LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Auf dem Strom Lahkumine eelmine järgmine Muusika autor Franz Schubert Sõnade autor Ludwig Rellstab Tõlge E. Kumar Teose kataloogi- või oopusenumber: D943 Nimm die letzten Abschiedsküsse, und die wehenden, die Grüße, die ich noch ans Ufer sende, Eh' dein Fuß sich scheidend wende! Schon wird von des Stromes Wogen Rasch der Nachen fortgezogen, doch den tränendunklen Blick zieht die Sehnsucht stets zurück! Und so trägt mich denn die Welle fort mit unerflehter Schnelle. Ach, schon ist die Flur verschwunden, wo ich selig Sie gefunden! Ewig hin, ihr Wonnetage! Hoffnungsleer verhallt die Klage um das schöne Heimatland, wo ich ihre Liebe fand. Sieh, wie flieht der Strand vorüber, und wie drängt es mich hinüber, zieht mit unnennbaren Banden, an der Hütte dort zu landen, in der Laube dort zu weilen; doch des Stromes Wellen eilen weiter ohne Rast und Ruh, führen mich dem Weltmeer zu! Ach, vor jener dunklen Wüste, fern von jeder heitern Küste, wo kein Eiland zu erschauen, o, wie faßt mich zitternd Grauen! Wehmutstränen sanft zu bringen, kann kein Lied vom Ufer dringen; nur der Sturm weht kalt daher durch das grau gehobne Meer! Kann des Auges sehnend Schweifen keine Ufer mehr ergreifen, nun so schau' ich zu den Sternen auf in jenen heil'gen Fernen! Ach, bei ihrem milden Scheine nannt' ich sie zuerst die Meine; dort vielleicht, o tröstend Glück! Dort begegn' ich ihrem Blick. Võta vastu viimne suudlus, viimne tervitus mu huultelt, mis ma kaldale siit saadan, pisarsilmil kui sind vaatlen. Juba virge laine kannab minu laeva eemal' rannast; igatsevalt oma teelt pilke kurbi saadan veel. Ja nii kannab lainte hoovus eemal' mind siit armsast kohast, kus mu käed sind hellalt hoidsid, õnne südamed meil leidsid! Möödas on nüüd õnnepäevad ainult mured mulle jäävad. Kaob nüüd mu kodurand, kaob õnn, mu helge armuand. --- Kui mu pilk ei enam küüni näha koduranna piiri, üles taeva suundub vaade hõbetähekeste maale. Ah, ma nende hõbehelgil vaatlesin su silmi helgeid; sääl ehk nüüd võibolla ka sinu pilku kohtan ka.