Dolorum solatium
laborum remedium
mea michi cithara.
Nunc, quo, major dolor est
justiorque meror est
plus est necessaria.
Strages magna populi
regis mors et filii
hostium victoria,
ducum desolatio
vulgi desperatio
luctu replent omnia.
Amalech invaluit
Israel dum corruit;
infidelis jubilat Philistea
dum lamentis macerat se Judea.
Insultat fidelibus
infidelis populus.
In honorem maximum plebs adversa,
in derisum omnium fit divina.
Insultantes inquiunt:
ecce, de quo garriunt,
qualiter hos prodidit Deus suus,
dum a multis occidit dis prostratus.
Quem primum his prebuit
victus rex occubuit.
Tallis est electio dei sui,
tallis consecratio vatis magni.
Saul regum fortissime
virtus invicta Jonathae
qui vos nequivit vincere
permissus est occidere.
Quasi non esset oleo
consecratus dominico
sceleste manus gladio
jugulatur in prelio.
Plus fratre michi Jonatha
in una mecum anima
que peccata que scelera
nostra sciderunt viscera.
Expertes, montes Gelboe
roris sitis et pluvie
nec agrorum primicie
vestro succrescant incole.
Ve, ve tibi madida
tellus cede regia
qua et te mi Jonatha
manus stravit impia.
Ubi Christus Domini
Israelque incliti
morte miserabili
sunt cum suis perditi.
Planctum, Sion filie
super Saul sumite
largo cujus munere
vos ornabant purpure.
Tu michi mi Jonatha
flendus super omnia
inter cuncta gaudia
perpes erit lacrima.
Heu cur consilio
adquievi pessimo
ut tibi presidio
non essem in prelio,
vel confossus pariter
morerer feliciter
cum, quid amor faciat
majus hoc non habeat,
et me post te vivere
mori sit assidue
nec ad vitam anima
satis sit dimidia.
Vicem amicicie
vel unam me reddere
opportebat tempore
summe nunc angustie,
triumphi participem
vel ruine comitem
ut te vel eriperem
vel tecum occumberem
vitam prote finiens
quam salvasti tociens
ut et mors nos jungeret
magis quam disjungeret.
Infausta victoria
potitus interea
quam vana quam brevia
hinc percepi guadia.
Quam cito durissimus
est secutus nuntius
quem in suam animam
locutum superbiam
mortuis, quos nuntiat
illata mors aggregat
ut doloris nuntius
doloris sit socius.
Do quietem fidibus
vellem ut et planctibus
si possem et fletibus.
Lesis pulsu manibus
raucis planctu vocibus
deficit et spiritus.
|
Muredele lohutus,
vaevadele vaigistus,
mul on minu kitara.
Nüüd, kui mure suurem on,
õigustatum nukrus on,
seda rohkem vajan ma.
Rahval häda suuresti,
surnud valdjas, pojadki,
võit on saadud vaenuväel,
juhid kõik on kaotatud,
meeleheitel rahvahulk,
vappumas kõik nutu käes.
Amalek vaid tugevneb,
sellal langeb Iisrael,
juubeldamas uskmatu Vilistimaa,
sellal kaebeis piinlemas on Juudamaa.
Usklikke vaid mõnitab
uskmatute rahvamass.
Suurimasse ausse saab pööbel vastik,
kõigi pilke alla jääb hulk jumalik.
Mõnitades ütlevad:
Ennäe, kellest latravad,
kuidas ära andis nad nende jumal,
hukkus, kui teised jumalad tapsid tema.
Neile esmaseks antud
kuningas langes võidetult.
Nõnda välja valitu on nende jumal,
nõnda pühitsetud on prohvet võimas.
Saul, kes võimsaim kuningas,
võitmatu voorus, Joonatan,
kes teid ei suutnud võita, see
on saanud loa te tapmiseks.
Justkui poleks õliga
pühitsetud Issandal,
roimari käe ja mõõgaga
lahingus veristatud saab.
Mul rohkem vennast Joonatan,
me üheks ainsaks hingeks saand
mis patud ja mis roimadki,
seest meid nüüd katki rebisid.
Viibivad Gilboa mäed
kaste, vihma põua käes,
ei uudsevili põldudel
teil kasva elanikkudel.
Häda sulle, niiskeks saand
maa kuninga mõrvaga,
kui ka sind, mu Joonatan,
kuri käsi veristas?
Seal, kus Kristus Issandal,
Iisraelgi kuulsamal
läbi surma õnnetu
koos omadega lahkunud.
Nuttu, tütred Siionil,
Sauli pärast alake,
kelle helde kingiga,
purpur teid on ehtimas.
Nüüd Sind, minu Joonatan,
kõige pärast leinan ma,
keset igat rõõmu ka
lakkamatud pisarad.
Häda, miks nõuandega,
leppisin ma halvaga,
ega olnud kaitsjaks sul
õnnetuimas lahingus
või samuti tapetult
rõõmsamini hukkunud;
armastus, mis teha saaks,
millest pole suuremat,
sinuta mul elada
on kui sureks pidevalt,
elu jaoks ei piisa mul
poolitatud hingest küll.
Armastuse asemel
anda kasvõi ainuke
tuleks nüüdsel ajal mul,
kui on suurim kitsikus,
osaliseks triumfile
või jagajaks hukule,
et su võiksin päästa ma,
või üheskoos hukkuda,
enne elu lõpetan,
mida tihti päästnud sa,
et ka surm meid ühendaks,
rohkem, mitte lahutaks.
Õnnetuimaks võitu pean,
mis on saadud vahepeal,
Oh, kui napp, kui tühigi
oli rõõm, mis saadud siit.
Oh, kui ruttu rängimalt
järgnes mulle teataja,
millist ülbust lasi ta
oma hingel kõnelda.
Surnuga, kellest teadustab,
saabuv surm las ühendab,
et mul valu teataja
hakkaks valu jagajaks.
Anna rahu keeltele,
soovin, et ka nutule
võiks ja pisaratele!
Vaevat käte löökidest,
väsind häälte nutmisest
vaimgi lõpuks rahuneb. |
|