma kuulen!
Nad panevad mu õudusest tarduma.
Vitellia:
Kes, halastuse nimel, oo jumal!
Näitab mulle, kus on Sextus?
Ma vihkan iseennast
Ja mul enda ees on hirm,
Ja mul enda ees on hirm.
Servilia, Annius, Publius:
Kes võib olla küll selle reetmise algataja?
Karjed, oo häda, mis ma kuulen!
Vitellia:
Karjed, oo häda, mis ma kuulen!
Servilia, Annius, Publius:
Nad panevad mu õudusest tarduma!
Vitellia:
Nad panevad mu õudusest tarduma!
Sextus:
(Ah, kuhu küll end peidan,
Ah, kuhu küll end peidan?
Avane, oo maa, neela mind!
Ja oma sügavasse põue sulge reetur,
Sulge, sulge reetur.)
Vitellia:
Sextus!
Sextus:
Mis sa minust tahad?
Vitellia:
Mis pilke sa heidad ümberringi?
Sextus:
Mind kohutab päevavalgus.
Vitellia:
Titus!
Sextus:
Üllas hing lahkus läbistatud rinnast.
Servilia, Annius, Publius:
Mis kuri käsi määrida
End võis sellise roimaga?
Sextus:
See oli kõige nurjatum mees,
Looduse õudus, see oli! See oli!
Vitellia:
Vaiki, meeletu. Oh, ära end paljasta!
Kvintett:
Ah, nõnda täht on kustunud,
On kustunud rahutooja.
Koor:
Oo must reetmine! Oo valu päev!
Kvintett:
Oo must reetmine!
Koor:
Oo valu päev!
Vitellia:
Oo valu päev!
Kvintett:
Oo valu päev!
Koor:
Reetmine!
Kvintett:
Oo must reetmine,
Koor:
Reetmine!
Kvintett:
Oo valu päev!
Koor:
Oo must reetmine, oo valu päev!
Oo must reetmine, oo valu päev!
Kvintett:
Reetmine,
Koor:
Reetmine,
Kvintett:
Reetmine,
Koor:
Reetmine!
Kvintett:
Oo valu päev! Valu! Valu!
II VAATUS
I stseen
Annius:
Sextus, Augustus ei hukkunud,
Nagu sa arvasid.
Vaigista oma valu;
Just praegu tuleb ta mässust
Haavamatult tagasi.
Sextus:
Hah! Sa petad mind.
Ma ise nägin teda langemas
Läbistatuna nurjatust terast.
Annius:
Kus?
Sextus:
Kitsal rajal, mida mööda
Tõustakse siit Tarpeiusele.
Annius:
Ei, sa nägid valesti.
Läbi suitsu ja läbi möllu
Keegi teine Titusena sulle paistis.
Sextus:
Keegi teine!
Ja kes küll keiserlike riietega
Julgeks end ehtida?
Pühad loorberid, auväärne mantel...
Annius:
Kõik jutt on asjatu,
Titus on elus ja haavamata.
Just nüüdsama mina temast lahkusin.
Sextus:
Oo armulised jumalad!
Oo kallis vürst!
Oo armas sõber!
Ah, luba, et sellele rinnale...
Kuid ega sa mind ei peta?
Annius:
Kas ma väärin nii vähe usaldust?
Siis ise tema juurde jookse
Ja saad teda näha.
Sextus:
Et ma läheksin Tituse juurde
Pärast seda, kui ma ta reetsin?
Annius:
Sina reetsid ta?
Sextus:
Mina olen selle mässu algataja.
Annius:
Kuidas! Miks?
Sextus:
Ma ei saa sulle rohkem öelda.
Annius:
Sextus on truudusetu!
Sextus:
Sõber, mind hukutas üks hetk.
Hüvasti!
Ma põgenen isamaalt jäädavalt.
Pea mind meeles.
Kaitse Titust uute püüniste eest.
Mina lähen ekseldes,
Vaevatuna nutma metsade vahele
Oma süüteo pärast.
Annius:
Pea kinni;
Oo jumalad! Mõtleme...
Paljud süüdistavad selles tulekahjus juhust;
Ja vandenõus ei olda kindel praeguseni...
Sextus:
No hästi, mis sa tahad?
Annius:
Et sa ei lahkuks veel.
13. AARIA
Annius:
Pöördu tagasi Tituse kõrvale,
Pöördu tagasi, pöördu tagasi,
Pöördu tagasi ja mineviku eksimus
Tee heaks korduvate ustavuse tõenditega,
Pöördu tagasi, pöördu tagasi,
Pöördu tagasi ja mineviku eksimus
Tee heaks korduvate ustavuse tõenditega,
Pöördu tagasi, pöördu tagasi!
Su kibe valu on ilmne märk,
Et voorusest südames on sul pilt,
Et voorusest südames on sul pilt.
Pöördu tagasi, pöördu tagasi, pöördu tagasi
Tituse kõrvale, pöördu tagasi
Tituse kõrvale, pöördu tagasi
Ja mineviku eksimus tee heaks
Korduvate ustavuse tõenditega,
Ustavuse tõenditega, ustavuse tõenditega,
Pöördu tagasi, pöördu tagasi!
II stseen
Sextus:
Kas lahkuma pean või jääma?
Mul pole mõistust,
Et nõuannetel vahet teha.
Vitellia:
Sextus, põgene,
Hoia alles oma elu ja minu au.
Sa oled kadunud,
Kui keegi su avastab
Ja kui sind on avastatud,
On avalik mu saladus.
Sextus:
Siia rinda maetuks jääb see.
Keegi pole seda teada saanud.
Suren sellest vaikides.
Vitellia:
Usaldaksin,
Kui vähem õrnust Tituse vastu sinus näeksin.
Ta karmust ma ei karda enam,
Ta leebust ma kardan; see su võidab.
III stseen
Publius:
Sextus!
Sextus:
Mis sa nõuad?
Publius:
Sinu mõõka.
Sextus:
Ja miks?
Publius:
See, kes kandes kuninglikke rõivaid
Su silma all langes tabatuna maha
Ning keda, eksitatult välimusest,
Sa pidasid Tituseks,
Oli Lentulus;
Hoop elu talt ei võtnud;
Ülejäänut mõistad.
Tule.
Vitellia:
(Oo saatuslik löök!)
Sextus:
Viimaks, türanlik naine...
Publius:
Sextus,
Tuleb minna.
Juba on kogunenud
Sind ära kuulama senat;
Ja ei saa mina oodata
Su sinna viimisega.
Sextus:
Tänamatu, hüvasti!
IV stseen
14. TERTSETT
Sextus:
Kui oma palgel kord
Tunned kerget tuuleõhku uitamas,
Mu viimsed ohked on see hingus,
Mu viimsed ohked on see hingus.
Vitellia:
Minu pärast veetakse ta surma,
Ah kuhu! Kuhu küll end peidan?
Peagi teatavaks maailmale
Minu eksimus saab,
Peagi teatavaks maailmale
Minu eksimus saab, minu eksimus saab.
Publius:
Tule!
Sextus:
Ma järgnen sulle, hüvasti!
Vitellia:
Kuule! Olen kadunud, oo jumal!
Publius:
Tule!
Vitellia:
Oo jumal!
Publius:
Tule!
Sextus:
Ma järgnen sulle.
Publius:
Tule!
Vitellia:
Kui julm!
Sextus:
Pea meeles, et sind jumaldan
Veel selles seisundis,
Tasuks mu valu eest
Olgu vähemalt su kaastunne;
Olgu vähemalt su kaastunne,
Olgu vähemalt su kaastunne.
Vitellia:
Mul lõhestab südant süümepiin, õudus, hirm,
Publius:
Valusad, kibedad pisarad,
Vitellia:
See, mis hinges ma tunnen,
Publius:
Mis ta silmist langevad
Vitellia:
Kurbusest surema mu paneb,
Publius:
Hinge mul liigutavad,
Vitellia:
Surema,
Publius:
Mind ,
Vitellia:
Mu paneb.
Publius:
Liigutavad,
Sextus:
Pea meeles, et sind jumaldan.
Vitellia:
Mul lõhestab südant.
Publius:
Valusad pisarad.
Sextus:
Veel selles seisundis.
Vitellia:
Süümepiin, õudus, hirm,
Publius:
Mind liigutavad,
Sextus:
Pea meeles veel,
Vitellia:
Oo jumal! See, mis hinges,
Publius:
Kuid asjatu on kaastunne!
Sextus:
Hüvasti!
Vitellia:
Ma tunnen,
Publius:
Kuid asjatu,
Vitellia:
Surema mu paneb.
Publius:
On kaastunne, tule, tule!
Vitellia:
Kui julm!
Sextus:
Pea meeles, et sind jumaldan,
Vitellia:
Mul lõhestab südant
Publius:
Valusad, kibedad pisarad
Sextus:
Pea meeles, et sind jumaldan
Vitellia:
Süümepiin, õudus, hirm,
Publius:
Mis ta silmist langevad
Sextus:
Veel selles seisundis,
Vitellia:
See, mis hinges ma tunnen
Publius:
Hinge mul liigutavad!
Sextus:
Tasuks mu valu eest
Vitellia:
Kurbusest surema mu paneb,
Publius:
Kuid asjatu on kaastunne
Sextus:
Olgu vähemalt su kaastunne,
Vitellia:
Kurbusest,
Publius:
Kuid,
Sextus:
Olgu vähemalt su kaastunne,
Vitellia:
Surema mu paneb,
Publius:
Asjatu on kaastunne,
Vitellia:
Kurbusest,
Publius:
Kuid asjatu,
Sextus:
Su kaastunne.
Vitellia:
Surema mu paneb.
Publius:
On kaastunne.
Publius:
Tule!
Sextus:
Hüvasti!
Vitellia:
Oo jumal!
Publius:
Tule!
Sextus:
Hüvasti!
Vitellia:
Oo jumal!
Sextus:
Mul lõhestab südant,
Publius:
Tule!
Vitellia:
Mul lõhestab südant,
Sextus:
Süümepiin, õudus, hirm,
Publius:
Tule!
Vitellia:
Süümepiin, õudus, hirm,
Sextus:
See, mis hinges ma tunnen,
Publius:
Tule!
Vitellia:
See, mis hinges ma tunnen,
Sextus:
Kurbusest,
Publius:
Kuid asjatu,
Vitellia:
Kurbusest,
Sextus:
Surema mu paneb,
Publius:
On kaastunne,
Vitellia:
surema mu paneb,
Publius:
Kuid asjatu,
Sextus:
Kurbusest surema mu paneb.
Publius:
On kaastunne.
Vitellia:
Surema mu paneb.
Publius:
Tule! Tule!
Vitellia, Sextus:
Kui julm, kui julm!
V stseen
15. KOOR
Koor:
Ah, tänu antagu ülimale loojale,
Kes Tituse näol trooni hiilguse päästis,
Kes Tituse näol trooni hiilguse päästis,
Päästis hiilguse, päästis hiilguse.
Titus:
Ah ei, õnnetu ma ei olegi nii väga,
Kui Roomas minu saatusele leidub kaastunnet,
Kui palveid Tituse pärast tehakse veel,
Kui palveid Tituse pärast tehakse veel.
Koor:
Ah, tänu antagu ülimale loojale,
Kes Tituse näol trooni hiilguse päästis,
Kes Tituse näol trooni hiilguse päästis,
Päästis hiilguse, päästis hiilguse.
Publius:
Juba jõuab kätte, isand,
Avalike mängude aeg.
Pidupäev, sa tead,
Et seda ei saa ära jätta.
On sinna ümber piduliku areeni
Kõik rahvas kokku tulnud;
Ja ei oodata muud,
Kui sinu kohalviibimist.
Igaüks igatseb pärast tuntud-teatud
Ohtu näha sind tervena.
Oma Roomale ära viivita
Tegemast nii toredat rõõmu.
Titus:
Lähme, Publius, kohe.
Ma ei saaks rahu,
Kui Sextuse saatust ma enne
Teada ei saaks.
Senat saab nüüd ta kaitse
Juba kuuldud;
Avastab, küll sa näed,
Et ta on süütu;
Ja ei tohiks viibida eriti otsus.
Publius:
Ah, liiga selgelt Lentulus kõneles.
Titus:
Lentulus ehk otsib eksimusele kaassüüdlast,
Et saada andestust.
Tal pole teadmata,
Kui väga Sextus mulle on kallis.
See on roimarite tavaline võte:
Kuid senatist ei naase veel kedagi.
Mis küll saab?
Mine; küsi, mis toimub, mida oodata?
Ma tahan kõike teada enne lahkumist.
Publius:
Ma lähen, kuid kardan,
Et ei naase rõõmutoojana.
Titus:
Ja kas suudad uskuda,
Et Sextus on truudusetu?
Mina oma südame järgi
Mõõdan tema oma;
Ja võimatuna tundub mulle,
Et ta oleks mu reetnud.
Publius:
Aga, isand, kõigil ei ole Tituse südant.
16. AARIA
Publius:
Hilja märkab reetmist see,
Kel iial ustavusest puudu ei jää,
Õige süda, täis autunnet,
Pole ime, kui ta iga teist südant
Peab võimetuks murdma truudust,
Murdma truudust.
Hilja märkab reetmist see,
Kel iial ustavusest puudu ei jää,
Hilja märkab reetmist see,
Kel iial ustavusest puudu ei jää,
Puudu ei jää, puudu ei jää.
VI stseen
Titus:
Ei, nii nurjatuks
Ma oma Sextust ma ei pea.
Ma olen näinud,
Et ta pole mitte ainult ustav ja sõber,
Vaid et ta mind armastab.
Nii palju muutuda üks hing ei saa.
Annius, mis uudist sa tood?
Sextuse süütusest? Tröösti mind!
Annius:
Isand! Tulen armu talle paluma.
VII stseen
Publius:
Keiser, kas ma ei öelnud.
Sextus on selle jõhkra vandenõu autor.
Titus:
Publius, kas see on tõsi?
Publius:
Kahjuks; ta ise oma suuga kõike kinnitas.
Koos kaasosalistega senat
Kiskjate ette ta mõistab.
Siin on otsus, hirmus, kuid õiglane;
Ei puudu siit muu, oo isand,
Kui Augustuse nimi.
Titus:
Kõikvõimsad jumalad!
Annius:
Oh, halastav monarh...
Titus:
Annius, nüüd jäta mind rahule.
Publius:
Suurele pidustusele kogunenud rahvas,
Sa tead, et nad juba...
Titus:
Tean, lahkuge!
Annius:
Oo, andesta, kui kostan meeletu eest.
Ta on minu kalli mõrsja vend.
17. AARIA
Annius:
Sind reedeti, ta väärib surma,
Kuid Tituse süda siiski lubab loota,
Kuid Tituse süda siiski lubab loota,
Siiski lubab loota.
Oh! Pea nõu,
Isand, oma südamega,
Meie valu sa võta vaevaks märgata,
Meie valu, meie valu
Sa võta vaevaks märgata,
Võta vaevaks märgata.
Sind reedeti, ta väärib surma,
Kuid Tituse süda siiski lubab loota,
Kuid Tituse süda siiski lubab loota,
Siiski lubab loota.
Oh, pea nõu,
Oh pea nõu, isand, oma südamega,
Meie valu sa võta vaevaks märgata,
Meie valu sa võta vaevaks märgata,
Võta vaevaks märgata,
Võta vaevaks märgata!
VIII stseen
Titus:
Mis õudus! Mis reetmine!
Kui must truudusetus!
Teeselda sõpra!
Olla mul alati kõrval:
Igal hetkel nõuda mu südamelt
Mingit armastuse tõendit;
Ja samal ajal valmistada ette minu surma!
Ja mina lükkan veel karistust edasi?
Ja otsusele alla veel ei kirjuta?
Oh jaa, roimar surgu! Surgu...
Kuid kas ära kuulamata
Saadan Sextuse surma?
Jaa: senat kuulis juba küllalt.
Ja kui tal oleks mingi saladus
Avaldada mulle?
(Hei!) Kuulan ta ära
Ja siis mingu vastu karistusele.
(Toodagu Sextus minu ette.)
Ja ikkagi, valitsejal on õnnetu saatus!
Meile on keelatud,
Mis madalamaile on antud.
Keset metsa vilets talupoeg,
Kel katab kore villane tahumatut keha,
Kellele on kehvaks peavarjuks
Taeva kurjuse eest vormitu hütt,
Magab rahulikku und,
Veedab rahus päevad.
Palju ta ei taha:
Teab, kes teda vihkab ja kes armastab:
Koos teistega või üksi naaseb
Julgelt metsa, mägedesse;
Ja näeb südant igaühel näost.
Meie kesk selliseid rikkusi
Elame ikka ebakindlalt:
Sest meie silme all muudab lootus või hirm
Igaühe palgel paistvat südant.
Kes truudusetult sõbralt (hei!),
Kes küll seda on pidanud kartma?
IX stseen
Titus:
Aga Publius, kas Sextust veel ei tule?
Publius:
Käsku täitma juba ruttasid valvurid.
Titus:
Ma ei saa aru nii pikast viivitusest.
Publius:
Vaid paar hetke on möödunud, isand.
Titus:
Mine ise; kiirusta teda.
Publius:
Kuuletun...
Su liktorid hakkavad paistma.
Sextus ei tohiks eriti kaugel olla.
Seal ta on.
Titus:
Tänamatu!
Kohtumise lähenedes kõneleb mulle
Juba tema kasuks
Kunagine armastus.
Kuid ei; las leiab siit oma vürsti
Ja mitte sõbra.
X stseen
18. TERTSETT
Sextus:
See on Tituse nägu, see on Tituse nägu,
Ah, kuhu, oo tähed,
On kadunud ta harilik leebus?
Praegu paneb ta mu värisema,
Praegu paneb ta mu värisema.
Titus:
Igavesed jumalad!
Nii et see on siis Sextuse välimus?
Oo, kuidas võib roim üht nägu muuta,
Üht nägu muuta!
Publius:
Tuhat erinevat tunnet Tituses sõda peab,
Kui ta tunneb sellist kurbust,
Armastab ta teda ikka,
Armastab ta teda ikka.
Titus:
Astu lähemale!
Sextus:
Oo häält, mis langeb mu südamele!
Titus:
Kas sa ei kuule?
Sextus:
Higist tunnen end, oo jumal! Nõretavat.
Titus:
Astu lähemale!
Sextus:
Oo häält!
Titus:
Kas sa ei kuule?
Sextus:
Oo jumal!
Ei saa see, kes sureb,
Rohkem kannatada,
Rohkem kannatada.
Titus, Publius:
Väriseb reetur,
Sextus:
Oo jumal, ei saa see, kes sureb,
Titus, Publius:
Väriseb reetur,
Sextus:
Ei saa rohkem kannatada,
Titus, Publius:
Väriseb reetur,
Sextus:
Ei saa rohkem kannatada,
Titus, Publius:
Ega silmi julge tõsta,
Sextus:
Oo Jumal!
Titus, Publius:
Julge tõsta, julge tõsta.
Titus, Publius:
Väriseb reetur,
Sextus:
Ei saa, ei, see, kes sureb; oo jumal!
Titus, Publius:
Väriseb reetur,
Sextus:
Ei saa, ei, ei saa, ei saa,
Titus, Publius:
Ega silmi julge tõsta,
Sextus:
Rohkem kannatada, ei saa, ei saa,
Titus, Publius:
Ega silmi julge tõsta,
Sextus:
Rohkem kannatada, ei, ei,
Titus, Publius:
Väriseb reetur,
Sextus:
Ei, ei saa,
Titus, Publius:
Ega silmi julge tõsta,
Sextus:
Rohkem kannatada, ei, ei,
Titus, Publius:
Väriseb reetur,
Sextus:
Ei, ei saa,
Titus, Publius:
Ega silmi julge tõsta,
Sextus:
Rohkem kannatada,
Titus, Publius:
Väriseb reetur,
Sextus:
Rohkem kannatada,
Titus, Publius:
Ega silmi julge tõsta.
Sextus:
Rohkem kannatada.
Titus:
(Ja siiski on mul tast kahju.)
Publius, valvurid,
Jätke mind temaga omavahele.
Sextus:
(Ei, mul pole meelekindlust,
Et taluda selle näo vägevust.)
Titus:
Oh, Sextus, nii et see on tõsi?
Nii et sa soovid minu surma?
Mis asjas solvas sind su vürst,
Su isa, su heategija?
Kui sa Titus Augustuse suutsid unustada,
Kuidas sõber Titus sul meelde ei tulnud?
Kas tasuks on see õrna hoole eest,
Mis sinu eest alati ma kandsin?
Keda usaldada ma tulevikus võin,
Kui jõudis, oo jumalad!
Ka Sextus minu reetmiseni?
Ja sa suutsid seda?
Ja süda lubas seda sulle?
Sextus:
Ah, Titus, ah, mu armulisim vürst,
Mitte rohkem, mitte rohkem;
Kui sa näha saaksid seda viletsat südant;
[See on] sõnamurdlik, tänamatu,
Kuid sul oleks temast kahju.
Kõik on mul silme ees, kõik mu süüd;
Mäletan kõiki su heategusid;
Taluda ei suuda ma mõtet iseendast
Ega sinu lähedust.
See püha pale, sinu hääl,
Sinu armulikkus ise
On saanud mu karistuseks.
Kiirusta vähemalt,
Kiirusta mu surmaga.
Võta mult ruttu see truudusetu elu;
Lase, et ma valaksin,
Kui tahad olla halastav,
Selle reetliku vere su jalge ette.
Titus:
Tõuse, õnnetu.
(Ränk on end vaos hoida
Nende õrnade pisarate peale.)
Nüüd näed,
Mis haletsusväärsesse seisundisse
Viib kuritegu,
Talitsematu võimuiha!
Ja mis sa lootsid leida küll troonilt?
Ehk ülimat rahulolu?
Ah, mõtlematu!
Vaata, mis vilja ma sellest lõikan,
Ja ihalda seda, kui suudad.
Sextus:
Ei, see iha polnud see,
Mis mind ahvatles.
Titus:
Mis see siis oli?
Sextus:
Minu nõrkus, minu saatus!
Titus:
Vähemalt selgita paremini.
Sextus:
Oo jumal! Ma ei saa.
Titus:
Kuula mind, Sextus;
Oleme omavahel;
Su valitsejat pole kohal.
Ava oma süda Titusele;
Usalda oma sõpra.
Ma luban sulle,
Et Augustus ei saa teada.
Ütle oma süüteo algpõhjus.
Otsime koos võimalust
Sind vabandada.
Mina oleks selle üle
Võib-olla sinust õnnelikum.
Sextus:
Ah, mu süül ei ole õigustust.
Titus:
Vähemalt vastutasuks sõpruse eest
Ma küsin seda.
Mina ei hoidunud
Sulle usaldamast
Kõige kiivamalt hoitud saladusi;
Olen väärt küll,
Et Sextus mulle usaldaks ühe oma saladuse.
Sextus:
(See on uut sorti piinamine!
Kas pahandada Titust
Või Vitelliat süüdistada.)
Titus:
Kas kõhkled veel?
Kuid Sextus, sa haavad mind
Kõige valusamalt südamesse.
Sa näed, et liiga palju sa sõprust
Teotad selle umbusklikkusega.
Mõtle järele;
Rahulda mu õiglane soov.
Sextus:
(Mis täht küll paistis mu sünnihetkel!)
Titus:
Ja sa vaikid? Ega vasta?
Ah, et sa suudad niivõrd
Kuritarvitada mu halastust.
Sextus:
Isand... tea siis... (mida ma teen?)
Titus:
Jätka.
Sextus:
(Millal küll lõppeb mu kannatus?)
Titus:
Räägi ükskord:
Mida sa tahtsid mulle öelda?
Sextus:
Et ma olen jumalate viha all;
Et oma saatust enam ma ei jaksa kanda;
Et ma ise reeturiks end tunnistan,
Nurjatuks end hüüan;
Et ma väärin surma ja et ma ihkan seda.
Titus:
Tänamatu! ja seda sa ka saad.
Valvurid, süüdlane
Viige ära minu eest.
Sextus:
Viimne suudlus sellele võitmatule käele.
Titus:
Mine; pole enam aega,
Nüüd olen ma su kohtunik.
Sextus:
Oh olgu see, isand, viimaseks anniks.
19. RONDOO
Sextus:
Oh, selleks hetkeks vaid
Meenuta kunagist armastust,
Sest surema paneb mind kurvastusest
Sinu põlgus, sinu karmus,
Sinu põlgus, sinu karmus.
Halastust väärimata, tõsi,
Äratama pean vaid õudust,
Äratama pean vaid õudust,
Ometi oleksid vähem karm,
Kui sa näeksid seda südant,
Ometi oleksid vähem karm,
Kui sa näeksid seda südant,
Kui sa näeksid seda südant,
Kui sa näeksid seda südant.
Oh, selleks hetkeks vaid
Meenuta kunagist armastust,
Sest surema paneb mind kurvastusest
Sinu põlgus, sinu karmus,
Sinu põlgus, sinu karmus.
Meeleheitel lähen surma,
Kuid surm mind ei kohuta,
Mõte piinab mind,
Et ma olin sinu vastu reetlik,
Et ma olin sinu vastu reetlik!
Nii palju muret kannatab süda
Ega sure valust,
Nii palju muret kannatab süda
Ega sure valust, valust!
Halastust väärimata, tõsi,
Äratama pean vaid õudust,
Ometi oleksid vähem karm,
Kui sa näeksid seda südant,
Ometi oleksid vähem karm,
Kui sa näeksid seda südant!
Nii palju muret kannatab süda
Ega sure valust,
Nii palju muret kannatab süda
Ega sure valust, valust!
Meeleheitel lähen surma,
Kuid surm mind ei kohuta,
Mõte meenutab mulle,
Et ma olin sinu vastu reetlik,
Nii palju muret kannatab süda
Ega sure valust,
Ega sure valust,
Ega sure valust,
Valust,
Valust!
XI stseen
Titus:
Kus on kuuldud kunagi veel
Jultunumast truudusetusest?
Ma võlgnen oma kõrvaleheidetud,
Põlatud halastusele kättemaksu.
Kättemaksu!... Kas Tituse süda sünnitab
Selliseid tundeid?...
Ah, las ta elab...
Kas tühja kõnelevad siis seadused?
Mina, nende valvur, järgin neid nõnda?
Kas sõber Sextust ei suuda Titus unustada?...
Kõik muud sõprustunded
Ja halastus vaikigu praegu.
Sextus on süüdi;
Sextus peab surema.
Näe, siin ma olen valanud kodaniku verd,
Ja esimeseks on ühe sõbra veri.
Mida nüüd ütlevad järeltulijad meie kohta?
Ütlevad, et Tituses väsis armulikkus
Nagu Sillas ja Augustuses julmus;
Et Titust solvati ja et ta enda solvamised,
Riivamata õiglust, suutis küll unustada.
Kuid siis sunnin nii väga oma südant.
Ega pole isegi kindel,
Et teised seda heaks kiidaks?
Ah, ärgem jätkem harjunud rada...
Las sõber elab! Olgugi truudusetu.
Ja kui süüdistada mind
Maailm tahab ikkagi mingis eksimuses,
Süüdistagu mind halastuses,
Mitte karmuses.
XII stseen
Titus:
Publius.
Publius:
Keiser.
Titus:
Lähme rahva juurde, kes ootab.
Publius:
Ja Sextus?
Titus:
Ja Sextus tulgu ka areenile.
Publius:
Nii et tema saatus?...
Titus:
Jah, Publius, see on juba otsustatud.
Publius:
(Oo õnnetut!)
20. AARIA
Titus:
Kui riigi tarvis, lahked jumalad!
On vaja karmi südant,
On vaja karmi südant,
Võtke mult riik
Või andke mulle teine süda, teine süda.
Kui riigi tarvis, lahked jumalad!
On vaja karmi südant,
Võtke mult riik
Või andke mulle teine süda,
Või andke mulle teine süda, teine süda,
Või andke mulle teine süda.
Kui oma valduste ustavust
Ma armastusega ei kindlusta,
Ma armastusega ei kindlusta,
Sellisest ustavusest ma ei hooli,
Mis on hirmu vili,
Mis on hirmu vili,
Sellisest ustavusest ma ei hooli,
Mis on hirmu vili!
Kui riigi tarvis, lahked jumalad!
On vaja karmi südant,
On vaja karmi südant,
Võtke mult riik
Või andke mulle teine süda,
Teine süda,
Või andke mulle teine süda,
Või andke mulle teine süda,
Kui riigi tarvis on vaja karmi südant,
Võtke mult riik
Või andke mulle teine süda!
XIII stseen
Vitellia:
Publius, kuula!
Publius:
Anna andeks,
Ma pean kohe keisri juurde minema.
Vitellia:
Kuhu?
Publius:
Areenile.
Vitellia:
Ja Sextus?
Publius:
Ka tema.
Vitellia:
Nii et ta sureb?
Publius:
Kahjuks.
Vitellia:
(Oh mind õnnetut!)
Kas Titusega Sextus rääkis?
Publius:
Ja pikalt.
Vitellia:
Ja kas sa tead, mida ta ütles?
Publius:
Ei: keiser tahtis temaga omavahele jääda;
Mind jäeti välja.
XIV stseen
Vitellia:
Pole mõtet end petta;
Sextus on mind juba paljastanud.
Publiusel endal oli see näost näha.
Ta pole iial olnud minuga nii vaoshoitud.
Ta põgeneb, ta kardab jääda minuga.
Oh oleks ma järginud oma südame sundi.
Õigel ajal oleksin pidanud
End Titusele paljastama
Ja tunnistama üles eksimuse.
Eks ikka kurjategija suust kuulduna,
Kes ise süüd jälestab,
Kahaneb süü jubedus.
Nüüd on ka selleks liiga hilja.
On teada saanud roimast
Augustus ja mitte minu käest.
Juba see põhjus ise teeb rängemaks...
Servilia:
Oo Vitellia!
Annius:
Oo printsess!
Servilia:
Mu vaene vend...
Annius:
Mu kallis sõber...
Servilia:
On viidud surema.
Annius:
Peagi Rooma silme all,
Kes pealt vaatab,
Saab temast kiskjate kurb roog.
Vitellia:
Kuid mis ma saan tema heaks teha?
Servilia:
Kõike, sinu palvete peale
Kingib Titus sulle selle.
Annius:
Ta ei saa seda keelata vastsele keisrinnale.
Vitellia:
Annius, ma pole veel keisrinna.
Annius:
Enne, kui loojub päike,
On Titus sinu kaasa.
Just nüüd, minu kohal olles,
Pidustusteks käsu ta andis.
Vitellia:
(Siis Sextus vaikis!
Oo armastust! oo truudust!)
Annius, Servilia, lähme.
(Aga kuhu ma jooksen
Niimoodi ilma mõtlemata?)
Minge, sõbrad, ma järgnen teile.
Annius:
Kuid kui hilinenud abi peale
Sextus peab lootma,
On Sextus kadunud.
Servilia:
Lähme.
See õnnetu armastas
Sind rohkem kui iseennast;
Tal oli huultel ikka sinu nimi.
Kahvatas, kui rääkis sinust.
Sa nutad!
Vitellia:
Ah, mine!
Servilia:
Kuid miks sina jääd?
Vitellia, oo, mulle tundub...
Vitellia:
Oo jumalad!
Mine, ma tulen; ära mind piina.
21. – 23. AARIA, RETSITATIIV, AARIA
Servilia:
Kui muud kui pisaraid sa tema heaks ei tee,
Siis kogu su nutust pole kasu,
Siis kogu su nutust pole kasu,
Pole kasu.
Selle asjatu haletsusega, mida sa tunned,
Oi kui sarnane on julmus,
Julmus.
Kui muud kui pisaraid sa tema heaks ei tee,
Siis kogu su nutust pole kasu,
Siis kogu su nutust
Siis kogu su nutust pole kasu,
Pole kasu,
Pole kasu.
22. Retsitatiiv
Vitellia:
Käes on hetk, oo Vitellia!
Panna proovile su kindlameelsus!
Kas sul on vaprust küllalt,
Et vaadata verest tühjana
Oma ustavat Sextust?
Sextust, kes sind armastab
Rohkem kui oma elu?
Kes sinu süül sai süüdlaseks?
Kes sulle kuuletus, julmur,
Kes sind, ebaõiglast, jumaldas?
Kes surma palge ees nii truuks sulle jääb?
Ja sina samal ajal, tundes iseennast,
Lähed rahulikult Augustuse pulmasängi?
Ah! Näeksin alati Sextust enda ümber.
Ja tuuli ja kive kardaksin kõnelevat,
Mind paljastavat Titusele.
Ta jalge ette mingu ma kõike avaldama.
Vähenegu Sextuse roim,
Kui seda andestada ei saa,
Mu eksimuse võrra.
Keisririigi ja Hymenaiose lootused, hüvasti!
23. Aaria
Vitellia:
Ärgu enam lilledest kauneid keesid
Laskugu Hymenaios punuma.
Kinni jõhkrates, julmades ahelais,
Näen surma tõesti endale lähenemas,
Näen surma tõesti endale lähenemas.
Ärgu enam lilledest kauneid keesid
Laskugu Hymenaios punuma,
Ärgu enam lilledest kauneid keesid
Laskugu Hymenaios punuma.
Õnnetu, mis õudus!
Ah! Mis minu kohta öeldakse?
Mis öeldakse?
Kes näeks mu valu,
Sel siiski oleks minust kahju,
Kes näeks mu valu,
Sel siiski oleks minust kahju,
Sel siiski oleks minust kahju!
Ärgu enam lilledest kauneid keesid
Laskugu Hymenaios punuma!
Kinni jõhkrates, julmades ahelais,
Näen surma tõesti endale lähenemas,
Näen surma tõesti endale lähenemas.
Õnnetu, mis õudus!
Ah! Mis minu kohta öeldakse?
Kes näeks mu valu,
Sel siiski oleks minust kahju,
Kes näeks mu valu,
Sel siiski oleks minust kahju,
Siiski oleks minust kahju!
Õnnetu, mis õudus!
Kes näeks mu valu,
Sel siiski oleks minust kahju!
Õnnetu, mis õudus!
Ärgu enam lilledest kauneid keesid
Laskugu Hymenaios punuma.
Kinni jõhkrates, julmades ahelais,
Näen surma tõesti endale lähenemas!
Kes näeks mu valu,
Sel siiski oleks minust kahju,
Kes näeks mu valu,
Sel siiski oleks minust kahju,
Kahju minust, kahju,
Kahju minust, kahju minust,
Minust kahju,
Siiski oleks minust kahju,
Siiski oleks minust kahju
Oleks minust kahju!
XVI stseen
24. KOOR
Koor:
Et taevas, et jumalad sinust mõtlevad,
Armastavad sind, suur kangelane,
Selgus selle päeva õnnelikul käigul,
Kuid, kuid põhjust imestada ei ole ju,
Õnnelik Augustus,
Kui jumalad seda, kes nendega sarnaneb,
Valvavad nõnda,
Valvavad nõnda,
Kui jumalad seda, kes nendega sarnaneb,
Valvavad nõnda,
Valvavad nõnda.
Titus:
Enne, kui alustame lõbusat vaatemängu,
Valvurid, minu ette tooge süüdlane.
(Enam ta andestust ei looda:
Mida vähem ta seda ootab,
Seda kallim see talle peab olema.)
Annius:
Halastust, isand.
Servilia:
Isand, halastust!
Titus:
Kui te tulete seda paluma
Sextusele, on hilja.
Tema saatus on otsustatud.
Annius:
Ja nii rahuliku näoga mõistad sa ta surma?
Servilia:
Kuidas Tituse süda on küll kaotanud
Oma kunagised leebed kombed?
Titus:
Ta läheneb; vaikige.
Servilia:
Oo Sextus!
Annius:
Oo sõber!
XVII stseen
Titus:
Sextus, oma roimade rida sa tead
Ja tead, mis karistus sind peab tabama.
Tekitasid Roomas rahutust,
Solvasid majesteeti,
Seadusi rikkusid, sõpruse reetsid,
Maa ja taevas tahavad su surma.
Reetmisest sa aga tead,
Et mina olen selle ainus siht;
Nüüd kuula.
Vitellia:
Näe, kõrgeim Augustus, näe,
Su jalge ees kõige ärevam...
Titus:
Ah, tõuse, mida sa teed?
Mida soovid?
Vitellia:
Ma toon sinu ette
Nurjatu vandenõu algataja.
Titus:
Kus ta on?
Kes küll valmistas
Nii palju püüniseid mu elule?
Vitellia:
Sa ei usu seda.
Titus:
Miks?
Vitellia:
Sest see olen mina.
Titus:
Sina ka?
Servilia, Sextus:
Oo tähed!
Annius, Publius:
Oo jumalad!
Titus:
Ja kui palju küll,
Kui palju on teid mind reetmas?
Vitellia:
Mina olen nurjatum kui keegi teine!
Mina mõtlesin välja vandenõu;
Kõige ustavama sõbra
Ma sult meelitasin ära;
Mina ta pimedat armastust
Su hukatuseks kasutasin ära.
Titus:
Kuid mis oli su põlguse põhjuseks?
Vitellia:
Su headus.
Uskusin, et see on armastus.
Kätt ja trooni lootsin sult kingiks,
Ja siis jäin mitu korda kõrvale
Ja plaanisin kättemaksu.
25. RETSITATIIV
Titus:
Kuid mis päev on küll see!
Samal hetkel, kui vabastan ühe süüdlase,
Avastan teise.
Ja millal leian, õiglased jumalad,
Ühe ustava hinge?
Vandenõu peavad tähed, arvan ma,
Et sundida mind vastu tahtmist
Muutuma julmaks!
Ei, nad ei saa seda võitu.
Jätkama võitlust mind juba
On kohustanud mu voorus!
Vaatame, kas vastupidavam
On teiste reetlikkus või minu halastus.
Hei! Sextus lastagu lahti,
Saagu taas Lentulus
Ja tema järgijad nii elu kui vabaduse!
Teadku Rooma, et ma olen seesama
Ja et ma kõike tean,
Kõik vabastan süüst ja kõik unustan!
26. FINAAL, KOOR
Sextus:
Sina, tõesti, vabastad mu süüst, Augustus,
Aga mind ei vabasta mu süda,
Mis nutab, mis nutab eksimuse pärast,
Kuni ta mäletab,
Kuni ta mäletab!
Titus:
Tõeline kahetsus,
Milleks sa oled suuteline,
On väärt rohkem
Kui tõeline kindel ustavus,
Kindel ustavus.
Vitallia, Servilia, Annius:
Oo suuremeelne, oo suur!
Ja kes on kunagi küündinud nii kõrgele?
Mul kisub silmist,
Silmist pisaraid ta ülim headus,
Ta ülim headus!
Igavesed jumalad!
Sextus, Publius, koor:
Igavesed jumalad,
Valvake ta pühade elupäevade üle,
Kõik:
Hoidke tema näol Rooma jaoks alal õnne,
[Rooma] õnne!
Titus:
Lõigake läbi, igavesed jumalad,
Lõigake läbi mu elupäevad sel päeval,
Mil Rooma hüve eest ma enam ei hoolitse!
Vitallia, Servilia, Annius:
Igavesed jumalad!
Kõik:
Igavesed jumalad,
Valvake ta pühade elupäevade üle,
Titus:
Lõigake läbi mu elupäevad,
Kõik:
Hoidke tema näol Rooma jaoks alal,
Titus:
Sel päeval, mil Rooma hüve,
Kõik:
Õnne!
Titus:
Eest ma enam ei hoolitse,
Kõik:
Valvake,
Titus:
Lõigake läbi,
Kõik:
Valvake,
Titus:
Lõigake läbi,
Kõik:
Valvake,
Titus:
Lõigake läbi
Mu elupäevad.
Kõik:
Ta pühade elupäevade üle,
Titus:
Sel päeval, mil Rooma hüve,
Kõik:
Hoidke tema näol Rooma jaoks alal õnne,
Titus:
Eest ma enam ei hoolitse,
Kõik:
Valvake,
Titus:
Lõigake läbi
Kõik:
Valvake,
Titus:
Lõigake läbi,
Kõik:
Valvake,
Titus:
Lõigake läbi,
Kõik:
Ta pühade elupäevade üle,
Titus:
Mu elupäevad, sel päeval mil,
Kõik:
Hoidke tema näol Rooma jaoks alal õnne.
Titus:
Rooma hüve eest ma enam ei hoolitse.
Kõik:
Hoidke alal õnne,
Titus:
Ma enam ei hoolitse.
Kõik:
Hoidke alal õnne.
Titus:
Ma enam ei hoolitse.
Kõik:
Õnne,
Titus:
Ma enam ei hoolitse.
Kõik:
Õnne,
Titus:
Ma enam ei hoolitse.
Kõik:
Õnne!
Titus:
Ma enam ei hoolitse!
|
|