Ore dolci e divine
di lieta baraonda
fra studenti e sortine d'una notte a Bullier!...
Come andai?... Non lo so!
Come uscii?... Non lo so!
Cantava una lenta canzone
la musica strana
e una voce lontana
me diceva così:
"Fanciulla è sbocciato l'amore!
difendi, difendi il tuo core!
Dei baci e sorrisi l'incanto
si paga con stille di pianto!"
Quando ci sedemmo stanchi,
estenuati dalla danza,
la gola arsa, ma l'anima piena d'allegrezza,
me parve che si schiudesse tutta una nuova esistenza!...
Due bocks...egli disse al garzone!
Stupita fissavo quel grande scialone!
Gettò venti soldi, aggiunse: Tenete!
...
Piccola adorata mia
il tuo nome vuoi dir!
Io sul marmo scrissi:
egli accanto il nome suo tracciò...
E là, fra la mattana
di tutta quella gente,
ci siamo guardati
ma senza dir niente...
...
M'impaurii?... no lo so!
Poi fuggi!... Più non so!...
Cantava una triste canzone
la musica strana.
E una voce lontana
mi diceva così:
"Fanciulla è sbocciato l'amore!
Difendi, difendi il tuo core!
Dei baci e sorrisi l'incanto
si paga con stille di pianto!..."
(s'alza)
Potessi rivivere ancora
la gioia di un'ora!...
|
Ei ma unusta' suuda
neid lustilisi hetki
üliõpilasringis tantsupeol ühel ööl!
Läksin kuis? Ei ma tea!
Tulin kuis? Ka ei tea!
Vaid kõlamas kuulsin
üht võõrast ja tundmatut viisi,
nagu kaugelt üks hääl
oleks lausunud mull’:
“On armastus põlema süüdat’
siis neiu, pead hoolsasti kaitsema südant!
Sest suudluste naeratav võlu
toob endaga kaasa sull’ pisaraid, valu!”
Istusime sääl siis üsna tasa
väsinuna tantsust,
veel kehas kuumus, kuid imelist rõõmu tundsin hinges,
mull’ näis, et avaneb mulle uus, ennetundmatu elu!...
Ja siis kaks pokaali ta tellis
ning jahmunult kelner ta käsku küll täitis.
Ta viskas kakskümmend soldot ja lisas: las jääda!
...
Minu väike armas tüdruk,
kuidas nimi on Sul?
Kirjutasin talle,
et ta nime kõrval seda ütlen...
Ja keskel seda lõbusat,
ülemeelset rahvast
me vaatasime tummalt
teineteise silmi...
...
Kartsin siis? Ei ma tea!
Jooksin siis? Ka ei tea!
Vaid kõlamas kuulsin
üht kurba ja tundmatut viisi
nagu kaugelt üks hääl
oleks lausunud mull’:
“On armastus põlema süüdat’
siis neiu, pead hoolsasti kaitsema südant!
Sest suudluste naeratav võlu
toob endaga kaasa sull’ pisaraid, valu!”
Ah saaksin veel ühegi korra
ma seda suurt rõõmu taas tunda!
|
Käsitsi kirjutatud tõlge noodiridade peal |