I. Incenerite spoglie, avara tomba
Fatta del moi bel Sol, terreno Cielo,
Ahi lasso ! I vegno ad inchinarvi in terra.
Con voi chius’è il mio cor a marmi in seno
E notte e giorno vive in foco, in pianto,
In duolo, in ira, il tormentato Glauco.
II. Ditelo, O fiumi, e voi ch’udiste Glauco
L’aria ferir di grida in su la tomba,
Erme campagne – e’l san le Ninfe e’l Cielo :
A me fu cibo il duol, bevanda il pianto,
-Letto, O sasso felice, il tuo bel seno-
Poi ch’il moi ben copri gelida terra.
III. Dara la notte lume alla terra
Splendera Cintia il di, prima che Glauco
Di bacciar, d’honorar lasci quel seno
Che fu nido d’Amor, che dura tomba
Preme. Ne sol d’alti sospir, di pianto,
Prodighe a lui saran le sfere e ‘l Cielo !
IV. Ma te raccoglie, O Ninfa, in grembo’l Cielo,
Io per te miro vedova la terra
Deseri i boschi e correr fium’il pianto.
E Driade e Napee del mesto Glauco
Ridicono I lamenti, e su la tomba
Cantano i pregi dell’amato seno.
V. O chiome d’or, neve gentil del seno
O gigli delle man, ch’invido il cielo
Ne rapi, quando chiuse in cieca tomba,
Chi vi nasconde ? Ohimè !Povera terra
Il fior d’ogni bellezza, il Sol di Glauco
Nasconde ! Ah ! Muse ! Qui sgorgate il pianto.
VI. Dunque, amate reliquie, un mar di pianto
Non daran questi lumi al nobil seno
D’un freddo sasso ? Eco ! L’afflito Glauco
Fa rissonar “Corinna” : il mare e’l Cielo,
Dicano i venti ogn’or, dica la terra
« Ahi Corinna ! Ahi Morte !Ahi tomba ! »
Cedano al pianto i detti ! Amato seno
A te dia pace il Cielo, Pace a te, Glauco
Prega, honorata tomba e sacra terra.
|
I. Põrmuks muutund ihu, kasin haud
on saanud mulle kauniks päikeseks, maapealseks taevaks,
oh häda! Sind tulen kummardama, mulla alla maetut.
Koos sinuga on minu süda marmori rüpes vangis
ning ööl ja päeval vaevatud Glaucos
elab tules, nutus, kurbuses ja vihas.
II. Öelge, jõed, ja sina, lage maa,
kes kuuled Glaucost karjetega õhku lõikamas
ta haua kohal, et nümfid kuuleksid ja taevas:
on lein mu toiduks saanud, pisarad mu joogiks
ja asemeks mul õnneliku kivi kaunis rind,
sestsaati kui mu kallist katab jäine muld.
III. Ennem kingib päike öösel oma valgust maale
ja kuuvalgus särab päeval, kui Glaucos lakkab
suudlemast ja ülistamast rinda,
mis Amorile oli pesaks ja mis nüüd karmist hauast
rõhutud. Ei üksi tema ohka, kaeble valjult,
kõik taevasfäärid kajavad tal kaasa.
IV. Oo nümf, kuid sulle avab taevas oma rüpe,
maa kannab sinu pärast leinarüüd,
mets jäetud maha, jõed täis pisaraid.
Mäe-, metsanümfid Glaucose kaevetele
kaasa kajavad ja sinu haua kohal
kallile rinnale kiitust laulavad.
V. Oh kuldseid lokke, lumivalget rinda,
liiliakarva käsi, mis armukade taevas
minult röövinud; kui oled suletud pimedasse hauda,
kes peidab sind? Oh, vaene maa,
sa peidad kõige ilu õit, Glaucose päikest!
Oh muusad, laske valla pisaratevool.
VI. Nüüd, kallid säilmed, kas pisarate merre
ei uputa need silmad selle külma kivi
õilsat rinda? Näe, ängis Glaucos
täidab veed ja taevad karjega Corinna järele,
las kordama jääb seda tuul, las kordab maa:
„Oo Corinna! Oo surm! Oo haud!“
Sõnad pisaraisse lämbugu! Kallis hing,
sul taevas andku rahu, ka sulle Glaucos rahu palub,
austatud haud ja püha muld.
|
|