Denn es gehet dem Menschen wie dem Vieh
Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib lojustega
Muusika autor Johannes Brahms
Tõlge Eesti Piibliselts
Teose kataloogi- või oopusenumber: op121 nr1
Tervikteosest
Vier ernste Gesänge
Denn es gehet dem Menschen wie dem Vieh
wie dies stirbt, so stirbt er auch,
und haben alle einerlei Odem;
und der Mensch hat nichts mehr denn das Vieh:
denn es ist alles eitel!
Es fährt alles an einen Ort;
es ist alles von Staub gemacht,
und wird wieder zu Staub!
Wer weiß, ob der Geist des Menschen aufwärts fahre,
und der Odem des Viehes unterwärts
unter die Erde fahre?
Darum sahe ich, daß nichts bessers ist,
denn daß der Mensch fröhlich sei in seiner Arbeit,
denn das ist sein Teil.
Denn wer will ihn dahin bringen,
daß er sehe, was nach ihm geschehen wird?
|
Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib lojustega -
neil on seesama saatus:
nagu sureb üks, nõnda sureb teine,
ja neil kõigil on ühesugune hing;
ja inimesel ei ole paremust lojuse ees,
sest kõik on tühine!
Kõik lähevad ühte paika,
kõik on põrmust
ja kõik saavad jälle põrmuks!
Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole
või kas lojuste hing
vajub maa alla?
Ja nõnda ma nägin, et ei ole midagi paremat,
kui et inimene on oma töö juures rõõmus,
kuna see on tema osa.
Sest kes toob teda nägema seda,
mis on pärast teda?
Kg. 3: 19-22
|
|
Ich wandte mich und sahe an
Ja ma nägin taas kõiki rõhumisi
Muusika autor Johannes Brahms
Tõlge Eesti Piibliselts
Teose kataloogi- või oopusenumber: op121 nr2
Tervikteosest
Vier ernste Gesänge
Ich wandte mich und sahe an
alle, die Unrecht leiden unter der Sonne;
und siehe, da waren Tränen derer,
die Unrecht litten und hatten keinen Tröster!
Und die ihnen Unrecht täten, waren zu mächtig,
daß sie keinen Tröster haben konnten.
Da lobte ich die Toten,
die schon gestorben waren
mehr als die Lebendigen,
die noch das Leben hatten;
und der noch nicht ist, ist besser, als alle beide,
und des Bösen nicht inne wird,
das unter der Sonne geschieht.
|
Ja ma nägin taas kõiki rõhumisi,
mida teostati päikese all,
ja vaata, seal olid rõhutute pisarad,
aga neil ei olnud trööstijat!
Nende rõhujate käes oli võim,
aga neil ei olnud trööstijat.
Siis ma kiitsin surnuid,
kes olid ammu surnud,
õnnelikumaks kui elavaid,
kes veel tänini elavad;
ja et parem kui neil kummalgi on sellel,
keda veel ei ole olemas,
kes veel ei ole näinud seda kurja tööd,
mida päikese all tehakse.
Kg. 4: 1-3 |
|
O Tod, wie bitter bist du
Oh, surm, kui kibe on mõte sinule
Muusika autor Johannes Brahms
Tõlge Eesti Piibliselts
Teose kataloogi- või oopusenumber: op121 nr3
Tervikteosest
Vier ernste Gesänge
O Tod, wie bitter bist du,
wenn an dich gedenket ein Mensch,
der gute Tage und genug hat und ohne Sorge lebet;
und dem es wohl geht in allen Dingen und noch wohl
essen mag!
O Tod, wie bitter bist du!
O Tod, wie wohl tust du dem Dürftigen,
der da schwach und alt ist,
der in allen Sorgen steckt,
und nichts Bessers zu hoffen, noch zu erwarten hat!
O Tod, wie wohl tust du!
|
Oh, surm, kui kibe on mõte sinule
inimesel, kes rahulikult elab oma kodus,
mehel, kes muretult elab ja on õnnelik kõiges;
ning ikka veel on võimeline
nautima pidurooga!
Oh, surm, kui kibe on mõte sinule!
Oh, surm, hea on sinu paratamatus
inimesele, kes on kehv ja jõuetu, väga vana
ja mures kõige pärast,
kes usu ja kannatlikkuse on kaotanud!
Oh, surm, hea on sinu paratamatus!
Srk. 41: 1-2
|
|
Wenn ich mit Menschen- und mit Engelzungen redete
Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin
Muusika autor Johannes Brahms
Tõlge Eesti Piibliselts
Teose kataloogi- või oopusenumber: op121 nr4
Tervikteosest
Vier ernste Gesänge
Wenn ich mit Menschen- und mit Engelzungen redete
und hätte der Liebe nicht,
so wäre ich ein tönend Erz
oder eine klingende Schelle!
Und wenn ich weissagen könnte
und wüßte alle Geheimnisse
und alle Erkenntnis
und hätte allen Glauben,
also daß ich Berge versetzte,
und hätte der Liebe nicht,
so wäre ich nichts.
Und wenn ich alle meine Habe den Armen gäbe
und ließe meinen Leib brennen
und hätte der Liebe nicht,
so wäre mir's nichts nütze!
Wir sehen jetzt durch einen Spiegel
in einem dunkeln Worte,
dann aber von Angesicht zu Angesichte;
jetzt erkenne ich's stückweise;
dann aber werde ich erkennen,
gleichwie ich erkennet bin.
Nun aber bleibet Glaube, Hoffnung, Liebe, diese drei;
aber die Liebe ist die größeste unter ihnen.
|
Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin,
aga mul poleks armastust,
oleksin ma vaid kumisev vask
või kõlisev kelluke!
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõik saladused
ja kõik tunnetatu
ja kui mul oleks kõik usk,
nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada,
aga mul poleks armastust,
siis ei oleks minust ühtigi!
Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele
ja kui ma annaksin oma ihu põletada,
aga mul poleks armastust,
siis ei oleks mul sellest mingit kasu!
Sest nüüd me näeme nagu peeglis
tuhmi kujutist,
aga siis palgest palgesse;
nüüd ma tunnetan poolikult,
aga siis ma tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Ent nüüd jääb usk, lootus ja armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus.
Ko. I. 13: 1-3, 12-13
|
|
|