Stabat Mater dolorosa
juxta crucem lacrymosa,
dum pendebat filius,
cujus animam gementem
contristatam et dolentem
per transivit gladius.
O quam tristis et afflicta
fuit illa benedicta
mater unigeniti!
Quae moerebat et dolebat,
et tremebat, dum videbat
nati poenas inclyti.
Quis est homo, qui non fleret,
matrem Christi si videret
in tanto supplicio?
Quis non posset contristari,
Christi matrem contemplari
dolentem cum filio?
Pro peccatis suae gentis
vidit Jesum in tormentis
et flagellis subditum,
vidit suum dulcem natum
moriendo desolantum
dum emisit spiritum.
Eja Mater, fons amoris!
Me setire vim doloris
fac, ut tecum lugeam.
Fac, ut ardeat cor meum
in amando Christum Deum,
ut sibi complaceam.
Sancta Mater, istud agas
Crucifixi fige plagas
cordi meo valide.
Tui nati vulnerati,
tam dignati pro me pati,
poenas mecum divide.
Fac me tecum pie flere,
crucifixo condolere,
donec ego vixero.
Juxta crucem tecum stare,
et me tibi sociare
in planctu desidero.
Virgo virginum praeclara,
mihi jam non sis amara,
fac me tecum plangere.
Fac ut portem Christi mortem,
passionis fac consortem,
et plagas recolere.
Fac me plagis vulnerari,
cruce hac inebriari
et cruore filii.
Flammis ne urar succensus
per te, virgo, sim defensus
in die judicii.
Fac me cruce custodiri,
morte Christi praemuniri,
confoveri gratia.
Quando corpus morietur,
fac, ut animae donetur
paradisi gloria.
Amen. |
Seisis Ema, nuttis suures
ahastuses risti juures
Poega, keda kandis rist,
nuttis, silmad tuhmiks kustund;
võikalt lõikas muremustund
südamesse mõõgapist.
Oh see voolav valuoja!
Oh see ainusündind Poja
püha Ema Poodu ees!
Ohkel palus - ah, kuis talus
näha Poega surmavalus,
valus, valus süda sees!
Kes ei nutaks, nähes teda,
nähes Jeesu Ema, seda
rõhutut, kui raske tal?
Kel ei rinnast lõhkikistust
tõuseks õhked, nähes Kristust -
nähes Ema risti all?
Rahva ees end ohvriks andmas
nägi Poega, nägi kandmas
ohukoormat tohutut;
ainus Poeg, me Päästjaks säetud,
suri surma, mahajäetud
ristisurma lohutut.
Armuallik, Mure-ema,
koos las tundkem muret Tema,
kalli, pärast! Kalla siis,
kalla mulle hõõgust rindu,
tulist rindu armuindu -
kurtku Kristust kaebeviis!
Püha Ema, märgi mulle
haavad hinge - kasta tulle
ihkav süda! Luba mind
Poja helde, piinarikka
rasket, pikka surma ikka
tunda, mis mu elu hind.
Las ma kaeban, las ma halan,
pisaraid su kõrval valan,
kuivõrd elupäevi ees.
Kas meil seista ühtesoodu
Kõrgelt-toodu, Ristipoodu
palet nähes, silmad vees.
Puhtast puhtaim, püha Neitsi,
rikkast valust, mida leidsid,
las ka mina leian jao.
Las mul Taeva Poja vaeva
kanda - kaeva vermed aeva
rinda, et ei meelest kao.
Las ma joobun Jeesu piinast,
Jeesu vere pühast viinast -
las ma loobun kõigest muust,
puhtas tules patud tasun,
et, kui kajab kohtupasun,
abi saan su, Neitsi, suust.
Armas Jeesus, kui kesk haudu
vajun mulda, Ema kaudu
ulata mul võidupalm.
Kui kaob keha, nõrk ja tõrges,
kuulgu hing, kuis kõlab kõrges
paradiisi hõiskesalm.
Aamen.
|
|