LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Twelfth Night Kaheteistkümnes öö eelmine järgmine Muusika autor Samuel Barber Sõnade autor Laurie Lee Tõlge Jaanus Kann Teose kataloogi- või oopusenumber: op42. Nr1 Tervikteosest No night could be darker than this night, No cold so cold, As the blood snaps like a wire, And the heart’s sap stills, And the year seems defeated. O never again, it seems, Can green things run, Or sky birds fly, Or the grass exhale its humming breath Powdered with pimpernels, From this dark lung of winter. Yet here are lessons for the final mile Of pilgrim kings; The mile still left when all have reached Their tether’s end: that mile where the Child lies hid. For see, beneath the hand, The earth already warms and glows; For men with shepherd’s eyes There are signs in the dark, the turning stars, The lamb’s returning time. Out of this utter death he’s born again, His birth our savior; From terror’s equinox He climbs and grows, Drawing his finger’s light across our blood – The sun of heaven, and the son of God. Ükski öö pole pimedam sellest ööst, ükski pole külmem, kui veri soonena katkeb ja süda elumahlad vaigistab, ja aasta paistab luhtunud. Ei eales enam, näib, rohelus ei tärka ega linnud taevas lenda ega muru ümisedes õhka, varsapõlvist kastena, sellest tumedast talve kopsust. Veel on siin tarkust palverändurite kuningate viimseks miiliks; see miil veel ees, kuid kõik on kohal oma võimete piiril: sellel miilil, kus asub Poeg. Sest vaata, all maailm juba soojeneb ja särab; Meestele, kel karjuse silmad, on märke pimeduses, pöörduvad tähed, mil naaseb tall. Oma täielikust surmast uuesti sündinud on tema sünd meie päästjaks; kui terror pööripäeva peab, ta kerkib ja kasvab, ta valgus kumab läbi meie vere – taevane päike ja Jumala poeg.