LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Ääni joka katosi Hääl, mis kadus eelmine järgmine Muusika autor Tõnu Kõrvits Sõnade autor Mirkka Rekola Tõlge Leelo Tungal Kun hän kutsui ääntään takaisin, kaikki oli hänen hengityksensä hiljaisuutta, puut, ilma ja meri. Hän kuiskasi ja hän vihelsi, ei se ollut se ääni, se ääni ei kuullut. Oliko se kadonnut, kun hän oli huutanut joukkonsa pois sumusta, oliko se lentänyt niin kuin se luoti joka kaatoi hänet maahan. Niin että kun lakana vedettiin pään yli, ja hän käänsi sen lakanan pois ja näytti elävät kasvonsa, hän ei saanutkaan ääntä. Mihin se oli jäänyt, ääni, oliko se lähtenyt täältä ennen häntä? Ei se sittenkään ollut, hänen äänensä vain, ei se ollut kotona vaikka hän niin toivoi, ei se sittenkään ollut kiirinyt Suomenlahden yli. Aivan vaiti se ei täällä ollut, jotakin siitä oli jäljellä. Ja kaikki oli, kaikki oli hänen äänensä hengitystä, kaikki oli tyyntä, tuulta ja myrskyä, maa, meri ja ilma. Kui ta kutsus oma häält tagasi, oli kõik tema hingamine vaikus, puud, õhk ja meri. Ta sosistas ja ta vilistas, kuid see polnud see hääl, see hääl ei kuulnud. Kas see oli kadunud siis, kui ta hüüdis oma väesalka udust välja, kas see oli lennanud nõnda nagu see kuul mis kukutas ta maha. Nii et kui lina tõmmati üle pea ja tema lükkas selle lina eemale ja näitas oma elusat nägu, ei saanudki ta häält suust. Kuhu see oli jäänud – hääl, kas see oli lahkunud siit enne teda? Ei see olnud siiski ainult tema hääl, ei see olnud kodus, kuigi ta seda lootis, ei see siiski olnud kandunud üle Soome lahe. Päris vaiki ta siin ei olnud, midagi temast oli alles. Ja kõik oli, kõik oli tema hääle hingamine, kõik oli tüünus, tuul ja torm, maa, meri ja õhk.