1. THE SICK ROSE
O Rose, thou art sick!
The invisible worm
That flies in the night,
In the howling storm,
Has found out thy bed
Of crimson joy:
And his dark secret love
Does thy life destroy.
2. THE TYGER
Tyger! Tyger! burning bright
In the forests of the night,
What immortal hand or eye
Could frame thy fearful symmetry?
In what distant deeps or skies
Burnt the fire of thine eyes?
On what wings dare he aspire?
What the hand dare sieze the fire?
And what shoulder, and what art.
Could twist the sinews of thy heart?
And when thy heart began to beat,
What dread hand? And what dread feet?
What the hammer? What the chain?
In what furnace was thy brain?
What the anvil? What dread grasp
Dare its deadly terrors clasp?
When the stars threw down their spears,
And watered heaven with their tears,
Did he smile his work to see?
Did he who made the Lamb make thee?
Tyger! Tyger! burning bright
In the forests of the night,
What immortal hand or eye
Dare frame thy fearful symmetry?
3. A CRADLE SONG
Sweet dreams form a shade,
O'er my lovely infants head.
Sweet dreams of pleasant streams,
By happy silent moony beams
Sweet sleep with soft down.
Weave thy brows an infant crown.
Sweet sleep Angel mild,
Hover o'er my happy child.
Sweet smiles in the night,
Hover over my delight.
Sweet smiles Mothers smiles,
All the livelong night beguiles.
Sweet moans, dovelike sighs,
Chase not slumber from thy eyes,
Sweet moans, sweeter smiles,
All the dovelike moans beguiles.
Sleep, sleep happy child,
All creation slept and smil'd.
Sleep sleep, happy sleep.
While o'er thee thy mother weep
Sweet babe in thy face,
Holy image I can trace.
Sweet babe once like thee.
Thy maker lay and wept for me
Wept for me for thee for all,
When he was an infant small.
Thou his image ever see.
Heavenly face that smiles on thee,
Smiles on thee on me on all,
Who became an infant small,
Infant smiles are His own smiles,
Heaven & earth to peace beguiles.
4. SPRING
Sound the flute!
Now it's mute!
Bird's delight,
Day and night,
Nightingale,
In the dale,
Lark in sky,
Merrily,
Merrily merrily, to welcome in the year.
Little boy,
Full of joy;
Little girl,
Sweet and small;
Cock does crow,
So do you;
Merry voice,
Infant noise;
Merrily, merrily, to welcome in the year.
Little lamb,
Here I am;
Come and lick
My white neck;
Let me pull
Your soft wool;
Let me kiss
Your soft face;
Merrily, merrily, to welcome in the year.
Sumer is icumen in,
Lhude sing cuccu!
Groweþ sed and bloweþ med
And springþ þe wde nu,
Sing cuccu!
Awe bleteþ after lomb,
Lhouþ after calue cu.
Bulluc sterteþ, bucke uerteþ,
Murie sing cuccu!
Cuccu, cuccu, wel þu singes cuccu;
Ne swik þu nauer nu.
Sing cuccu nu. Sing cuccu.
Frère Jacques, frère Jacques,
Dormez-vous? Dormez-vous?
Sonnez les matines! Sonnez les matines
5. A DIVINE IMAGE
Cruelty has a human heart,
And Jealousy a human face;
Terror the human form divine,
And Secresy the human dress.
The human dress is forged iron,
The human form a fiery forge,
The human face a furnace sealed,
The human heart its hungry gorge.
6. NIGHT
The sun descending in the west,
The evening star does shine;
The birds are silent in their nest,
And I must seek for mine.
The moon, like a flower,
In heaven's high bower,
With silent delight
Sits and smiles on the night.
Farewell, green fields and happy groves,
Where flocks have took delight.
Where lambs have nibbled, silent moves
The feet of angels bright;
Unseen they pour blessing,
And joy without ceasing,
On each bud and blossom,
And each sleeping bosom.
They look in every thoughtless nest,
Where birds are covered warm;
They visit caves of every beast,
To keep them all from harm.
If they see any weeping
That should have been sleeping,
They pour sleep on their head,
And sit down by their bed.
When wolves and tigers howl for prey,
They pitying stand and weep;
Seeking to drive their thirst away,
And keep them from the sheep.
But if they rush dreadful,
The angels, most heedful,
Receive each mild spirit,
New worlds to inherit.
And there the lion's ruddy eyes
Shall flow with tears of gold,
And pitying the tender cries,
And walking round the fold,
Saying, "Wrath, by His meekness,
And, by His health, sickness
Is driven away
From our immortal day.
And now beside thee, bleating lamb,
I can lie down and sleep;
Or think on Him who bore thy name,
Graze after thee and weep.
For, washed in life's river,
My bright mane for ever
Shall shine like the gold
As I guard o'er the fold.“ |
1. HAIGE ROOS
Oo roos, oled haige;
nähtamatu uss,
kes lendab öös,
ulguvas tormis,
on leidnud üles
su sarlakpunase rõõmu voodi
ja tema tume salaarmastus
hävitab su elu.
2. TIIGER
Tiiger, tiiger, põled heledalt
öö metsades,
mis surematu käsi või silm
võis vormida su hirmsa sümmeetria?
Millistes kaugetes sügavikes või taevates
põles kord sinu silmade tuli?
Millistel tiibadel söandas ta tõusta?
Milline käsi söandas haarata tuld?
Ja mis õlg ja mis kunst
võis kokku põimida su südame sooned?
Ja kui su süda hakkas lööma,
mis õudne käsi? Mis õudsed jalad?
Milline haamer ja milline kett,
millises ahjus oli su aju?
Mis alasi? Mis õudne haare
söandas suruda kokku need surmaõudused!
Kui tähed heitsid oma odad alla
ja kastsid taevast pisaratega,
kas ta siis naeratas, nähes oma teost?
Kas Lambukese looja lõi ka sinu?
Tiiger, tiiger, põled heledalt
öö metsades,
mis surematu käsi või silm,
söandas vormida su hirmsa sümmeetria?
3. HÄLLILAUL
Armsad unenäod, looge vari
mu kalli lapsukese pea kohale,
armsad unenäod meeldivaist jõgedest
õnnelike vaiksete kuukiirte kõrval.
Armas uni pehme sulega,
koo oma kulmudest lapsekroon.
Armas uni, malbe ingel,
hõlju mu õnneliku lapse kohal.
Armsad naeratused öös,
hõljuge mu rõõmu kohal.
Armsad naeratused, ema naeratused,
täitke eluaegset ööd.
Armsad kaebed, tuvi õhked,
ei aja und su silmadelt,
armsad ohked, armsamad naeratused
saatku kõiki tuvi kaebeid.
Maga, maga, õnnelik laps.
Kogu loodus magas ja naeratas.
Maga, maga õnnelikku und,
kui ema nutab sinu kohal.
Armas beebi, sinu näos
märkan ma üht püha palet.
Armas beebi, kord nagu sina
lamas su looja ja nuttis mu eest,
nuttis minu eest, sinu eest, kõigi eest,
kui ta oli väikene laps.
Sina ta nägu alati näed
taeva palgel, mis naeratab sulle,
naeratab sulle, mulle, kõigile
see, kes väikseks lapseks sai,
lapse naeratus on tema naeratus;
taevas ja maa vajub rahusse.
4. KEVAD
Helise flööt!
Nüüd on ta tumm!
Linnud rõõmustavad
päevad-ööd.
Ööbik
orus,
lõoke taevas
rõõmsasti
rõõmsasti, rõõmsasti tervitavad aastat.
Väike poiss,
rõõmu täis,
väike tüdruk
armas ja pisike.
Kireb kukk,
teie ka.
Rõõmus hääl,
laste lärm,
rõõmsasti, rõõmsasti tervitavad aastat.
Väike tall,
siin olen ma,
tule ja laku
mu valget kaela.
Las ma sikutan
su pehmet villa
las ma suudlen
su pehmet nägu,
rõõmsasti, rõõmsasti me tervitame aastat.
Suvi on saabunud,
valjult laulavad käod,
seemned kasvavad ning aasad õitsevad
ning mets tärkab taas.
Laula, kägu!
Lammas määgib uttedele,
lehm ammub vasikale,
pull tõuseb, täkk peeretab,
rõõmsalt laula, kägu!
Hästi laulad, kägu,
ära iial lõpeta!
Laula nüüd, kägu! Laula, kägu!
Vend Jacques, vend Jacques,
kas te magate?
Helistage hommikukelli!
5. JUMALA PILT
Julmusel on inimsüda,
Kiivusel on inimnägu,
Terroril on jumalik inimkuju
ja Saladusel inimese rüü.
Inimese rüü on sepistatud raud,
inimkuju on lõõmav ääs,
inimnägu on pitseeritud ahi,
inimsüda selle näljane kurk.
6. ÖÖ
Läände on laskumas päike,
särab õhtutäht.
Linnud jäänud pesas vakka
ja pean endalegi leidma pesa.
Kuu nagu lill
taeva kõrges lehtlas
vaikse rõõmuga
istub ja naeratab ööle.
Hüvasti, rohelised väljad ja õnnelikud salud
kus karjad tundsid rõõmu.
Seal, kus lambad näksisid, nüüd tasa liiguvad
kirgaste inglite jalad;
Nähtamatult nad valavad õnnistust
ja rõõmu lakkamata
igale pungale ja õiele
ja igale uinunud põuele.
Nad vaatavad igasse mõtteta pesasse,
kus linnud on soojalt kaetud;
nad külastavad iga elaja koobast
et neid kõiki kahju eest hoida.
Kui nad näevad, et nutab keegi,
kes peaks magama hoopis,
siis nad kallavad und ta peale
ja istuvad ta sängi veerde.
Kui hundid ja tiigrid uluvad saaki,
nad seisavad kaastundest nuttes,
püüdes tõrjuda nende janu
ja hoida neid lammastest eemal.
Aga kui need kohutavalt ründavad,
siis inglid kõige hoolivamalt
võtavad vastu iga tasase hinge,
et nad päriksid uue maailma.
Ja seal lõvi punased silmad
jooksevad kuldpisaraid
ja kahetsedes õrnu hüüdeid,
ta kõnnib ümber tara,
öeldes: “Tema tasadus on vaenu
ja Tema tervis haiguse
ajanud minema
meie surematust päevast.
Ja nüüd sinu kõrvale, määgiv tall,
võin ma magama heita;
või mõeldes Temast, kes kandis su nime,
su järel rohtu süüa ja nutta.
Sest elujões pestult
mu kirgas lakk igavesti
särab nagu kuld,
kui ma valvan karja.”
|
|